Maarja

See artikkel räägib Jeesuse emast; nime muude kandjate kohta vaata lehekülge Maarja (täpsustus)

---

Maarja (ka neitsi Maarja, vanakreeka keeles Μαριάμ Mariám, lühemalt Μαρία María; heebrea keeles מרים Maryām; aramea keeles ܡܪܝܡ Mariam) on kristluse rajaja Jeesuse ema, kelle abikaasa oli puusepp Joosep ja kelle tegevuse peamine allikas on Uus Testament.

Maarja päritolu kohta pole Uues Testamendis andmeid. Kirikuloolane Eusebios Kaisareast pakkus, et Luuka evangeeliumis olev Jeesuse sugupuu võib käia Maarja põlvnemise kohta. Apokrüüfilisele Jaakobuse evangeeliumile tugineva kristliku traditsiooni järgi oli Maarja Anna ja Joakimi tütar. Markuse evangeeliumi järgi elas ta koos oma abikaasa Joosepi ja teiste pereliikmetega Galilea väikelinnas Naatsaretis.^[1]

Evangeeliumides ei esitata Jeesuse ema biograafiat, vaid temast räägitakse seoses Jeesusega.

Peamised lood Maarjast on Jeesuse lapsepõlvelugudes Luuka evangeeliumi ja Matteuse evangeeliumi esimeses kahes peatükis. Juuditar Maarja elas koos oma vanematega Naatsaretis. Ta oli kihlatud Joosepiga. Mõlemad põlvnesid kuningas Taavetist ja Maarja sugulane oli Ristija Johannese ema Eliisabet.

Luuka evangeeliumi järgi külastas Maarjat varsti pärast kihlumist Joosepiga ingel Gabriel, kes tervitas teda kui armuleidnut ning kuulutas talle, et ta toob ilmale Iisraeli rahva oodatud messia ja Jumala Poja:^[2]

„

"Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret, neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja. Tema juurde tulles ütles Gabriel: "Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!" [3] Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast ja imestas, mida see teretus võiks tähendada. Ja ingel ütles talle: "Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu." Aga Maarja küsis inglilt: "Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud? Ja ingel vastas talle: "Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks. Ja vaata, ka su sugulane Eliisabet on pojaootel oma raugapõlves ja see on kuues kuu temal, keda hüüti sigimatuks, sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu." Aga Maarja ütles: "Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!" Ja ingel läks ära tema juurest."

��

Peagi pärast ingli kuulutust asus Maarja teele, et külastada oma rasedat sugulast Eliisabetti, kes elas oma abikaasa Sakariasega. Kui Maarja nende kotta jõudes Eliisabetti tervitas, austas too teda oma Issanda emana ja Maarja vastas talle Issanda kiituslauluga (Maarja kiituslaul), mis katoliku kirikus kannab nime Magnificat Lk 1:39–55:

„

Neil päevil asus Maarja teele ja ruttas mäestikku Juuda linna ja tuli Sakariase kotta ning teretas Eliisabetti. Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu ja hüüdis suure häälega: "Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili! Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde? Sest vaata, kui su tervituse hääl mu kõrvu kostis, hüppas lapsuke mu ihus rõõmu pärast. Ja õnnis on naine, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand talle on kõnelnud." Ja Maarja ütles: "Mu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast, sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale. Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest mulle on suuri asju teinud Vägev, ja püha on tema nimi ja tema halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad. Ta on näidanud oma käsivarre kangust, ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt. Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt. Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli, pidades meeles oma halastust, nõnda nagu ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja tema järglastele igavesti."

“

Umbes kolme kuu pärast pöördus Maarja tagasi Naatsaretti.^[4]

Matteuse evangeeliumis kujutatakse edasisi sündmusi valdavalt Joosepi vaatepunktist:^[5]

„

Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata. Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: "Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest." Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: "Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel", see on tõlkes: Jumal on meiega. Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde, ent ei puutunud teda, enne kui Maarja oli poja ilmale toonud. Ja ta pani lapsele nimeks Jeesus."

“

Kuigi kihlus oli Iisraelis siduv ning kihlunuid peeti lõplikult teineteisele kuuluvaks, algas abieluline kooselu alles abielu sõlmimisega.^[6] Maarja ja Joosepi pulmi polnud veel peetud ja ehkki Maarjat peeti juba Joosepi abikaasaks, elas ta endiselt oma vanemate juures, nagu ka Joosep elas oma vanemate juures.^[6] Abielludes ei olnud Maarja peamiseks lootuseks saada armastust ja turvalisust. Ta abiellus kuulekusest Jumala vastu, ta kuulus rahva hulka, kelle seas oli abielu tegelikult kohustus. Vallalisust peeti häbiasjaks ja needuseks.^[6]

Emana tuli Maarjal oma last kasvatada. Tal tuli õpetada oma poega olema teiste alluvuses. Maarja kasvatas koos Joosepiga oma last, sest see oli Jumala tahe. Jeesus kuuletus Maarjale ning kuulas Maarja sõna. Püha Bernard Clairvaux'st kirjutab: "Sinu arvates on sõnakuulamine alandav. Kas sul pole häbi, sinul, kes sa oled põrm, kui näed, et Looja kuuletub loodule?" (St Bernard, Homilia 1 super Missus est, nr 7).^[7][8]

Maarja tegevust Jeesuse lapsepõlves kajastab Luuka evangeelium. Evangeeliumi järgi viisid vanemad Jeesuse peale sündimist templisse ümberlõikamisele, kus teda õnnistasd prohvet Siimeon ja Anna.^[9] Kui Jeesus oli 12-aastane, külastasid vanemad paasapühade ajal templit. Kuna Jeesus ei tulnud oma vanematega tagasi koju, läksid vanemad teda otsima. Maarja jättis Jeesuse vastuse meelde.^[10]

Jeesuse avaliku tegevuse ajal mainivad evangeeliumid Maarjat vähe. Kui Jeesus õpetas oma kodulinnas, tuli Maarja koos sugulastega teda kuulama ja Jeesus rääkis nende osas tõelisest sugulusest seoses Jumala tahte täitmisega.^[11]

Maarja viibis Johannese evangeeliumi järgi Jeesuse risti all, kus Jeesus jättis oma ema apostel Johannese hooldada.^[12]

Tõenäolisemalt oli neitsi Maarja algupärane nimi hoopis Mirjam, mis pärineb heebreakeelsest nimest Maryām (מרים) ja tähendab "kibedust" või "kurbust". Kreekakeelsetes evangeeliumites on tema nimi kirjutatud vormis Mariam (Μαριάμ) või Maria.

Uues Testamendis kannavad mitmed naised sama nime, näiteks: Maarja Magdaleena ja Maarja, Kloopase naine. Ka Tanahis kannab seda nime mitu isikut, kellest tuntuim on Moosese õde Mirjam, kelle kiidulaulu 2Ms 15:1–21 peavad teoloogid Toora üheks vanemaks osaks. Eestikeelne nimi Maarja pärineb nimest Maria, mis on heebrea nime kreeka- ja ladinapärane kuju.

Kristluses kasutatakse Maarja kohta ka väljendeid neitsi Maarja, Jumalaema, püha Maarja ja Jumalasünnitaja. Islamis on Jeesuse ema tuntud Maryāmi (مريم) nime all.^[13]

Peamised allikad Jeesuse vanemate kohta on Uue Testamendi evangeeliumid. Sünoptilised evangeeliumid nimetavad Jeesuse ema nimepidi (eestikeelsetes piiblitõlgetes: Maarja); Johannese evangeeliumis Jeesuse ema nimepidi ei nimetata. Seevastu Jh 19:25 öeldakse: "Aga Jeesuse risti juures seisid tema ema ja tema ema õde Maarja, Kloopase naine, ja Maarja Magdaleena", mistõttu ei saaks Jeesuse ema nimi olla sama mis tema õel.

Teoloogide ja ajaloolaste arvates ei saa hilisemaid allikaid võtta väga tõepäraselt, kuna need tuginevad eelkõige Uuele Testamendile, mistõttu tõenäoliselt olid Jeesuse vanemate nimed Maarja ja Joosep.

 Pikemalt artiklis Jumalasünnitaja

Kolmainsust tunnustavad kristlased usuvad, et Maarja rasestus Pühast Vaimust, õigeusu ja katoliikliku dogmaatika järgi jäi Maarja neitsiks ka peale Jeesuse sündi, mistõttu ta on tuntud kui Jumalaema ja Jumalasünnitaja. Katoliikliku dogmaatika järgi Maarja rohkem lapsi ei saanud ja ta oli pärispatuta.

Vatikani II kirikukogu ütleb oma konstitutsioonis "Kirikust": "Maarja, kes oma Poja järel on Jumala armust ülendatud kõrgemaks kõikidest inimestest ja inglitest – sest ta on Jumala püha ema, kes osaleb Kristuse salasustes – saab õigusega Kirikus osa erilisest austusest" (Lumen Gentium, nr 66). Lisaks sellele kutsutakse teolooge ja sõnakuulutajaid "Hoiduma väärast liialdamisest".^[14] Mõnikord on teoloogid arvanud, et tegelikult on Maarja kõigeväeline. See arusaam rajanes usule, et Jeesus on Maarja "alam" mitte ainult maal, vaid ka taevas. Unustati, et taevas pole Maarja ülesanne mitte käsutada oma Poega, vaid palvetada tema poole inimeste pärast.^[14]

Varasemad teoloogilised õpetused Maarja osas sõnastas apostel Paulus oma kirjades. Pauluse järgi on Maarja kogu olemus suunatud Kristusele. Ta kuulub Kristusele, on kihlatud Talle ning viiakse Ta ette puhta neitsina (2Kr 11:2). Ilmutuse raamatu alusel esindab Maarja püha linna, uut Jeruusalemma, mis on valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja (Ilm 21:2). Tema ise on mõrsja, Jumala Talle naine (Ilm 21:9). Sellepärast ei saanud Maarja olla tavapärases mõttes Joosepi mõrsja. Tema kutsumuse absoluutsusest tulenevalt kuulus ta ihu ja hingega Jeesusele ning üksnes Temale. Uue Eevana kuulub ta uuele Aadamale. Uus inimpaar, kes rajas uue lepingu ja taastas selle, mille esimene inimpaar oli hävitanud, polnud mitte Joosep ja Maarja, vaid Jeesus ja Maarja. Maarja on neitsiliku Kiriku eeskuju ning iga taolise inimese eeskuju, kelle kutsumuseks on kuulumine Kristusele, täidetuna täiuslikust ja tingimusteta armastust.^[15]

Katoliiklased usuvad, et Püha Vaim eostas Jeesuse Maarja üsas, ilma et Maarja oleks kaotanud oma neitsilikkust. Matteuse ja Luuka evangeeliumi tekstid räägivad neitsistsünnist vastuvaidlematu selgusega: Mt 1:16, 18-23; Lk 1:34-36: ja ka Jh 1:13, mida mõnede käsikirjade järgi tuleb lugeda tervikuna: kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast (Jh 1:13). Sellega viidatakse selgelt nii Jeesuse igavesele sündimisele Kolmainsuses kui tema ajalikule sündimisele neitsist. Sellest hoolimata kahtlevad mõned teoloogid sündmuse ajaloolises tõepäras. Ime tundub tõena tunnistamiseks liiga suurena.^[15] Teoloogiliselt on neitsist sündimine eelduseks ka Maarja erilisele kohale tema suhtes kristliku kirikuga. Maarja pole kutsutud olema mitte üksnes Jumala Poja ema, vaid Jumala plaani kohaselt saab temast Kiriku kehastusena vähehaaval Jeesuse pruut.^[8]

Markuse evangeelium kannab vanemat, juudakristlikumat mõtet, mille kohaselt Jeesus sai osaks Jumalaga Vaimu ristimise, mitte neitsisünni läbi. Hellenismi müüditraditsioonide ja idamaade kultuste mõjul sai riigikirikus valitsevaks viimane arusaam.^[7]

Tekstikriitilised teoloogid väidavad, et probleemne neitsisünni arusaam tekkis tõlkeeksituse ja kreeka müüditraditsioonide mõjul. Teave, et noor naine rasestub ja sünnitab on pandud ühte lausesse, mis muudab võimalikuks petliku ettekujutuse neitsist, kes sünnitab. Luuka evangeeliumi (Lk 1:31) järgi: "Sa rasestud, tood ilmale poja ja paned temale nimeks Jeesus." Matteuse evangeeliumi (Mt 1:18) alguses väljendub probleem selles, et kihlatu on juba enne Joosepiga kooselu alustamist rasedaks jäänud.^[16]

Teoloog Riho Saard arutleb teose "Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani" alguses võimaluse üle, et Maarja sai lapse preestriga ja seetõttu käis 12-aastane Jeesus templis isa otsimas.^[16]

Antiikaja lõpu rabide kirjanduses on pakutud võimalust, et Jeesuse pärisisa oli hoopis roomlane. Algkristlased pidasid Joosepit Jeesuse pärisisaks, mille tõesust soodustas asjaolu, et see oli kooskõlas tollase perekonnaõigusega.^[16]

Ka Maarja pärispatuta saamine on tõeliselt Püha Vaimu töö, kuid see toimus juba tema sündimises. Alates oma sündimisest oli Maarja pärispatuta.^[8] Maarja jaoks oli võõras enda esiletõstmine ja ta ei tahtnud kunagi olla midagi enamat kui teised. Neitsi Maarja pärispatuta saamise püha (8. detsember) liturgilised tekstid väljendavad selgelt, mille pärast on Maarjat hoitud pärispatust ja ka kõigist teistest pattudest:" Sina valmistasid temas oma Pojale väärilise aseme" (pärispatuta saamise palvest). Maarjale oli ette määratud Jumala emaks saamine. Jumal tahtis, et Jeesus saaks Maarjalt kõik selle, mida laps tavaliselt oma emalt saab: mitte üksnes füüsilise ihu, vaid ka pärilikud kalduvused, temperamendi, kogu meelelaadi. Maarja oli läbinisti püha nõnda, et ta sai anda ennast terviklikult oma lapsele.^[15] Liturgia lisab, et Maarjat hoiti patu eest ka sellepärast, et Jumal näitaks "temas meile Kiriku, Kristuse pruudi palet ilma plekita ja kortsuta" (Missa osa: Armulaua liturgiast). Maarja polnud üksnes Jeesuse ema, risti juures seistes sai temast uus Eeva. Seal seisis ta ka uue Aadama pruudina. Kirik, kelle Jumal oli määranud olema Kristuse pruut (2Kr 11:2; Ef 5:32) pole mitte lihtsalt hulk inimesi, vaid seda esindab konkreetne, elav isik. Jeesuse surmahetkel viibis Kirik kohal Maarja isikus. Kui Maarja poleks olnud patuta, ei oleks temast iial saanud Kiriku eeskuju, milles ei oleks plekki ega kortsu (Ef 5:27).^[8]

Pärispatu puudumine Maarjas tähendas seda, et tal ei tulnud võidelda sünnipärase isekusega. Algusest peale oli ta Jumalale täiesti avatud. Alates esimesest hetkest seisis ta nö avatud suuga (Ps 81:11) "otse Jumala all". Sellepärast ei läinudki ükski hetk tema elust raisku, ta ei kaotanud midagi neist andidest, mida Jumal oli talle andnud.^[15]

8. detsembril 1854 kuulutas paavst Pius IX, et Maarja pärispatuta saamine on Jumala ilmutatud tõde.^[15] Ta viitas muuhulgas Luuka evangeeliumi kirjakohale Lk 1:28, milles ingel Gabriel tervitab Maarjat: Rõõmusta, sa armuleidnu! See polnud mingi tavaline tervitus, vaid tiitel, mis väljendas Maarja olemust. Kreekakeelse algteksti täismineviku vorm κεχαριτωμένη,(kecharitōménē, passiivi perfekti kesksõna sõnast χαριτῶ (charitō; 'teen meeldivaks') viitab toimunud tõsiasjale: Maarja ei saanud armu sel hetkel kui ingel teda kõnetas, vaid armu täius kuulus tema olemusse. Ta oli selle täiuse saanud alates algusest, selle hetke jaoks, mil ingel Gabriel tõi talle sõnumi, et temast saab Jumala ema.^[7][15] Väljend "armuleidnu" ei tarvitse tingimata tähendada, et Maarja oleks olnud kaitstud kõikide pattude eest, kuid Kiriku ülesanne on olnud Püha Vaimu juhtimisel sammhaaval mõista, mida Jumal tegelikult silmas pidas, kui Ta andis Maarjale ingli vahendusel niivõrd ebahariliku tiitli.^[15]

Jumal oli teinud Maarjale pakkumise ning tal tuli langetada otsus. Kõik sõltus tema vastusest, alates Aadama langemisest oli seda vastust oodanud kogu inimkond. Jumal oli inimesele juba varemgi rääkinud, kuid Ta ei olnud saanud selget vastust. Võib-olla saab öelda sedagi, et Jumal kasvatas vanas lepingus oma rahvast sammhaaval, kuni sellest viimaks sündis inimene, kes suutis Jumalale vastata. Maarja ütles otsustava sõna kogu inimkonna eest: "Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle Sinu sõna järgi!" (Lk 1:38) Jumal ja Maarja väljendusid ühtemoodi.^[17][7]

Üksnes Uue Testamendi tekstide põhjal ei saa me Maarja jätkuvast neitsilikkusest absoluutse kindlusega midagi öelda. Kuid tulenevalt Maarja katsumusest olla nö "pleki ja kortsuta" Kiriku eeskuju, oleks vaid teatud aja kestev neitsilikkus olnud mõttetu.^[15]

Luukas kirjutab, et Maarja tõi ilmale oma esimese poja (Lk 2:7), kuid see ei ütle midagi teiste võimalike laste kohta. Esimest poega nimetati esmasündinuks sõltumata sellest, kas sündis rohkem lapsi või mitte.^[18] . Kirik on alati veendunud olnud, et Maarja jäi ka pärast Jeesuse sündi neitsiks ning tal ei olnud peale Jeesuse teisi lapsi. Samamoodi mõistsid seda reformaatorid.^[15] Martin Luther ütleb 1546. aastal küünlapäeva jutluses: "Nõnda nagu ta enne ilmutust ja sündi oli neitsi, jäi ta neitsiks sünnitades ja ka pärast sünnitust." ^[7][15]

Paavst Pius XII sätestas 1950 avaldatud entsüklikas dogmana Maarja taevassemineku ihulikul kujul oma surmahetkel.

Marioloogia on teoloogias välja kujunenud uurimisharu, mis on suunanud oma uurimise fookuse neitsi Maarjale, Jumala emale. Oma metoodika kohaselt leiab seoseid erinevate usuliste õpetuste vahel, mis on kaudselt või otseselt seotud neitsi Maarjaga. Marioloogia peamiseks ülesandeks on luua ja otsida seoseid pühakirja, traditsioonide ja õpetuste vahel, seades suurimaks uurimisobjektiks neitsi Maarja. Marioloogia arendamise suurimaks takistuseks on ajalooliselt ja kronoloogiliselt korrektsete allikate puudus.^[19]

Maarja sümbolid on koos temaga kujutatavad ja teda sümboliseerivad esemed: liilia, roos, roosiaed, kuusirp, kaitsemantel, roosikrants jms.^[20]

Kaitsemantlit kujutatakse keebina, mida kandis neitsi Maarja. Keep pakkus varju neile, kes olid hädas ja vajasid tuge – keebi all olemine tekitab turvatunde – ülevoolava emaarmastuse tunde. Samuti on keebi all olijad kaitstud kurjade vaimude eest.

Roose ja ka roosiaeda peetakse tihtipeale ainult armastuse sümboliks, kuid nad sümboliseerivad ka neitsi Maarjat, mis kaudses seoses armastusega, täpsemalt emaliku armastusega- armastusega oma laste vastu. Peale armastuse sümboliseerimise sümboliseerivad roosid ka saladust või konfidentsiaalsust. Termin "sub rosa", mis tähendab otsetõlkes "roosi või rooside all", pärineb juba antiikajast. Väidetavalt oli roomlastel tavaks riputada roose tubade lagedesse- žest, mis tähendas, et kõik, mida räägiti veini mõju all olles jäi saladuseks.^[21]

Katolik kirik võttis valge liilia kasutusse sümboliseerimaks neitsi Maarjat. Valge liilia (hiljem nimetatud ka Madonna liiliaks) valge väev sümboliseerib Maarja puhtust, puutumatust, süütust, viljakust ja ühendumust jumalikkusele. Renessansiperioodil kasutasid valge liilia sümboolikat oma maalidel ka paljud kunstnikud, kellest tuntuimad olid Jan van Eyck ja Sandro Botticelli. Viimane kujutas valget liiliat maalil, mis esitas vaatajatele ingel Gabrieli sõnumi toomist neitsi Maarjale. Sõnumis kuulutas ingel Gabriel Jeesuse sündi.^[22]

Kuusirp sümboliseerib peamiselt viljakust. Kuufaasid on seotud eluga ja surmaga ning neid on seetõttu kasutatud väga paljudes erinevates religioonides. Kuufaase vaadates suutsid juba antiikaja inimesed määrata aastaaegu, tõuse ja mõõne, seetõttu on nimetatud neid ka loodusliku viljakuse esilekutsujateks. Kuusirp ja ka täisuu võivad sümboliseerida naise menstruaaltsüklit, mis on samuti otseses seoses viljakusega. Piiblist pärit viited kasutavad Kuu sümboolikat tähtsustamaks kosmilisi sündmusi, jumalikke epifaaniaid ja efemeerset inimese loomust. Kuud seostatakse ka imikute kaitsega- kaitse haiguste ja kurja eest.^[23]

Maarja tunnusvärviks on maarjasinine.

Lateraani IV kirikukogul kinnitas paavst Innocentius III Liivimaa pühitsemise neitsi Maarjale, mistõttu Liivimaad tuntakse ka paralleelnimega Maarjamaa. Nimevormid Maria, Maarja ja Mirjam on Eestis levinud tütarlaste nimed. Eestis on neitsi Maarjale pühitsetud kaheksa luteri kirikut, nagu Ambla Püha Neitsi Maarja kirik, Helme Püha Neitsi Maarja kirik, Loksa Püha Neitsi Maarja kirik ja teised.

• Maarja kroonimine
• Maarjamaa
• maarjapäevad
• Märtsiaasta ehk Maarja aasta
• Fátima Neitsi Maarja
• Ave Maria
• Salve Regina
• Stabat Mater

Tsitaadid Vikitsitaatides: Maarja

• Luterlik marioloogia, õpetus neitsi Maarjast