Pank

See artikkel räägib rahaasutusest; geoloogia mõiste kohta vaata artiklit Pank (geoloogia); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Pank (täpsustus).

---

Pank on rahaasutus, mis tegeleb raha hoiustamise, laenamise, investeerimise ja teiste finantsteenuste osutamisega. Pangad teenivad tulu laenuintresside, investeerimise ja finantsteenuste osutamise eest võetava tasu pealt.

Eristatakse universaalpanku ja eripanku, mis on spetsialiseerunud mõne kitsama finantsteenuse osutamisele.

Tänapäevased pangad tekkisid 14. ja 15. sajandi Itaalia kaubalinnades (Veneetsia, Genova).^[1]

Pank on krediidiasutus.

„

Krediidiasutus on äriühing, mille peamiseks ja püsivaks majandustegevuseks on avalikkuselt rahaliste hoiuste ja muude tagasimakstavate vahendite kaasamine ning oma arvel ja nimel laenude andmine või muu finantseerimine.

“

Krediidiasutuste seadus[2]

Sõna pank tuleneb itaaliakeelsest sõnast banco, mis tähendab poeletti.^[3] Kõnekeeles öeldakse pank ka asjade kogumisega seotud asutuste kohta, nt spermapank, andmepank jne. Krediidiasutuste seaduse kohaselt tohib sõna pank kasutada ainult krediidiasutus ja on kohustatud seda tegema ka oma ärinimes.^[2]

Vaata ka: Eesti pangandus

Krediidiasutuse loomiseks tuleb taotleda Finantsinspektsioonilt krediidiasutuse tegevusluba. Eestis tegevusloa aluse ltegutsevad krediidiasutused:

• Inbank
• LHV Pank
• SEB Pank
• Bigbank
• Coop Pank
• Luminor Bank
• Swedbank
• TBB pank
• Holm Bank

Eestis tegutsevad välisriikide krediidiasutuste filiaalid:

• AS Citadele Banka Eesti filiaal
• Danske Bank A/S Eesti filiaal
• Folkefinans AS Eesti filiaal
• Nordea Bank AB Eesti filiaal
• OP Corporate Bank plc Eesti filiaal
• Scania Finans AB Eesti filiaal
• Svenska Handelsbanken AB Eesti filiaal
• TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal

Panga peamised ülesanded on:

• säästude ja rahaliste tulude kogumine ning nende investeeringutesse paigutamine,
• krediitide vahendamine,
• maksete vahendamine,
• rahakäibes kasutatavate krediidiinstrumentide loomine,
• konsulteerimine ning majandusliku ja finantsinformatsiooni pakkumine.^[4]

Eesti seadusandluse kohaselt võib pank tegutseda kas aktsiaseltsi või ühistuna.^[2] Erinevalt tavalisest aktsiaseltsist peab krediidiasutuse loomisel olema sissemakstav aktsiakapital tunduvalt suurem – 25 000 euro asemel vähemalt 5 000 000 eurot. Kuigi see summa on suur, moodustab omakapital pankade finantsstruktuuris siiski väikese osa, tavaliselt alla 10%. Domineerib võõrkapital, sealhulgas klientidelt kaasatud hoiused. Pankade peamised tuluallikad on laenudelt teenitavad intressitulud. Samuti on tähtsal kohal pakutavate teenuste pealt võetavad tasud ja finantsinvesteeringutega seotud tulud.^[4]

Intresse võib üldiselt nimetada pankuri riskipreemiaks. Panganduses esineb mitmesuguseid riske:

• krediidirisk,
• likviidsusrisk,
• intressimäärarisk,
• välisvaluutarisk,
• hinnarisk,
• operatsiooniriskid.^[4]

Pankade tegevusvaldkonnad on erinevad. On panku, mis spetsialiseeruvad kitsale valdkonnale, näiteks investeerimispangad. Tänapäeval on enamik pankasid siiski universaalsed ja pakuvad suurt hulka finantsteenuseid, millest olulisemad on:

• hoiustamisteenused,
• krediiditeenused,
• garantiiteenused,
• väärtpaberiteenused,
• finantsriskide kindlustusteenused,
• sularaha- ja arveldusteenused,
• mittesularahaliste maksevahendite (nt pangakaartide, reisitšekkide jm) väljastamine ja haldamine,
• informeerimis- ja nõustamisteenused (nt äriplaani koostamine, ettevõtte väärtuse hindamine, strateegilise- või finantsinvestori kaasamine, avalike emissioonide korraldamine, ettevõtte börsil noteerimise nõustamine, ühinemiste ja ülevõtmiste nõustamine, ettevõtte müügi nõustamine jms),
• muud teenused, mis on lubatud krediidiasutuste seadusega.^[4]

Inimeste jaoks on tänapäeval väga oluline, et nad saaksid hoida raha pangakontol ja teha sellega tehinguid. Sellist arvelduskontol olevat raha nimetatakse nõudmiseni hoiuseks. Pangad pakuvad palju hoiustamisteenuseid, milleks on:

• jooksev ehk nõudmiseni hoius,
• säästu- ehk kogumis- või kasvuhoius,
• kasutus- ehk reservhoius,
• tähtajaline hoius,
• investeerimishoius,
• üleöödeposiit.^[4]

Teisalt on tavainimesele tähtis pangast laenu saamine. Sel puhul on tegu panga finantseerimistegevusega. Eraisikutele antavaid laene võib liigitada:

• arvelduslaen,
• limiidilaen,
• krediitkaardilaen,
  • määratud tagasimaksega krediitkaardilaen,
  • püsimaksega krediitkaardilaen,
  • vaba tagasimaksega krediitkaardilaen,
• väikelaen,
• järelmaks,
• eluasemelaen,
• hüpoteeklaen,
• riiklik õppelaen,
• muud laenud.^[4]

Pangandus sai alguse aastal 2000 eKr Mesopotaamias vajadusest hoiustada väärtuslikku kaupa, näiteks vilja. Algul tegelesid sellega peamiselt templid ja paleed, sest need olid paremini turvatud. Eriti turvaliseks peeti templeid, kuna neid valvasid jumalad ja seetõttu usuti, et templid on varguste eest kaitstud.^[5]

Kui inimesed hakkasid arveldama kulla ja hõbedaga, muutus pangandus peamiselt väärismetallide keskseks. Rahvusvahelise kaubanduse areng tõi pankuritele uut tööd – valuuta vahetamine ja üldine müntide kontroll, et need sisaldaksid piisavalt kulda või hõbedat. Samuti kasutati pankurite abi rahvusvaheliste kaubandustehingute läbiviimisel. Selle asemel et kulda üle mere viia, viidi hoopis kviitung, mis tõestas kulla olemasolu.^[5]

Esimesed tõelised pangad ei vahetanud enam raha või tootnud münte, vaid hoopis hoiustasid neid. Nüüd hoiustati vilja asemel kulda ja hõbedat. Tihti saigi pankuriks kullassepp, sest tema tegeles nagunii kullaga ja tal olid olemas selle hoiustamiseks turvalised võimalused. Jõukamatel inimestel tekkis kulla ülejääk – nad teenisid rohkem kui kulutasid. Kuna oma vara kodus turvamine oleks olnud kulukas, hakkasid inimesed vara hoiustama kullasseppade juures. Kullassepad hoiustasid inimeste kulda ja teenisid selle eest väikest kasumit.^[5]

Algul pakkusid kullasseppadele konkurentsi ka valuutavahetajad. Kuna rahvusvaheline kaubandus tõi riikidesse sisse palju välisvaluutat, tekkis vajadus tööliste järele, kes muudaksid selle kodumaiseks rahaks. Nii tekkisidki inimesed, kes vermisid välismüntidest kodumaist raha. Kuna nad tegelesid rahaga, oli neil lihtne viia kokku laenu vajavad ja laenu andvad isikud.^[5]

Tõeliselt tänapäevased pangad tekkisid renessansiajal Euroopas. Alates 16. sajandist jagunesid pangad peamiselt kaheks: valuutavahetuspangad ja deposiitpangad.^[5]

Valuutavahetuspangad ei tegelenud pangandusega selle tänapäevases tähenduses. Nende üks funktsioon oli välisvaluutaga arveldamine. Teine ja peamine funktsioon seisnes aga selles, et valuutavahetuspank võttis vastu väärismetalle ja muutis selle pangarahaks. Kui panka toodi kulda kullakangide või välisvaluutana, vermis pank sellest pangaraha, mida kaupmehed kohe aktsepteerisid. See tähendas, et kaubatehingut tehes ei pidanud enam kulda kaaluma ja selle väärtust hindama, vaid sai maksta müntidega, mille väärtus oli juba kindlaks määratud. Valuutavahetuspangale tähendas see, et neil ei olnud kunagi vaja omakapitali – kliendile antava pangaraha väärtus oli võrdne sellega, mis toodi panka. Loomulikult arvestati teenuselt ka väike tasu. Algusajal töötasid valuutavahetuspankadena näiteks Hamburgi Pank ja Amsterdami Pank. Kuigi seda tüüpi pangad olid omal ajal väga tähtsad, lõpetas enamik neist tegevuse 19. sajandi teiseks pooleks.^[5]

Deposiitpangad jätkasid ja arendasid edasi seda, millega tegelesid kullassepad. Selle asemel et kulla hoiustamise eest tasu küsida, maksid deposiitpangad hoiustajatele intresse. Vastutasuks lubasid hoiustajad pangal oma kulda välja laenata, mille pealt pank suuremat intressi võttis. Selline tegevus tõi majandusse juurde hulgaliselt raha ja aitas kaasa arengule. Sarnaselt valuutavahetuspankadega tekkis ka deposiitpankade juurde pangaraha. Siinkohal ei olnud selleks mündid, vaid tõendid selle kohta, kui palju oli inimesel pangas raha. Algselt toimus arveldamine suusõnaliste kokkulepetena, hiljem kirjalike kviitungitega, millest arenesid välja pangatšekid. Nimelt ei makstud kaupade eest enam kullaga, vaid kirjutati välja kviitung, mille võis viia panka ja pankur kandis ühe inimese arvelt kulla teise inimese arvele. Hiljem hakkasid pangad ise kviitungeid välja andma, millest arenes kullastandardil olev paberraha. See tähendas, et teoreetiliselt oli võimalik viia raha panka ja saada vastu kindel kogus kulda. Tänapäevaks on enamik valuutasid kullastandardist loobunud. Deposiitpankadena asutati eri aegadel suured pangad nagu Bank of England, Veneetsia Pank, Rootsi Pank, Prantsusmaa Pank, Saksamaa Pank jt.^[5]

Lääne tsivilisatsioonis on tavaline, et pankur annab laenu intressiga. See tähendab, et laenaja peab mingi aja möödudes maksma pankurile tagasi laenatud summa ja sellele lisaks intressi. Islami seaduste kohaselt ei ole pankuril õigust intressi küsida.^[6] On küll teatud tehingutasud, aga lääne pangasüsteemi peamist tuluallikat ei ole lubatud küsida.

Näiteks ettevõtluslaenu puhul saab lääne ühiskonnas ettevõtja laenu, teeb selle eest midagi, teenib kasumi. Kasumist maksab ta osa pangale intressina tagasi. Kui lääne ühiskonnas ettevõtmine ei õnnestu, peab laenu võtja maksma tagasi siiski nii laenu kui ka intressid. Seetõttu pankurit üldiselt ei huvita, kuidas laenu võtja raha kasutab, kuna ebaõnnestumise korral saab pankur endale tagatiseks määratud kinnisvara. Islami ühiskonnas ei tohi laenudelt intressi küsida ja laenuandja sarnaneb pigem investoriga. Selle asemel et võtta intressi, jagatakse pankuri ja ettevõtja vahel ära hoopis kasum. Kui ettevõtmine õnnestub ja toodab kasumit, tagastab laenu võtja laenu ja kokkulepitud osa kasumist (nt 50%). Laenaja kasum on seda suurem, mida paremini ettevõtmine õnnestub. See tagab olukorra, kus pankurid kaaluvad hoolega, kellele laenu anda ja kellele mitte. Tihti aitavad pankurid ettevõtjaid nõustamisega, kuna soovivad kasumit teenida. Kui projekt ebaõnnestub ja tekib kahjum, jääb osa kahjumist ka pankuri kanda.^[7]

• Ühistupank
• Privaatpangandus
• Ökopank
• Pangandus
• Pangakaart
• Panganduskriis

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Pank

Tsitaadid Vikitsitaatides: Pank

• Why the world's banks are in trouble The Guardian, märts 2009