Tosca

"Tosca" on Giacomo Puccini ooper (melodramma) kolmes vaatuses Giuseppe Giacosa ja Luigi Illica libretole Victorien Sardou draama "La Tosca" (1887) järgi. Nimetatud helilooja meistriteoseks, mis paistab silma hästi läbi kirjutatud ja komponeeritud dramaatilise sisu poolest.

Esmaettekanne toimus 14. jaanuaril 1900 Rooma Teatro Costanzis. Rollide esmaesitajad olid Hariclea Darclée (Tosca), Emilio de Marchi (Cavaradossi), Eugenio Giraldoni (Scarpia), Ruggero Galli (Angelotti) ja Ettore Borelli (Kirikuteener). Dirigeeris Leopoldo Mugnone.

"Tosca” on kujunenud üheks maailma ooperiteatrite lemmikteoseks, mis pole kunagi pärast väljatulekut maailma juhtivate ooperiteatrite püsirepertuaarist välja langenud. Maailma nimekad ooperiajakirjad on selle teose korduvalt ära märkinud kui enamesitatavate ooperite esikümne hulka kuuluva.

Puccini nägi Victorien Sardou näidendit esimest korda 1889. aastal Milanos Sarah Bernhardtiga nimiosas ja eeldas, et selle faabula võiks sobida ooperi libretoks. Ta soovitas oma kirjastajale Giulio Ricordile osta ära kasutamisõigused. Ricordi jõudis Sardouga kokkuleppele pärast vaevalisi läbirääkimisi alles 1893. aastal ning palkas teksti koostajaks Luigi Illica. Kiirelt valmis saanud libreto pakuti nii Giuseppe Verdile kui ka keskpärasele heliloojale Alberto Franchettile.

Oktoobris 1894 kohtusid Ricordi, Illica, Verdi ja Franchetti Pariisis Sardouga, et talle tutvustada koostatud libretot ja saada draama autorilt lõplik nõusolek. Verdile see tragöödia eriti ei meeldinud ning ta loobus ooperi komponeerimisest. Peamiseks loobumise põhjuseks oli, et Sardou ei soostunud muutma teose traagilist lõppu. Komponeerimise leping sõlmiti Franchettiga.

Puccini läks 1895. aastal koos abikaasa Elviraga Firenzesse lõõgastuma pärast "La bohème'i" partituuri valmimist. Seal vaatas ta uuesti Sardou "La Tosca" etendust. Nüüd oli maestrole selge, et selle näidendi alusel tahab ta oma järgmise oopuse komponeerida. Andis sellest Ricordile teada. Kuna Franchetti polnud ilmutanud erilist töölusti, võttis Ricordi ette keerulise manöövri, et saavutada Franchetti vabatahtlik loobumine ning mõne kuu pärast saavutas oma tahtmise. Franchetti teatas, et töö käib talle üle jõu.

Puccini alustas komponeerimist 1896. aasta veebruaris, pärast seda kui "La bohème" oli esietendunud. Selleks ajaks oli libreto lõpliku koostamise töösse lülitatud ka Giuseppe Giacosa, kellel aga oli faabula sündmuste arendamisest oma nägemus. Giacosa käis oma ideid korduvalt Sardoule tutvustamas ja temaga vaidlemas, kuid kuulus prantsuse näitekirjanik oli järeleandmatu. Muu hulgas pakkusid Giacosa ja Illica Sardoule, et III vaatus võiks sisaldada triumfaalset "Ladina hümni", kuid sellegagi ei soostutud.

Pärast keerulist kolmeaastast loominguprotsessi sai ooper lõpuks oktoobris 1899 valmis. Kuna lugu käsitles sündmusi Roomas, siis otsustasid kirjastaja ja autorid, et selles linnas peab toimuma ka esietendus. Valiti Teatro Costanzi, mis tänapäeval kannab Teatro dell'Opera di Roma nime. Tosca osatäitjaks valiti teatri soovitusel rumeenia sopran Hariclea Darclée, kes oli sel ajal oma võimete tipul, väga populaarne Itaalias ja Hispaanias ning teinud kaasa mitmes tollases vastloodud ooperis, mis selles teatris esiettekandel olid. Cavaradossi roll anti prominentsele tenorile Emilio De Marchile, ehkki noor ja kiiresti populaarsust koguv Enrico Caruso oli teatri esimene eelistus. Puccini otsustas siiski lõpuks, et tuleb eelistada kogenumat lauljat.

Ooperi ettevalmistamine esietenduseks ei kulgenud ladusalt ja ilma probleemideta. Rooma prominentne ooperipublik oli olnud alati uue teose suhtes kahtlev ja mõneti tõrjuv ega kiirustanud piletit ostma. Giulio Ricordi poeg Tito oli uue oopuse produtsent. Et hoida huvi kõrgel andis ta käsu, et teatrivälised inimesed, nagu ajakirjanikud, teised heliloojad, kriitikud, lauljate sugulased jt, harjutussaalidesse ei lasta, nagu oli tollal üldiselt kombeks. Keelduti tutvustamast ka ooperi sisu ja jälgiti, et muusikanumbrid teatrist välja ei imbuks.

See tekitas Rooma ooperiüldsuses ärritatud meelelu. Hakkasid liikuma kuuldused, et Puccini konkurendid valmistuvad ooperit läbi kukutama. Räägiti, et esietendusel on kavandatud pomm lõhkema panna. Esietenduse päeva hommikul valitseski kartus, et pomm on teatrisse ära peidetud ja see pannakse sobival ajal plahvatama. Tol ajal pidasid opositsionäärid Itaalia kuningale aktiivset jahti. Kuningliku perekonna vastu oli toime pandud atentaate. Oli teada, et kuninganna Margherita läheb uut ooperit kuulama. Teatrisaali oli oodata ka teisi prominente, nagu Itaalia peaminister Luigi Pelloux koos valitsuse liikmetega, Rooma linnapea, heliloojad Pietro Mascagni, Francesco Cilea, Alberto Franchetti ja Ildebrando Pizetti.

Eriti närviline oli dirigent Leopoldo Mugnone. See kandus edasi tervele trupile. 15 minutit enne etenduse algust ütles korda pidav politseiohvitser Mugnonele, et nende andmetel pannakse kindlasti etenduse ajal pomm lõhkema. Dirigent sai suunise, et kui see juhtub, tuleb otsekohe etendus katkestada ning saalis vallanduva paanika taltsutamiseks panna orkester mängima rahvushümni, mis pidi patriootilise itaallase paigale naelutama. Niipea kui dirigent lõi etenduse lahti, hakkasid kostma üha tugevnevad hääled koridorist. Mugnone närv ei pidanud vastu ja ta lõi etenduse kinni, hüüdes "Stopp! Laske eesriie alla!" Lavatöölised aga sellele ei reageerinud ning Mognone tormas orkestriruumist lavale ja nõudis eesriide allalaskmist. Peagi selgus, et segaduse olid tekitanud etendusele hilinejad, kes nõudsid häälekalt enda saali laskmist.

Kui ooper uuesti käima pandi, läks kõik ladusalt. 20. sajandi sisse juhatanud ooperi esietendus kulges triumfaalselt edukalt. Seda katkestas korduvalt vaimustunud publik, karjudes "Bis!" ja "Bravo!". III vaatuse Cavaradossi aariat "E lucevan le selle" lasti korrata. Puccini pidi käima veel enne etenduse lõppu laval vaimustunud publikule kummardamas. Järgmised 20 etendust läksid täismajale.

Edu saatis mõne kuu pärast ka Milano La Scala lavastust 17. märtsil 1900, mida dirigeeris Arturo Toscanini. Darclée ja Giraldoni olid sealgi peaosades, kuid Cavaradossi rolli esitas Giuseppe Borgatti. Milanos oli ooperil samuti tohutu edu ja see püsis repertuaaris hooaja lõpuni. 12. juulil 1900 toimus täismajale "Tosca” esietendus Londoni Covent Gardenis. Puccini oli kohal ja käis korduvalt laval kummardamas. 1900. aastal lavastati teost veel ka Buenos Aireses, Konstantinoopolis, Rio de Janeiros ja Madridis. 1901 võeti tükk Odessa, Lissaboni, New Yorgi, Ateena, Mexico ja Kairo teatrite mängukavva. Prantsuse esietendus toimus 13. oktoobril 1903 Pariisi Opéra-Comique'i laval. 72-aastane Sardou oli kohal ja kinnitas, et võtab endale kogu vastutuse tegevuse eest, mis toimub laval. 1904. aastal toimus ooperi esiettekanne Skandinaavias Stockholmi Kuninglikus Ooperis. 1905. aastal jõudis Puccini meistriteos Peterburi ja Helsingi ooperilavadele ning 1909 Kaunasesse. Esimese maailmasõja eelõhtuks oli teost esitatud rohkem kui 50 maailma linnas.

Riia ja Tallinna publik sai teost esimest korda kuulda 1911. aastal külalistrupi esituses. Eestis on oma jõududega teost lavastatud Estonias 1925, 1937, 1945, 1957, 1965 ja 2005, Vanemuises 1933, 1945, 1948, 1969 ja 1995 ning Ugalas 1933.

Osad: kuulus lauljanna Floria Tosca (sopran), maalikunstnik Mario Cavaradossi (tenor), politseiülem parun Scarpia (bariton), konsul Cesare Angelotti (bass), Kiriku­teener (bass), politseiagent Spoletta (tenor), politseiagent Sciarrone (bass), Vangivalvur (bass), Lamburpoiss (poiss sopran).

Ooper ei nõua teatritelt suuri pingutusi solistideansambli komplekteerimisel. Läheb vaja kolm väga head lauljat: ühte tenorit, ühte sopranit ja ühte baritoni. Tosca roll on kõrge­tasemelisele laulvale näitlejannale suure­pärane võimalus oma võimeid demonst­­ree­rida. Cavaradossi osa kuulub iga tipptenori ihaldatuima rolli hulka, kuna võimaldab võimekal artistil näidata nii oma hääle ulatust kui ka lavalise esinemise võimekust.

Tegevus toimub juunis 1800 Roomas.

Esimese vaatuse tegevus toimub Sant’Andrea della Valle kirikus. Rooma vabariigi kukutamisest on möödunud üheksa kuud. Napoli kuningriigi esindajana on politseiülem parun Scarpia kehtestanud Roomas julma politseidiktatuuri. Kukutatud vabariigi juhtivad tegelased on kas hukatud või vangi heidetud. Maalikunstnik Cavaradossi maalib Sant’Andrea della Valle kirikus freskot. Ta kiirustab, sest tahab oma armastatud primadonna Floria Toscaga Roomast lahkuda.

Kirikusse tuleb varjupaika otsima oma õe, markiis Attavanti abiga vanglast põgeneda suutnud Rooma vabariigi endine konsul Cesare Angelotti. Tema õde on jätnud Cavaradossile sügava mulje. Kunstnik on Maarja-Magdaleena kujule andnud blondi naise näojooned. Kirikuteener avastab sarnasuse daamiga, kes käib kirikus sageli palvetamas. Cavaradossi kohtub Angelottiga ja pakub talle varjumiseks ja maalt lahkumiseks abi. Toscas tekib kahtlus, et Cavaradossi pe­tab teda freskol oleva kuju modelliga.

Angelotti põgenemine on avastatud, mida tähistab kahuripauk. Cavara­dossi annab Angelottile oma villa võtme. Scarpia on Angelotti põgenemisest löödud ja näeb selles endale ohtu. Ta tunneb freskol ära markiis Attavanti, Angelotti õe, ning kahtlustab Cavara­dossit side­mete pärast oma poliitilise vastasega. Scarpia õhutab Tosca armukadedust, kes talle endale meeldib. Ta loodab, et Tosca saab hiljem tema omaks. Ka loodab Scarpia, et Toscat jälitades sattub ta Angelotti jälgedele. Tosca ei leia Cavaradossi villast arvatavat võistlejat, kuid satub peale Angelottile. Villasse saabunud Scarpia laseb maja läbi otsida, kuid ei leia Angelottit, kes on end peitnud kaevu.

Teine vaatus kulgeb Palazzo Farnese lossis, kus on Scarpia töötuba. (NB! Selles lossis Roomas asub praegu Prantsusmaa suursaatkond Itaalias.) Angelotti kaassüüdlasena on arreteeritud Cavaradossi, keda kuulatakse üle ja piinatakse. Kuid Cavaradossi ei reeda Angelottit.

Tosca tahab armastatut piinamistest päästa ja annab Angelotti asukoha välja. Naine mõis­tab, et saab Cavaradossi elu päästa vaid siis, kui hakkab Scarpia armukeseks. Scarpia lubabki korraldada näilise mahalaskmise ja annab mõlemale Roomast väljasõidu loa. Kui Scarpia püüab Toscat emmata, lööb naine politseiülemale noa rindu.

Kolmanda vaatuse tegevuskohaks on Rooma Sant’Angelo kindlusevangla torn. Sinna on viidud Cavaradossi hukkamiseks. Cavaradossi kirjutab hommikuhämaruses Toscale lahkumiskirja. Kindlusetorni saabub Tosca, kes ütleb, et hukkamine on vastavalt Scarpiaga saadud kokkuleppele lavastuslikult näiline ning Cavaradossit ei tulistata reaalsete kuulidega, vaid paukpadrunitega. Kindluse juures ootab juba tõld, millega armastajad seejärel Roomast lahkuvad. Cavaradossi peab vaid surnut teesklema ja üles tõusma, kui Tosca on talle märku andnud, et sõdurid on lahkunud.

Cavaradossi seab end muretult seina äärde, et paukude kõlades surnut teeselda. Kõlavad lasud ja Cavaradossi kukub. Tosca tõttab Cavaradossi juurde ja veendub, et surm oli tõeline. Scarpia lubadus osutus pettuseks. Kuid ka Scarpia tapmisest on teada saadud ja politseiagendid tulevad kindlusetorni Toscat vahistama. Meeleheites naine hüppab Sant’Angelo kindlusemüüridelt alla.

Ooperite ettekandmisel juhtub ikka üht-teist põnevat laval, mis otseselt pole mitte kuidagi teose faabulaga seotud. Erandiks pole olnud ka "Tosca". Kuulus bariton Tito Gobbi, kes sageli astus üles Scarpia rollis, on kirja pannud lugusid, mis tal juhtusid seoses Maria Callasega. Ühel etendusel, kui Tosca oli II vaatuses Scarpia tapnud ja Gobbi lebas "surnult" põrandal, nägi ta ehmatusega, et Callas jalutab mööda lava ega leia kohta, kust lavalt lahkuda, nagu oli ette nähtud. Kuna Callas oli lühinägelik ja keeldus etendustel prille kandmast, siis oligi nimekas primadonna väljapääsu leidmisega tõsistes raskustes. Gobbi püüdis maas lamades diskreetselt näidata ekslevale primadonnale suunda, kust pääseb välja. Kuid nähes, et sellest pole mingit kasu, puhkes "surnud" Scarpia naerma. See paistis kätte ka publikule ning valmistas mõistetavalt saalis olijatele suurt heameelt. Järgmise päeva ajalehed kirjutasid, et teatrilaval sai näha omapärast Scarpia surmaagooniat.

1964. aasta Londoni Covent Gandeni kontrolletenduse ajal astus Callas liiga lähedale lauale, kus põles küünal. Peagi hakkas ta parukast tulema kärsahaisu, nagu seda on oma memuaarides kirjeldanud Tito Gobbi. Gobbi proovis Callast emmata ja kärssavat parukat kustutada. Kuna see oli aga lavastuseväline ettevõtmine, ei saanud Callas aru, miks Gobbi talle külge lööb, ja jõllitas baritoni vihaselt. Gobbi vehkis Callase näo eest kõrvetada saanud käega ja kustutas demonstratiivselt küünla. Hiljem Callas vabandas, et oli olnud ebaviisakas ja tänas Gobbit südamlikult elupäästmise eest.

Kord oleks Maria Callas oma partneri Tito Gobbi II vaatuses peaaegu tõeliselt tapnud. Nimelt ei läinud kasutatava pistoda tera tagasi käepidemesse, nagu need riistad on tapmisstseenide läbiviimiseks konstrueeritud. Tera kiilus kinni ja Callas suskas noa täie hooga baritonile rindu. Selle peale Tito Gobbi möiratas "Mu jumal!", mida järgmise päeva ajalehed hindasid kui kõige paremini maha mängitud surmastseeni. Gobbi aga hakkas tapmisstseeni pelgama ja kontrollis iga kord pistoda ise üle.

Veidraid lugusid on juhtunud ka III vaatuse lõpustseenide ajal. Tosca peab lõpus St. Angelo tornist alla hüppama. Tavaliselt panid lavatöölised selleks puhuks kindlusemüüri taha madratsid, kuhu primadonna maandus. Chicago Lyric Operas juhtus ühe inglise sopraniga kentsakas lugu. Chicago lavatöölised asendasid selle oma initsiatiivil mingil põhjusel (väidetavalt seetõttu, et primadonna olevat nendega ebaviisakalt käitunud) batuudiga. Tulemuseks oli, et Tosca kerkis pärast allahüppamist 2–3 korda üle kindlusemüüri, näidates saalile veel kord oma nägu ja korraks ka kukalt. Sama juttu on Eesti ooperiringkondades räägitud ka Estonia 1957. aasta lavastuse kohta, nagu juhtunuks seal meie sopraniga samamoodi.

Teine väljapaistev sopran ja peamine Maria Callase konkurent Renata Tebaldi otsustas kord Tōkyōs, et tema hüppama ei hakka, ning jalutas emotsionaalse surmahüüde saatel lavalt minema. Lava taga korda pidav politseinik, kes oli ooperi faabulaga hästi tuttav, vaatas seda ehmunult pealt ja tahtis saata primadonna lavale tagasi, et too ikka hüppaks, nagu ette nähtud. Lühikest kasvu politseinik sai Tebaldi kõrgi pilgu osaliseks ja pidi leppima sellega, et primadonna lihtsalt jalutas temast mööda.

Cavaradossi mahalaskmisstseen San Francisco ooperis oli ühel etendusel omapärane. Mingil põhjusel riietati viimasel minutil sõduriteks neli kohalviibinud lavatöölist. Neil polnud ooperi sisust kõige vähematki aimu. Öeldi vaid, et minge ja laske Cavaradossi maha. Läksidki, kuid laval oli kaks tegelast. Cavaradossi ja Tosca. Kumb neist on Cavaradossi, polnud tublidel jänkidel õrna aimugi. Vaatasid nõutult üksteisele otsa ja otsustasid Tosca ette võtta. Püssitorud suunati temale ja kõlas kogupauk. "Sõdurite" hämmastuseks kukkus hoopis maha Toscast kaugemal seisnud Cavaradossi. See mehi ei häirinud. Püssid suunati ka Cavaradossile ja järgnes uus pauk maas lamava Mario Cavaradossi pihta. "Sõdurid" lavalt aga ei lahkunud, vaid jäid huviga sündmuste käiku jälgima. Samuti maha lastud Tosca püüdis mehi lavalt minema saata, kuid sellele ei reageeritud. Politseiagent Spoletta tuli stsenaariumiväliselt lavale ja viis "sõdurid" minema. Samal ajal oli Tosca juba roninud kindlusemüürile ja hüppas sealt alla. See tundus ühele mahalaskjale kahtlane. Temagi ronis müürile ja hüppas Toscale järele, et naist päästa. Nii saigi see "Tosca" etendus traagilise lõpu, kus mõlemad peaosalised ameerikaliku initsiatiiviga maha lasti.

• Cavaradossi aaria "Recondita armonia”
• Tosca ja Cavaradossi duett "Non la sospiri, la nostra”
• Cavaradossi ja Tosca duett "Qual occhio al mondo”
• Scarpia ja koori ansambel "Te Deum laudamus”
• Scarpia aaria "Ha più forte sapore"
• Tosca aaria "Vissi d’arte, vissi d’amore”
• Lamburpoisi hääl "Io de' sospiri"
• Scarpia ja Tosca duett "Io tenni la promessa”
• Vangivalvuri ja Cavaradossi duett "Mario Cavaradossi? A voi”
• Cavaradossi aaria "E lucevan le stelle”
• Cavaradossi aaria "O dolci mani mansuete e pure”
• Cavaradossi ja Tosca duett "Amaro sol per te m'era il morire"

• Peter Southwell-Sander. "Puccini", London, 1996
• Julian Budden. "Puccini: His Life and Works", Oxford, 2002
• The New Grove Dictionary of Opera, vol. IV, London, 2004
•  Tiit Made. Ooperimaailm, II köide, Tallinn, 2012

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Tosca

• Ooperi partituur