Mine sisu juurde

Kuu

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Kuu (kuu))
 See artikkel räägib Maa kaaslasest; planeedi kaaslase üldmõiste kohta vaata artiklit Planeedi kaaslane; astroloogia kohta vaata artiklit Kuu (astroloogia); kalendrikuu kohta vaata artiklit kuu (kalender); filmi kohta vaata artiklit Kuu (film), Carl Orffi ooperi kohta vaata artiklit Kuu (ooper). Kuu on ka Kuusalu kihelkonna lühend.
Kuu ☾
Orbiidi iseloomustus
Perigee 363 295 km
(0,0024 AU)
Apogee 405 503 km
(0,0027 AU)
Orbiidi pikem pooltelg 384 399 km (0,00257 AU)[1]
Ekstsentrilisus 0,0549[1]
Tiirlemisperiood 27,321661 d[1]
Keskmine orbiidil liikumise kiirus 1,022 km/s
Orbiidi kalle 5,145° ekliptika suhtes[2]
Emaplaneet Maa
Füüsikaline iseloomustus
Keskmine raadius 1737,1 km[1][3][4]
Keskmine diameeter 3474,2 km
Pindala 3,793×107
Ruumala 2,1958×1010km³[3]
Mass 7,342×1022 kg[1][3]
Keskmine tihedus 3,344 g/cm³[1][3]
Raskuskiirendus 1,62 m/s² (0,1654 g)[3]
Paokiirus 2,38 km/s
Pöörlemisperiood 27,321582 ööpäeva (sünkroonne)
Pöörlemiskiirus ekvaatoril 4,627 m/s
Telje kalle 1,5424° (ekliptika suhtes)
6,687°[2] (orbiidi tasandi suhtes)
Albeedo 0,136[5]
Näiv tähesuurus −2,5 kuni −12,9
Pinna temperatuur
… minimaalne
… keskmine
… maksimaalne
100 K (−173 °C)
220 K (−53 °C)
390 K (116 °C)
Atmosfääri iseloomustus
Rõhk 10−7 Pa (päeval)
10−10 Pa (öösel)
Koostis Ar, He, Na, K, H, Rn

Kuu on Maa looduslik kaaslane.[6] Ta on Maale lähim taevakeha (keskmine kaugus Maast 384 399 km).[7]

Teadlased arvavad, et Kuu on tekkinud umbes 4,5 miljardit aastat tagasi[8] varsti pärast Maad. Kuu päritolu kohta on mitu hüpoteesi. Kõige tõenäolisemaks peetakse, et Kuu on tekkinud Maa ja Marsi-suuruse taevakeha kokkupõrkel[9].

Kuu on Maa suunas alati sama küljega. Heleduse poolest on ta Päikese järel teine taevakeha, mida on taevas sageli näha. Kuigi Kuu näib Maalt vaadatuna valge, on tema pind tume. Ta peegeldusvõime on veidi suurem kui vanal asfaldil. Kuu albeedo on umbes 0,14.[10] Kuu tekitab oma gravitatsiooniga loodeid, mõjutab Maa pöörlemist ja pikendab vähesel määral ööpäeva (sajandis 2 millisekundit). Ilma Kuuta pöörleks maakera ümber oma telje nii, et päev oleks kuue tunni pikkune. Kuu hoiab Maa telge ekliptika tasandi suhtes stabiilselt 23-kraadise nurga all. Seetõttu on Maal aastaajad ja leebed keskkonnatingimused. Kuu kaugeneb Maast igal aastal 3,82 ± 0,07 cm võrra, kuid see suurus ei ole konstantne.[9]

Kuu ja tema faasid on läbi aegade mõjutanud kultuure, kalendreid, kunsti, mütoloogiat ja tehnikat. Esimene Kuule jõudnud kosmoseaparaat oli Nõukogude Liidu Luna programmi käigus startinud Luna 2, mis kukkus Kuule septembris 1959. Nõukogude Liidu edu häiris Ameerika Ühendriike. President John Kennedy kuulutas 1961. aastal välja Apollo programmi ja seadis eesmärgiks saata inimene Kuule enne kümnendi lõppu[11]. USA on saanud Apollo programmiga esimeseks ja siiani ainsaks riigiks, mis on Kuule inimesi saatnud.[12][13]

Päritolu

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuu on tekkinud arvatavasti umbes 4,527 ± 0,010 miljardit aastat tagasi. Tema tekke kohta on mitu hüpoteesi, kuid ühtegi pole suudetud tõestada. Apollo-lendude alguseks oli teadlastel kolm peamist hüpoteesi.

  • Kaksikplaneedi- ehk õehüpoteesi järgi on Maa ja Kuu tekkinud samal ajal ühest ja samast gaasi-tolmupilvest.
  • Lõhenemis- ehk tütrehüpoteesi järgi pöörles Maa kunagi nii kiiresti, et temast eraldus tükk, millest moodustuski Kuu.
  • Haaramise- ehk abikaasahüpoteesi järgi haaras Maa enda ümber tiirlema juba "valmis" Kuu, mis lendas temast liiga lähedalt mööda.

Tänapäeval on teadlaste seas kõige soositum nn katastroofihüpotees ehk hiiglasliku kokkupõrke hüpotees, mille on esitanud teadlased Bill Hartmann, Roger Phillips ja Jeff Taylor 1980. aastatel. Selle järgi langes Maale üsna tema tekke algjärgus ligikaudu Marsi-suurune taevakeha, millele on antud nimi Theia. Kokkupõrke tagajärjel eraldus Maast rohkesti materjali, millest moodustus Maa kaaslane Kuu. Selle plahvatuse energia pani muuhulgas aluse Maa kihilisele ehitusele. Maa sulas ning koostiselemendid hakkasid gravitatsiooniliselt eristuma. Sellest ajast on Maal rauast tuum.

Uuema teooria järgi põrkas Maa Theiaga kokku kaks korda. Esimene kokkupõrge oli kiire ja tugev ning selle järel eemaldusid kaks taevakeha teineteisest. Sellele järgnes saja tuhande kuni miljoni aasta pärast uus ja pehmem põrge, mille tulemusel segunesid Maa ja Theia päritolu materjal üsna põhjalikult.[14]

Kuu kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Sisestruktuur

[muuda | muuda lähteteksti]
Kuu ehitus
Võimendatud värvides Kuu. Oranžikad toonid tulevad rauavaestest mineraalidest, sinised titaanirikastest ja rohekad rikkalikult oliviini sisaldavatest kivimitest. Pildistatud hobiteleskoobiga Tõrvas

Kuu on kihilise ehitusega taevakeha. Tal on erineva keemilise koostisega koor, vahevöö ja tuum. Sisetuum on tahke ja rauarikas ning raadiusega 240 km. Välistuum on vedelast rauast ja 300 km paksune. Välistuuma ümbritseb osaliselt sulanud vahevöö, mis on 500 km paksune. Arvavatakse, et säärane struktuur on tekkinud pinnal olnud magmaookeani jahtumisel, mis toimus peagi pärast Kuu teket. Kuu koor on 50 km paksune.

Kuu koore keemiline koostis (saadud kivimite uurimisel)[15]
Nimi Valem Sisaldus (wt %)
Mered Mandrid
Ränidioksiid SiO2 45,4 45,5
Alumiiniumoksiid Al2O3 14,9 24,0
Kaltsiumoksiid CaO 11,8 15,9
Raud(II)oksiid FeO 14,1 5,9
Magneesiumoksiid MgO 9,2 7,5
Titaandioksiid TiO2 3,9 0,6
Naatriumoksiid Na2O 0,6 0,6
KOKKU 99,9 100,0

Geoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]
Kuu topograafia

Kuu pinda on mõõdistatud laseraltimeetriga ja stereofotograafiaga. Kuu pinnamoes on kõige paremini näha Aitkeni kraater, mille läbimõõt on 2240 km. See on Kuu suurim kraater ja suuruselt teine teadaolev kraater Päikesesüsteemis.[16] Selle suurim sügavus – 13 kilomeetrit – on ühtlasi Kuu madalaim koht. Kuu kõrgeimad kohad asuvad Aitkeni kraatrist kirdes. Arvatakse, et need on tekkinud koos kraatriga. Kuu teised suured kraatrid – nagu Imbrium, Serenitatis, Crisium, Smythii ja Orientale – on samuti madalad ja kõrgete servadega. Kuu tagakülg on keskmiselt 1,9 km kõrgem Maale nähtavast küljest.[17]

Vulkaanilised omadused

[muuda | muuda lähteteksti]
Kuu suurimad mered ja kraatrid nimeliselt, koos Apollo kuumissioonide maandumispaikadega

Kuu pinna tumedaid laike kutsutakse meredeks, sest vanaaja astronoomid uskusid, et need on täidetud veega.[18] Tänapäeval teatakse, et need on olnud kunagi basaltse laava basseinid, mis jahtusid ja moodustasid basaldilademed.[19] Kuigi Kuu basaltkivimid sarnanevad Maal leitud kivimitega, on Kuu omad rauarikkamad ja mineraale pole vesi mõjutanud. Meredele on andnud nime Itaalia astronoom Francesco Grimaldi. Esimest korda avaldas need tema kaasmaalane Giovanni Riccioli 1651. aastal. Heledaid alasid nimetatakse mandriteks, seal on valdav mineraal anortosiit. Pinna poolest madalamad mered on tekkinud 4-3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,4 miljardit aastat tagasi. Teadlased on arvamusel, et erinevalt Maast pole Kuu ükski manner tekkinud tektoonilise aktiivsuse tagajärjel.

Kuu mered asuvad eelkõige Maa-poolsel küljel ja katavad sellest 31%. Kuu tagakülje pindalast katavad mered kõigest 2%. Teadlased arvavad, et merede paiknemise suure erinevuse on põhjustanud soojust juhtivate elementide suurem kontsentratsioon ühel küljel, mis põhjustas vahevöö sulamise ja tõusmise koorikusse. Suur osa meresid on tekkinud 3–3,5 miljardit aastat tagasi, kuid vanimad on 4,2 miljardit aastat vanad. 2014. aastal avaldas NASA Lunar Reconnaissance Orbiteri tehtud fotod ja andmed laikudest meredes, millest mõned olid vähem kui 50 miljonit aastat vanad. See tähendab, et vahevöö võib olla arvatust soojem. Kuul on märgatud maavärinaid[20] ja gaaside eraldumist. See viitab, et Kuul esineb seismilist aktiivsust, kuid Kuu värinad on Maa omadest tunduvalt nõrgemad.

Kraatrid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Kuu kraatrid
Kuu tagaküljel asuv Daedaluse kraater

Kuu geoloogiat on märkimisväärselt mõjutanud ka komeedid ja asteroidid. Teadlaste hinnangul on ainuüksi Kuu Maa-poolsel küljel 300 000 kraatrit, mille läbimõõt on suurem kui 1 km.[21] Osa neist on saanud mõne õpetlase, teadlase või kunstniku nime. Enim on uuritud Nectarise, Imbriumi ja Orientale kraatreid, nende läbimõõt on tuhandeid kilomeetreid. Vähese atmosfääri, ilma ja geoloogilise aktiivsuse tõttu on palju kraatreid hästi säilinud. Väheste kraatrite vanus on täpselt määratud, nende abil saab arvutada ligikaudseid vanuseid. Apollo missioonidega Maale toodud kivimite vanuseks on määratud 3,8–4,1 miljardit aastat.

Vesi

[muuda | muuda lähteteksti]
Maa atmosfääriga osaliselt varjutatud Kuu 1999. aastal

Kuu pinnal vett ei leidu, sest Päikselt tulev kiirgus põhjustab pinnakihis fotolüüsi ja vesi hajub kosmosesse. Teadlased on siiski 1960. aastaist püstitanud hüpoteese, et alaliselt Päikese eest varjus olevais kraatreis võib vett leiduda. Kasutatava vee olemasolu tõestamine või välistamine on Kuule koloonia rajamisel väga oluline, sest vee vedu Maalt on väga kallis.[22]

Kuu orbiiter Clementine avastas 1994. aastal radarmõõtmistega Kuu pinna alt veetaskuid. Ent Arecibo raadioteleskoobiga tehtud hilisemad radaruuringud on näidanud, et jäätaskud on ilmselt värskeist kraatreist välja paisatud kivid. 1998. aastal tuvastas Lunar Prospector, et Kuu poolustel leidub vesinikku. Teadlased avastasid 2008. aastal, et Apollo 15 missiooniga Maale toodud kivimid sisaldavad ka vett.

2008. aastal leidis India orbiiter Chandrayaan-1 Kuu pinnalt jääd. 2009. aastal saadeti USA kosmoseaparaadist LCROSS põrkur Kuu alaliselt varjus olevasse kraatrisse. Selle põrkuri poolt pinnasest välja paisatud aines tuvastati vähemalt 100 kg jääd.[23][24] Andmete hilisemal uurimisel hinnati, et väljapaisatud aines oli 155 ± 12 kg jääd.[25]

2018. aastal leiti Moon Mineralogy Mapperi (M3) mõõtmiste põhjal esimest korda "kindel tõend" vee jää olemasolust Kuu pinnal. Andmed näitasid vee jääle iseloomulikku peegeldusjälge, mis erineb tolmu ja teiste peegeldavate materjalide omast. Jää kogumeid leiti Kuu põhja- ja lõunapooluse lähedastest pidevalt varjus olevatest kraatritest ja lõhedest, seejuures on jääd rohkem lõunapooluse piirkonnas. Pidevalt varjus olevates kraatrites suudab jää stabiilsena püsida ka Kuu pinnal.[26][27][28]

Magnetväli

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuu magnetvälja tugevuseks on mõõdetud 1–100 nanoteslat, mis on 1/100 Maa omast.[29] Kuu magnetväli pole dipolaarne ja tõenäoliselt tekkis see Kuu tekkimisel, kui magnetväli oli tugevam.

Atmosfäär

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuu atmosfäär on väga nõrk, mistõttu on Kuu pinnal peaaegu vaakum. Rõhk Kuu pinnal on 3 × 10–15 atm (0,3 nPa) ja see varieerub. Kuu atmosfäär on tekkinud gaaside eraldumisel Päikesetuule mõjul. Eralduvad gaasid jäävad Kuu nõrga gravitatsiooni mõjul pinnasesse või hajuvad kosmosesse.

Temperatuur

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuu on ekliptilise tasandi suhtes 1,5424° suuruse nurga all,[30] see on väga väike (võrreldes nt Maa 23,44° nurgaga). Seetõttu sõltub Kuu pinna temperatuur piirkonniti otseselt päikesevalgusest. 1994. aastal sondi Clementine tehtud piltidelt avastati piirkond, kus Päike kunagi ei looju. Kuu põhjapoolusel asuva 73-kilomeetrise läbimõõduga Peary kraatri serv on alati päikese käes. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra.[31] Kuu lõunapoolus on aga kogu aeg varjatud. Sealt on avastatud Päikesesüsteemi külmemaid piirkondi. Lunar Reconnaissance Orbiter mõõtis lõunapooluse kraatrite temperatuuriks −238 °C. See on madalaim temperatuur, mille ükski kosmosesond on registreerinud. Teadaolevalt pole nii madalat temperatuuri registreeritud isegi Pluutol.

Kuu ja Maa

[muuda | muuda lähteteksti]

Orbiit

[muuda | muuda lähteteksti]
Maa ja Kuu skeem

Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga. Seda perioodi nimetatakse sideeriliseks kuuks. Sünoodilise kuu ehk Kuu faaside vahetumise perioodi pikkus on aga 29 ööpäeva ja 12 tundi.[32] Kuu kiirus orbiidil on 1,03 km/s.[30] Kuu tiirleb ümber Maa mööda elliptilist orbiiti, mille ekstsentrilisus on 0,0549 ja orbiidi kalle ekliptika tasandi suhtes 5,1454°. Kuu orbiiti mõjutab mitu tegurit, eeskätt Päike ja Maa.

Ligikaudne suurus

[muuda | muuda lähteteksti]
Kuu Maa eest möödumas

Kuu on üpris väike võrreldes Maaga. Kuu läbimõõt on 3476 km, mis on ligi 4 korda väiksem Maa läbimõõdust. Kuu mass on 7,36 × 1022 kg, mis on Maa massist 81 korda väiksem. Hoolimata oma suurusest peetakse Kuud ja Maad kaksikplaneedi asemel siiski planeedi ja planeedi kaaslase süsteemiks, sest nende ühine massikese asub 1700 km sügavusel Maa sisemuses.

Asend Maa suhtes

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km, suurim on 406 700 km ja keskmine 384 400 km. Kuu on Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega,[33] sest Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis tal kulub ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. Seejuures esineb teatud määral optilist ja füüsikalist libratsiooni. Optilise libratsiooni põhjused on Kuu orbiidi elliptilisus, orbiidi tasandi võrdlemisi suur nurk ekliptika suhtes ning samuti Maa suurus. Optilise libratsiooni tõttu on Kuu pinnast näha 59%. Füüsikaline libratsioon on võimalik Kuu ebasümmeetrilisuse tõttu: kui Kuu kaldub kõrvale oma orientatsioonist, pööravad tõusu-mõõnajõud ta tagasi ja ta hakkab võnkuma. Selle võnkumise amplituud on siiski palju väiksem optilise libratsiooni omast.

Kuu faasid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Kuu faasid

Kuu faasid vahelduvad 29,5 päevase perioodiga.

Kuu loomise ajal on Kuu Maa ja Päikese vahel. Sel ajal pole Kuud Maalt näha ning saavad toimuda päikesevarjutused. Paari päeva pärast ilmub õhtutaevasse kitsas kuusirp, mille kaar on suunatud paremale. Esimese veerandi ajal paistab taevas poolkuu, mille kaar on suunatud paremale. Täiskuu ajal paistab Kuu ümmargusena, Kuu asub oma orbiidil sel ajal Päikesest kõige kaugemas punktis – niimoodi, et Maa asub Kuu ja Päikese vahel. Sel ajal saavad tekkida ka kuuvarjutused. Viimase veerandi ajal on näha jällegi poolkuu, kuid seejuures on kuuketta kaar suunatud vasakule. Järgneb Kuu kahanemine sirbiks kuni uue noorkuuni.[34]

Kuu faasid

Mõju loodetele

[muuda | muuda lähteteksti]

Maa loodeid tekitab Kuu gravitatsiooni külgetõmme Maa ühest otsast teise. See tekitab kaks loodetekühmu, mis avalduvad eriti ookeani tõusude ja mõõnadega. Kuna Maa pöörleb 27 korda kiiremini kui Kuu, liiguvad loodetekühmud koos maapinnaga kiiremini kui Kuu, pööreldes Maaga kord päevas. Ookeani tõuse ja mõõnu tekitab peale Kuu vähemal määral ka Päike.

Kuna Kuu kaugeneb Maast, on Maa pöörlemine seetõttu aeglustumas. Apollo missioonidel Kuule jäetud peeglite abil tehtavad mõõtmised on näidanud, et Maa ja Kuu vaheline kaugus suureneb igal aastal umbes 38 millimeetrit ja aatomikellad on näidanud, et Maa päev pikeneb seetõttu igal aastal umbes 15 mikrosekundit. Kuu kaugenemine lõpeb lõpuks Maa pöörlemise seiskumisega analoogselt Pluuto ja Charoniga juhtunule, kuid ilmselt Kuu ja Maaga seda ei juhtu, sest arvutuste kohaselt muutub Päike ammu enne seda punaseks hiiuks ja hävitab Maa.

Varjutused

[muuda | muuda lähteteksti]

Varjutused toimuvad ainult siis, kui Päike, Kuu ja Maa on omavahel joondunud. Päikesevarjutused toimuvad siis, kui on Kuu loomise faasis ja Kuu on Päikese ning Maa vahel. Kuuvarjutused toimuvad siis, kui on täiskuu ja Maa on Päikese ja Kuu vahel. Päikesevarjutuse ajal võib Kuu Päikese täielikult varjata, sest Päikese ja Kuu nurkläbimõõt on ligikaudu võrdne. Kuna Kuu ja Maa vaheline orbiit ja võrreldes Maa ja Päikese vahelise orbiidiga 5° kaldu, ei toimu varjutused iga täiskuu ja kuu loomise faasi ajal. Varjutused toimuvad osaliselt tsüklitena, mida nimetatakse saaroseks. Saaros kordub umbes iga 18 aasta tagant.

Kuu uurimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Vana- ja keskaegsed uurimused

[muuda | muuda lähteteksti]
Galileo Galilei joonistused Kuu pinnast

Kuu tsükleid mõistsid juba Babüloni astronoomid, kes kirjeldasid 5. sajandil eKr saarost. Hiina astronoom Shi Shen kirjutas samal sajandil üles varjutuste ennustamise juhise. 4. sajandil eKr väitis kreeka filosoof Anaxagoras, et Kuu peegeldab päikesevalgust. 499. aastal kirjutas India astronoom Aryabhata, et päikesevalgus peegeldub Kuult kõigis suundades ja see põhjustabki selle sära.

Ptolemaios arvutas üsna täpselt välja Kuu kauguse, leides, et Kuu kaugus Maast on 59 Maa raadiust ja Kuu diameeter on 0,292 Maa diameetrit. Tegelikult on Kuu kaugus Maast umbes 60 Maa raadiust ja Kuu diameeter on 0,273 Maa diameetrit.

Keskajal, enne teleskoobi leiutamist, arvati et Kuu on kera ja selle pind on sile. 1609. aastal joonistas Galileo Galilei teleskoobi abil esimesed joonistused Kuu pinnast ja väitis, et Kuul on mäed ja kraatrid. Kuu uurimine teleskoobi abil jätkus ja Itaalia astronoomide Francesco Grimaldi ja Giovanni Riccioli töö tulemusel hakati Kuu kraatritele, meredele ja muudele kohtadele nimesid panema.

1834–1836 koostasid Johann Heinrich Mädler ja Wilhem Beer esimese trigonomeetriliselt korrektse Kuu kaardi "Mappa Selenographica", mis koosnes neljast kaardilehest. Sellele järgnes 1837. aastal nende raamat "Der Mond". Selle töö käigus määrati ka enam kui tuhande Kuu mäe kõrgused. Kuu pinnavormide uurimise täpsus jõudis niimoodi võrreldavale tasemele Maa geograafia omaga, koostatud kaardid jäid parimaiks mitmeks aastakümneks. Mädler jätkas Kuu uurimist ka Tartu Tähetorni direktorina.

Kosmoselennud Kuule

[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude missioonid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Luna programm ja Lunohodi programm
Lunohodi kuukulgur

Külma sõja ajal puhkes USA ja Nõukogude Liidu vahel kosmosevõidujooks. Mõlemad riigid hakkasid huvituma Kuu uurimisest. Kui kanderaketid olid piisavalt võimsad, hakati Kuule saatma kosmoseaparaate, mis kukkusid Kuu pinnale või lendasid Kuust mööda. Esimena oli edukas Nõukogude Luna programm, millel oli 1959. aastal mitu märkimisväärset saavutust: Luna 1 oli esimene Maa orbiidilt lahkunud kosmoseaparaat, Luna 2 oli esimene Kuu pinnale kukkunud kosmoseaparaat ja Luna 3 tegi esimesed pildid Kuu tagaküljest.[35]

1966. aastal sooritas Luna 9 esimese pehme maandumise Kuu pinnale ja Luna 10 oli esimene kosmoseaparaat, mis jäi Kuu orbiidile. Missioonid Luna 16, Luna 20 ja Luna 24 tõid Kuult Maale ka 0,3 kg kivimeid.[36] Luna programmi raames leidis aset ka Lunohodi programm, mille raames saadeti Kuule kaks kuukulgurit.

Ameerika Ühendriikide missioonid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Apollo programm
Neil Armstrong Kuu pinnal kuumooduli juures

USA algatas mitu Kuuga seotud kosmoseprogrammi, millest kuulsaim on Apollo programm. JPL-i Rangeri programmi käigus tehti Kuu pinnast esimesed lähifotod. Lunar Orbiteri programmiga kaardistati Kuu pinda. Surveyori programmi raames maandusid Kuul esimesed USA kosmoseaparaadid. Inimestega lennud Apollo programmi käigus said võimalikuks eeskätt arvutite, tarkvara ja kuumuskilpide suure arengu tõttu 1960. aastatel. Programmi juhtkond oli ka väga kompetentne juhtima hiiglaslikku projekti[37]. Programmi raames saadeti 1968. aastal Kuu orbiidile esimene inimestega lend, Apollo 8. 1969. aastal toimunud mehitatud maandumist Kuule peetakse kosmosevõidujooksu kulminatsiooniks.

Esimese inimesena astus Kuu pinnale missiooni Apollo 11 komandör Neil Armstrong 21. juulil 1969. aastal kell 2:56 (UTC).[38] Hiljem on arvatud, et kuumooduli küljes olnud kaamera abil otseülekandena filmitud Armstrongi väljumist Kuu pinnale jälgis hinnanguliselt 500 miljonit inimest.[39][40]

Apollo missioonid 11–17 (välja arvatud Apollo 13) tõid Maale 380,05 kg kivimeid ja 2196 kivimiproovi.[41] Kuule viidi teadusjaamad, mille süsteemide hulgas olid ka näiteks magnetomeetrid ja seismomeetrid. Apollo teadusjaamad edastasid teavet kuni 1977. aastani, mil NASA lõpetas teabe vastuvõtmise eelarve kärbete tõttu.[42][43] Apollo missioonidel Kuu pinnale jäetud retroreflektoreid kasutatakse aga tänapäevalgi Maa ja Kuu vahelise kauguse täpseks mõõtmiseks.[44]

1980–2000

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast kosmose võidujooksu lõppu ei saatnud ükski riik kaua aega kosmoseaparaate Kuu orbiidile. Alates 1990, aastatest on Kuu vastu huvi tundma hakanud paljude riikide teadlased. 1990. aastal sai Jaapan kolmandaks riigiks, mis on Kuu orbiidile saatnud kosmoseaparaadi, kui Kuu orbiidile jõudis Hiten. 1994. aastal jõudis Kuu orbiidile USA Kaitseministeeriumi ja NASA koostöös valminud kosmoseaparaat Clementine ja neli aastat hiljem NASA Lunar Prospector, mis kukutati 1999. aastal Kuu tagaküljel asuvasse kraatrisse.

1990. aastatel saatsid Kuu orbiidile oma kosmoseaparaate India, Jaapan, Hiina ja ka Euroopa Kosmoseagentuur. Sondid tuvastasid alaliselt varjus olevatest kraatritest jääd, kinnitades vee olemasolu Kuul. Pärast Apollo lende on Kuule saadetud kaks kuukulgurite missiooni. Viimane Lunohodi kulgur lõpetas töö 1973. aastal, aga Hiina Chang'e 3 maandur töötab siiani ja 14. detsembril 2013 väljus sellest kulgur Yutu.

2000–

[muuda | muuda lähteteksti]
Kunstniku kujutis kosmosesondist Lunar Reconnaissance Orbiter

Euroopa kosmoseaparaat SMART-1 oli Kuu orbiidil 15. novembrist 2004, kuni 3. septembrini 2006, mil see kukutati Kuu pinnale. SMART-1 tegi üksikasjaliku uuringu Kuu pinnal olevatest keemilistest elementidest.[45]

Alates 2007. aastast on Kuu uurimist kosmoseaparaatidega alustanud ka Hiina. 5. novembrist 2007 kuni 1. märtsini 2009 tiirles Kuu orbiidil kosmoseaparaat Chang'e 1, mis kaardistas kogu Kuu pinna. Oktoobris 2010 jõudis Kuu orbiidile Chang'e 2, mis tegi Kuu pinnast parema kvaliteediga fotod ja suundus Lagrange'i punkti L2. Pärast seda suundus aparaat süvakosmosesse. 14. detsembril 2013 jõudis Kuule Chang'e 3, mis sooritas Kuu pinnale esimese pehme maandumise pärast Nõukogude missiooni Luna 24.[46] Chang'e 3 pardalt väljus kulgur Yutu, mis oli esimene kuukulgur pärast missiooni Lunohod 2. Yutu töötas Kuu pinnal 31 kuud ja see lõpetas töö 31. juulil 2016.[47] Hiinal on plaanis saata Kuu pinnale missioone ka tulevikus.

4. oktoobrist 2007 kuni 10. juunini 2009 tiirles Kuu orbiidil Jaapani kosmoseagentuuri JAXA orbiiter SELENE, mis uuris Kuu geofüüsikat ja filmis väga kvaliteetsed kaadrid Kuust. 8. novembril 2008 jõudis Kuu orbiidile kosmoseaparaat Chandrayaan I, mis kaardistas Kuud ja kinnitas veemolekulide olemasolu Kuu pinnal. Teadlased kaotasid Chandrayaan 1-ga side 27. augustil 2009.

18. juunil 2009 startis Kuule kosmosesond NASA Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) ja maandur LCROSS. LCROSS lõpetas oma missiooni plaanipäraselt 2009. aastal, mil see kukutati 9. oktoobril 2009 Cabeuse kraatrisse.[48] LRO on töös tänaseni. 1. jaanuaril 2012 jõudsid Kuule kaks GRAIL-i sondi, mis uurisid Kuu sisestruktuuri kuni sama aasta 17. detsembrini, mil mõlemad kukutati Kuu pinnale. 6. oktoobril 2013 jõudis Kuule kosmoseaparaat LADEE, mis uuris Kuu eksosfääri 18. aprillini 2014, mil see Kuu pinnale kukutati.[49]

2014. aastal jõudis Kuu orbiidile esimene erarahastatud missioon, Manfred Memorial Moon Mission, mis kukkus Kuu pinnale 2022. aastal. 2019. aastal maandus Kuu tagumisel küljel Hiina missioon Chang'e 4 ja Kuu orbiidile jõudis India missioon Chandrayaan-2.

NASA plaanib Artemise programmi raames taasalustada mehitatud lende Kuule ning plaanide kohaselt peaks esimene mehitatud missioon, Artemis 3 maanduma Kuu pinnal detsembris 2025. Artemise programmi raames rajatakse Kuu orbiidile kosmosejaam Lunar Gateway ning Kuu pinnale baas mehitatud ja mehitamata missioonidele.

Kuu õiguslik staatus

[muuda | muuda lähteteksti]

Külma sõja ajal uuris Ameerika Ühendriikide maavägi Horizoni projekti raames võimalusi rajada Kuule sõjaväebaas. Lisaks uuriti sama projekti raames võimalusi detoneerida Kuul tuumapomm.[50] USA õhujõududel oli töös analoogne projekt Lunex,[51][52] kuid mõlemad projektid tühistati, kui USA kosmoseprogramm viidi NASA alluvusse, mis on tsiviilagentuur.

Kuigi Kuul on mitme riigi kosmoseaparaatide rusud ja Apollo maandumistel paigaldasid astronaudid maandumispaikades Kuule USA lipud, pole Kuu ühegi riigi territoorium[53] ning USA, Venemaa ja paljud teised riigid on liitunud lepinguga, mis sätestab Kuu kasutamise rahumeelsetel eesmärkidel ja keelab sinna sõjaväebaaside ehitamise ja tuumarelvade paigutamise.[54]

Mõju kultuurile

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuu korrapärased faasid teevad sellest väga hea ajanäitaja ning seda asjaolu on kasutatud mitmetes vanades kalendrites. Pügalapulgad ehk täkitud luud, millest mõned on 20 000 – 30 000 aastat vanad, märgivad mõnede teadlaste arvates Kuu faase. On teada, et germaani hõimud olid kasutanud Kuu faase aja arvestuses enne kui võeti kasutusele päikesekalender.

Märtsikuu täiskuu ööpilvede taustal, Tšehhi, 2015

Kuud on väga palju kasutatud kujutavas kunstis, näitekirjanduses, luules, proosas ja muusikas. Mitmes kultuuris on Kuud peetud ka jumalaks (näiteks kreeka-rooma Selene ehk Luna) ja see on endiselt oluline astroloogias.

Kuu on väga tähtis islamis ja näiteks islami kalender on rangelt seotud Kuuga.[55][56] Lisaks on paljudes moslemiriikides, nagu näiteks Alžeerias, Malaisias, Pakistanis ja Türgis, Kuu riigilipul.[57]

Kuud on ajaloos seostatud ka hullumeelsusega. Vana-Rooma ajaloolane Plinius Vanem ja Vana-Kreeka filosoof Aristoteles arvasid, et täiskuu ajab tundlikud inimesed hulluks, sest mõjutab palju vett sisaldavat aju. Pliniuse ja Aristotelese hüpoteesi on teadlased välistanud, sest Kuu gravitatsioon on selleks liiga nõrk.[58] Kuuga seotud ebausku esineb ka tänapäeval, näiteks väidetakse, et täiskuu ajal sagenevad enesetapud, mõrvad, liiklusõnnetused ning psühhiaatriahaiglatesse toimetatakse sel ajal keskmisest rohkem inimesi. Siiski on mitmed uurimused need väited ümber lükanud.[58][59]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Wieczorek, M. (2006). "The constitution and structure of the lunar interior". Reviews in Mineralogy and Geochemistry. 60 (1): 221–364. DOI:10.2138/rmg.2006.60.3. ISSN 1529-6466. {{cite journal}}: vigane väärtus: |display-authors=1 (juhend)
  2. ↑ 2,0 2,1 Lang, Kenneth R. (2011), The Cambridge Guide to the Solar System, 2nd ed., Cambridge University Press.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Williams, Dr. David R. (2. veebruar 2006). "Moon Fact Sheet". NASA/National Space Science Data Center. Vaadatud 31. detsember 2008.
  4. ↑ Smith, David E.; Zuber, Maria T.; Neumann, Gregory A.; Lemoine, Frank G. (1. jaanuar 1997). "Topography of the Moon from the Clementine lidar". Journal of Geophysical Research. 102 (E1): 1601. Bibcode:1997JGR...102.1591S. DOI:10.1029/96JE02940.
  5. ↑ Matthews, Grant (2008). "Celestial body irradiance determination from an underfilled satellite radiometer: application to albedo and thermal emission measurements of the Moon using CERES". Applied Optics. 47 (27): 4981–93. Bibcode:2008ApOpt..47.4981M. DOI:10.1364/AO.47.004981. PMID 18806861.
  6. ↑ Nine Planets:The Moon
  7. ↑ NASA Space Place:How far away is the moon?
  8. ↑ Moon was born when space rock hit Earth 4.5 billion years ago
  9. ↑ 9,0 9,1 BBC Solar System:Moon
  10. ↑ Matthews, Grant (2008). "Celestial body irradiance determination from an underfilled satellite radiometer: application to albedo and thermal emission measurements of the Moon using CERES". Applied Optics 47 (27): 4981–93.
  11. ↑ NASA History:The Decision to Go to the Moon:President John F. Kennedy's May 25, 1961 Speech before a Joint Session of Congress
  12. ↑ Space Today: America is Planning Human Flights to the Moon and Mars
  13. ↑ Observer:NASA Will Return to the Moon in Preparation for Human Mars Mission
  14. ↑ "Kuu tekkeks oli vaja kahte kokkupõrget" ERR Novaator, 27. september 2021
  15. ↑ Taylor, Stuart Ross (1975). Lunar science: A post-Apollo view. New York, Pergamon Press, Inc. Lk 64.
  16. ↑ South Pole–Aitken basin:Topography of the Moon
  17. ↑ Space.com:Far Side of the Moon Explained
  18. ↑ Earth's Moon: Volcanism on the Moon
  19. ↑ "How Volcanoes Work:VOLCANISM ON THE MOON". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. märts 2019. Vaadatud 21. jaanuaril 2017.
  20. ↑ Earth Magazine: Moonquake mystery deepens
  21. ↑ TEFL Pitstop:INTERESTING FACTS ABOUT THE MOON
  22. ↑ Lunar Outpost: The Challenges of Establishing a Human Settlement on the Moon – Water on the Moon
  23. ↑ Space.com:'Significant Amount' of Water Found on Moon
  24. ↑ Space.com:Moon Water: A Game-Changing Discovery
  25. ↑ Universe Today:Water on the Moon and Much, Much More: Latest LCROSS Results
  26. ↑ BBC:Water ice 'detected on Moon's surface'
  27. ↑ Scientific American:Beyond the Shadow of a Doubt, Water Ice Exists on the Moon
  28. ↑ Space.com:Water Ice Confirmed on the Surface of the Moon for the 1st Time!
  29. ↑ iTimes:Magnetic field of Moon
  30. ↑ 30,0 30,1 Solarviews: Moon Statistics
  31. ↑ Sunny spot picked out for future lunar base, newscientist.com, 13. aprill 2005
  32. ↑ StarChild Question of the Month for April 2001
  33. ↑ Universe Today:When Will Earth Lock to the Moon?
  34. ↑ Delfi:Millised on kuu faasid loomine, noorkuu, poolkuu, kasvav kuu, täiskuu, kahanev kuu, kahanev poolkuu, vanakuu
  35. ↑ Russian Spaceweb: Russia's unmanned missions to Moon
  36. ↑ NASA Curation:Lunar Rocks and Soils from Apollo Missions
  37. ↑ NASA History:The Legacy of Project Apollo
  38. ↑ "CNN:'Giant leap' opens world of possibility". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. jaanuar 2012. Vaadatud 21. jaanuaril 2017.
  39. ↑ History.com:Nixon watches first lunar landing
  40. ↑ Popular Science:How NASA Broadcast Neil Armstrong Live from the Moon
  41. ↑ NASA:Lunar Rocks and Soils from Apollo Missions
  42. ↑ NASA:Apollo Lunar Surface Experiment Package (ALSEP)
  43. ↑ "The Rice stuff:The moon as our laboratory". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. veebruar 2017. Vaadatud 19. jaanuaril 2017.
  44. ↑ New Scientist:Apollo special: Mirrors on the moon
  45. ↑ ESA: SMART-1 Fact Sheet
  46. ↑ Space.com:Chang'e 3 Photos: China's 1st Moon Lander & Rover Mission
  47. ↑ Space.com:China's Yutu Moon Rover Bites the Lunar Dust
  48. ↑ The Telegraph:Nasa Moon bombing: LCROSS mission crashes into Moon
  49. ↑ Space.com:RIP LADEE: NASA Moon Probe Crashes Into Lunar Surface
  50. ↑ CNN:U.S. reveals secret plans for '60s moon base
  51. ↑ Popular Science:LUNEX: Another Way to the Moon
  52. ↑ Encyclopedia Astronautica:Lunex
  53. ↑ "United Nations Office for Outer Space Affairs:Space Law: Did you know?". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. jaanuar 2017. Vaadatud 19. jaanuaril 2017.
  54. ↑ Bombing The Moon
  55. ↑ Islamic Calendars Based on the Calculated First Visibility of the Lunar Crescent
  56. ↑ "A Brief Introduction to the Islamic Calendar". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. veebruar 2017. Vaadatud 19. jaanuaril 2017.
  57. ↑ "Crescent Moon Symbol". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. veebruar 2017. Vaadatud 19. jaanuaril 2017.
  58. ↑ 58,0 58,1 Scientific American:Lunacy and the Full Moon
  59. ↑ Live Science:It's Just a Phase: The Supermoon Won't Drive You Mad

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Planeedid
Merkuur · Veenus · Maa · Marss · Jupiter · Saturn · Uraan · Neptuun
Kääbusplaneedid
Ceres · Pluuto · Eris · Haumea · Makemake
Muud
Vaata ka
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kuu&oldid=6745752"