Johannes Vares

See artikkel vajab toimetamist. (September 2006) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Johannes Vares (kirjanikunimega Barbarus^[1], ka Johannes Vares-Barbarus; 12. jaanuar 1890 (vkj 31. detsember 1889) Kiisa küla, Heimtali vald, Paistu kihelkond, Viljandimaa – 29. november 1946 Kadriorg, Tallinn) oli Eesti luuletaja, arst ja riigitegelane. Ta oli Eesti Nõukogude nukuvalitsuse peaminister 1940. aastal ning Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1940–1946.

Johannes Vares sai alghariduse Heimtali vallakoolis ja üldhariduse Viljandi kihelkonnakoolis; keskhariduse omandas ta aastail 1904–1910 Pärnu gümnaasiumis, kus tema klassivendadeks olid Jüri Uluots ja Johannes Semper. Aastatel 1910–1914 õppis ta Kiievi Ülikoolis meditsiini. Seejärel oli ta Esimeses maailmasõjas rindearst, talle määrati 1915. aastal Püha Anna IV ja Püha Stanislavi III järgu orden.

Sõjaväearsti karjääri jätkas ta ka Vabadussõjas. 3. jalaväepolgu arst Johan Vares nimetati 3. detsembril 1920 ümber sanitar-leitnandiks, vanusega 27. juulist 1914 (Käsk Vabariigi Sõjavägedele nr. 1175) ning samal päeval ülendati ta kiiduväärse teenistuse eest sanitar alamkapteniks vanusega 15. novembrist 1916 (Käsk Vabariigi Sõjavägedele nr. 1176) ja sanitar kapteniks, vanusega 3. juulist 1919 (Käsk Vabariigi Sõjavägedele nr. 1177). dr J. Vares oli Vaivara laatsaretis tähnilist tüüfust põdevaid sõdureid ravinud lendsalga ülemaks^[2]. Osutatud teenete eest määrati talle Vabariigi Valitsuse otsusega 13. oktoobrist 1920 Vabadusristi I liigi 3. järk^[3], kuid ta keeldus seda vastu võtmast.^[4]. EKP-le esitatud eluloos tunnistab Vares-Barbarus, et tema äraolekul on Vabadusrist talle koduste allkirja vastu siiski kätte toimetatud.^[5] 1923. aastal autasustati Vabadussõjast osa võtnud sõjaväelaste autasu seaduse alusel Varest-Barbarust kui vanemohvitserist Vabadusristi kavaleri 50 000 margaga. Aastatel 1921–1939 oli ta arst Pärnus.

1918. aastal avaldas Vares oma esimese luulekogu "Fata-Morgana". Järgmisel aastal abiellus ta Emilie Roodega ning ilmus tema teine luulekogu "Inimene ja sfinks", järgnevatel aastatel veel kogud "Katastroofid" (1920), "Kolmnurk" (1921), "Vahekorrad" (1922), "Geomeetriline inimene" (1924), "Multiplitseerit inimene" (1927), "Maailm on lahti" (1929), "E.V.-r" (1932), "Tulipunkt" (1934), "Memento" (1936) jpt.

Barbarus manas Eesti publikut, laulupidusid, spordivõistlusi ja hurraaisamaalisust, ajakirjandust, "mis ajab oksele", ja Eesti tõusiklikku riiki, mis on "kui maohaav, mis rahu ei anna".^[6] Ta mängis korduvalt mõttega asuda Prantsusmaa asumaadesse või Kanadasse.^[7] Alates 1924. aasta suvest tuvastas Barbarus oma meelsusideaali kommunistlikuna või vähemalt kommunismile lähedasena.^[8] "Päris kindlasti ei teinud tema luule oodatu leviku ja tunnustuse puudumine Barbaruse niigi tigedat hoiakut Eesti riigi ja ühiskonna suhtes leebemaks. Tunnustusvajadus oli aga sel mehel, kes, väikesekasvuline naine käevangus, laia äärega kauboikübar peas, oma põlatud Pärnus ringi käis, väga suur."^[9] Poliitikas ta (erinevalt paljudest teistest vasakintellektuaalidest) otseselt ei osalenud, kuid kirjutas "kodanlikku riiki" kritiseerivaid luuletusi ning külastas mitmel korral (1928, 1935, väidetavalt ka 1939) Nõukogude Liitu, millest talle jäi väga idealistlik mulje.^[10]

Varese luuletused ilmusid sageli tema hea sõbra Johannes Semperi toimetatud ajakirjas Looming. Koos Eduard Vildega kirjutasid nad ka ühiskonnakriitilise ja natsionaalsotsialismivastase koguteose "Vastutusrikkal ajal" (1933).

Vares oli Eestimaa Kommunistliku Partei liige 1940. aastast. Aastal 1940, Eesti okupeerimise järel, esitas Moskva emissar Andrei Ždanov Varese üsna ootamatult "rahvavalitsuse" (Nõukogude okupatsioonivõimude meelse valitsuse) peaministrikandidaadiks.^[11] Pakkumine võis tulla ka Varesele endale ootamatult, ehkki on ka vastupidiseid väiteid.^[10] Igal juhul võttis ta pakutud koha vastu: 21. juunil 1940 kell 22.20 andis ta president Konstantin Pätsile ametivande. Võimalik, et tema ja mõned ta ministrid lootsid, et nad suudavad vähemasti formaalsegi iseseisvuse säilitada (nn Mongoolia tee), kuid tegelikult polnud neil pea mingit tegevusvabadust.^[10] Okupatsioonivõimud dikteerisid sisuliselt kogu nende tegevuse ning sundisid Varest korraldama uusi "valimisi"^[10], kus võis osaleda vaid üks opositsioonikandidaat, Jüri-Rajur Liivak. Järgnevalt esitas Riigivolikogu formaalse palve Eesti vastuvõtmiseks Nõukogude Liitu, mis rahuldati 6. augustil.

24. augustil paigutati Johannes Vares Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohale, kuhu ta jäi kuni surmani. 1941. aasta juulis põgenes ta Eestist Nõukogude Liitu, kus organiseeris tagalas eestlastele suunatud kommunistlikku propagandat.^[10]

29. novembril 1946 leiti ta kell 11.40 oma korteris vannitoa põrandalt surnuna. Tema surma asjaolud on täpsemalt välja selgitamata. Esialgu väideti, et ta suri "pärast lühikest kuid rasket haigust", kuid hiljem on peetud kõige tõenäolisemaks, et tegu oli enesetapuga, sest ta leiti põrandalt verisena, tema kõrval lebas 7,65 mm püstol Walther ja padrunikest ning vannitoa aknalaual olid hüvastijätukirjad, üks Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitjale Nigol Andresenile ja teine abikaasale.^[12][11] On oletatud ka seda, et ta tapeti.^[13][14]

Johannes Vares maeti 3. detsembril 1946 Tallinna Metsakalmistule.

1947. aasta 6. märtsiks (surmapäev 3.) oli salapäraselt surnud ka tema abikaasa Emilie Vares^[11] (neiuna Roode, 1898–1947), kelle matusest Metsakalmistul võtsid teiste hulgas osa Hans Kruus, Eduard Päll ja Nigol Andresen.^[15]

1958. aastal püstitati Kadriorgu Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi hoone ette Johannes Vares-Barbaruse mälestussammas. Sammas teisaldati 1990.-tel.

Tema nime kandsid Pühavaimu tänav Pärnus (–1989) ning Vahtra tänav Kohtla-Järvel (1972–1992).^[16]

• 1915 – Püha Anna IV ja Püha Stanislavi III järgu orden
• 1920 – Vabadusrist I liigi 3. järk
• 1945 – Eesti NSV teeneline kirjanik
• 1946 – Lenini orden

• Johannes Varese valitsus
• juunikommunistid

• Harald Peep, "Johannes Vares-Barbarus" (lühimonograafia). Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1959, 100 lk
• Nigol Andresen, "J. Barbaruse hommik ja keskpäev" – Looming 1980, nr 1, lk 118–125
• Leonhard Lapin, "Johannes Barbarus konstruktivistliku poeedina" – Sirp ja Vasar 30. mai 1980
• Erich Kaup, "Johannes Barbaruse surmaeelne kiri" (ka kirja fotokoopia) – Keel ja Kirjandus 1990, nr 1
• Hengo Tulnola, "Mälestusi Johannes Vares-Barbarusest" – Looming 1990, nr 1, lk 94–101
• Voldemar Pinn, "Kahe mehe saatus" (Johannes Vares-Barbarus ja Hjalmar Mäe), Haapsalu 1994
• Valdur Ohmann, "Johannes Vares-Barbaruse komparteile esitatud elulugu ja tema saatus" – Tuna 2002, nr 1, lk 64–77
• Jaak Valge, "Punased. I". Tallinn: Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia instituut, Rahvusarhiiv, 2014, 384 lk

Tsitaadid Vikitsitaatides: Johannes Vares

• Johannes Vares Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Johannes Vares Eesti ohvitseride andmekogus
• Jüri Liim. Kuklalasuga “enesetapp” – mõrvatud Järvamaa praosti Harald Meri materjalid. Kultuur ja Elu 2/2007.