Flandria krahvkond

See artikkel vajab toimetamist. (September 2014) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Flandria krahvkond Graafschap Vlaanderen 862–1795
Lipp Vapp
Flandria krahvkond 1350. aastal Madalmaade ja Saksa-Rooma riigi suhtes. Krahvkond paiknes seal, kus Prantsusmaa ja Saksa-Rooma riigi vaheline piir kohtus Põhjamerega
Valitsusvorm	feodaalmonarhia
Osa	Saksa-Rooma riigist
Pealinn	Brugge, hiljem Gent ja Lille

Flandria krahvkond (hollandi Graafschap Vlaanderen, prantsuse Comté de Flandre) oli ajalooline territoorium Madalmaades. Alates 862. aastast olid Flandria krahvid üks algsest kaheteistkümnest Prantsusmaa kuningriigi vasallist. Sajandeid moodustasid nende valdused ümber Genti, Brugge ja Ieperi linna ühe Euroopa jõukama piirkonna.

1477. aastani paiknes Prantsuse süseräänsuse alune ala Schelde jõest läänes ja seda kutsuti "Kuninglik Flandria" (hollandi Kroon-Vlaanderen, prantsuse Flandre royale). Peale selle valdasid Flandria krahvid 11. sajandist ka maad jõest idas Saksa-Rooma riigi läänina; ala kutsuti "Keiserlik Flandria" (Rijks-Vlaanderen või Flandre impériale). Osana Burgundia Madalmaadest aastast 1384 läks krahvkond pärast Madridi rahu aastal 1526 ja Daamide rahu 1529. aastal lõpuks Prantsuse võimu alt keiserliku kontrolli alla.

1795. aastal liidendati Austria Madalmaade territoorium Prantsusmaa Esimese Vabariigi poolt ja läks aastal 1815 äsja loodud Madalmaade ühendkuningriigile. Endine Flandria krahvkond, peale Prantsuse Flandria, on ainus keskaegse Prantsuse kuningriigi osa, mis ei ole tänapäeva Prantsusmaa osa.

Flandria ja flaami (hollandi Vlaanderen, Vlaams) on tõenäoliselt tuletatud friisi *flāndra ja *flāmisk (vanafriisi flamsk), mille juured on germaani *flaumaz, tähendusega "üleujutus". Flandria rannikuala oli 3.–8. sajandini Põhjamere poolt kaks korda päevas üle ujutatud ajal, kui rannikut külastasid sageli friisi (karja)kaupmehed ja arvatavasti osaliselt asusid sinna.

Flaami rahvast on esmamainitud püha Eligiuse (u 590–660) biograafias "Vita sancti Eligii". See töö kirjutati enne aastat 684, kuid on tuntud alles aastast 725. See töö mainib "Flanderenses", kes elasid kohas nimega "Flandris".

Ajaloolise Flandria krahvkonna geograafia kattub vaid osaliselt tänapäeva Flandria piirkonnaga Belgias, kuigi ka seal ulatub see üle Lääne-Flandria ja Ida-Flandria. Osa ajaloolisest krahvkonnast on nüüd Prantsusmaa ja Hollandi osa. Krahvkonna hõlmatud maa on laiali üle:

• Belgia:
  • kaks viiest flaami provintsist: Lääne-Flandria ja Ida-Flandria
  • osa flaami Antwerpeni provintsist: Bornemi maa
  • osa vallooni Hainaut' provintsist: Tournaisis ja piirkond ümber Moeskroeni (mis kuulus Lääne-Flandriale aastani 1962)
• Prantsusmaa:
  • Prantsuse Flandria (Nordi departemangus)
    • Westhoek: piirkond ümber Dunkerque'i, Bergues'i ja Bailleuli, ala, kus peamise keelena kasutatakse flaami keelt
    • Vallooni Flandria, kus räägiti prantsuse keelele lähedast pikardi keelt
  • Artois (Pas-de-Calais' departemangus): aastal 1191 eraldati Flandriast ja aastal 1237 loodi iseseisev krahvkond
• Holland:
  • Zeelandi Flandria, piirkond Belgia ja Lääne-Schelde vahel tänapäeva Zeelandi provintsi lõunaosas, mis 1581. aastast moodustas osa ühismaast Hollandi Vabariigi kontrolli all.

 Pikemalt artiklis Flandria vapp

Flandria krahvkonna vapi lõi väidetavalt Elsassi Filips, Flandria krahv aastatel 1168 kuni 1191; roniv või raevutsev must lõvi kuldsel väljal. Loos Kuldkannuste lahingust mängivad vapp ja vastav lahinguhüüd Vlaendr'n den leeuw ("Flandria, lõvi!") olulist rolli flaami teadvuse moodustamisel, mida hiljem populariseeriti Hendrik Conscience'i raamatus "De Leeuw van Vlaanderen". Seetõttu elab krahvkonna vapp edasi flaami kogukonna vapina.

Räägitakse, et Elsassi Filips tõi lõvilipu endaga kaasa pühalt maalt, kus ta aastal 1177 vallutas selle väidetavalt saratseeni rüütlilt, kuid see on müüt. Lihtne fakt, et lõvi ilmus tema isiklikule pitserile aastast 1163, kui ta ei olnud veel Levandis ühtegi sammu teinud, lükkab selle ümber. Tegelikult järgis Filips Lääne-Euroopa trendi. Samal perioodil ilmusid lõvid ka Brabanti, Luksemburgi, Hollandi, Limburgi ja teiste territooriumide vappidele. On kummaline, et lõvi heraldilise sümbolina kasutati enamasti Saksa-Rooma riigi piiriterritooriumidel ja naaberriikides. See oli tõenäoliselt viis näidata sõltumatust keisrist, kes kasutas oma vapil kotkast. Euroopas oli lõvi hästituntud kujund Rooma aegadest alates, läbi selliste tööde nagu Aisopose valmid.

Flandria krahvkond kujunes Baldwin I poolt Lääne-Frangi kuninga Charles II Paljaspea tütrega abiellumise järel 862. Baldwin I järglased, Flandria krahvid Baldwin II (kes valitses 879–918), Arnulf I Suur (918–965), Baldwin IV Habemik (988–1035) ja Baldwin V (1035–1067), laiendasid valdusi lõunas Douai ja Arrase linna arvel ning idas üle Schelde jõe, Genti ja Antwerpeniga. Flandria krahvid olid Prantsusmaa kuninga vasallid vasallivaldustega Schelde jõest läänes (Krooni-Flandria, Kroonvlaanderen) ning ka Saksa kuninga vasallid vasallivaldustega Schelde jõest idas (Keiserlik Flandria, Rijksvlaanderen) Saksa-Rooma riigi territooriumitel.

Sõjaliselt, majanduslikult ja poliitiliselt läbis Euroopa sügavat kriisi. Viikingid ründasid põhjast, madjarid idast ja saratseenid lõunast. Kõik jätsid maha purustusjäljed. Kahe Frangi riigi keskvõimud olid võimetud organiseerima tõhusat kaitset, mistõttu kaotas rahvas usu ja usalduse oma kaugete valitsejate vastu. Selle võimuvaakumi kiiluvees nägid oma võimalust kohalikud võimurid. Sageli olid nad Karl Suurega seotud inimeste järeltulijad.

Flandria krahvkond pärines pagus Flandrensis gaust, mida juhtis metsnike dünastia, kelle oli ametisse nimetanud Karl Suur, kes oli teinud väikese panuse, ühendades väikesed feodaalterritooriumid Flaami oru kõrgemates osades. Metsnike dünastia tugevdas ka kirikut suhteliselt kõledal maal.

Esimene Flandria krahv oli Balduin I, kes sai krahviks aastal 862, ja sellega on seotud romantiline anekdoot: Balduin põgenes koos Frangi kuninga Charles II Paljaspea tütre Judithiga abiellumise eesmärgil. Judith, kes oli varem olnud abielus kahe Inglise kuningaga, keeldus isa käsust tagasi tulla. Pärast paavsti vahendustegevust leppis Frangi kuningas oma väimehega ja andis talle krahvitiitli ja vastavad feodaalterritooriumid kaasavaraks.

Esialgu mõtlesid Prantsuse kuningad selle teoga tagada Prantsuse põhjapiiri ohutust viikingite rünnakute vastu. Siiski kasutasid krahvid kriisiolukorda ära, liidendades krahvkonnaga ümbritsevaid rüüstatud territooriume. Krahvid laiendasid aastate jooksul esialgse flaami pagus mõju kõigi territooriumide üle Schelde jõest lõunas ja läänes, sealhulgas Neli amti, Zeelandi Flandria, Aalsti linnakrahvkond idas ja Artois' krahvkond lõunas, mis jäi Flandria osaks, kuni sellest sai aastal 1237 eraldi krahvkond. Pärast seda oli Artois' krahvkond eraldi tiitliga mitu korda siiski Flandria krahvi alluvuses, kuni Prantsuse kroon selle neelas.

Flandria krahvi (1037–1067) Balduin V ja Adela (kes oli Prantsusmaa kuninga (972–1031) Robert II Vaga tütar) tütar, Flandria Matilda (u 1031–1083) abiellus 1053. aastal Normandia hertsogi ja hilisema Inglismaa kuninga William Vallutajaga ja krooniti 1068. aastal Inglismaa kuningannaks ning nende järglased olid Robert Curthose Normandia hertsog, William II Rufus Inglismaa kuningas (1087–1100) ja Henry I Inglismaa kuningas (1100–1135).

Flandria dünastia püsis võimul aastani 1119, kui Balduin VII suri pärijateta ja krahvkonna päris Charles Hea Taani dünastiast. Pärast lühikest vahepala Normandia Guillaume Clitoni ajal (1127–1128) läks krahvkond Thierry kätte Elsassi dünastiast. Thierry (1128–1168) ja tema järglase Elsassi Filipsi ajal Flandria tähtsus ja võim kasvasid.

12. sajandi teisel poolel oli krahvkonnas suure õitsengu periood, kui Elsassi Filipsil õnnestus oma naise pärandina liidendada Flandriaga Vermandois krahvkond. Tema kontrolli all olevad territooriumid ulatusid siis 25 kilomeetrini Pariisist ning olid suuremad kui tema süseräänisanda, Prantsuse kuninga otsekontrollitavad territooriumid.

Elsassi dünastia valitsemise ajal arenesid linnad ja tekkisid uued institutsioonid. Asutati Gravelines'i, Nieuwpoorti, Damme, Biervlieti, Dunkerque'i ja Mardycki sadam, samuti Calais' sadam La Manche'i ääres Filipsi venna Elsassi Mathieu poolt. Kolonisatsiooni kõrval toimisid sadamad ka Aa, Yseri ja Zwini jõe mudastumise vähendajatena, mis ohustasid ligipääsu Saint-Omerile, Ieperile ja Bruggele. Biervliet teenis ka Hollandi mõju nurjajana.

Kaubanduspartneriteks olid Inglismaa, Baltimaad ja Prantsusmaa merd pidi ning Reinimaa ja Itaalia maad pidi. Villakaubandus Inglismaaga oli eriti tähtis kalevitööstuse tõusule Flandrias. Paljude Flaami linnade rikkus (nagu nende kellatornid ja riidesaalid tunnistavad) tuli tekstiilitööstusest. Peale selle oli teraviljakaubandus Inglismaaga ja läbi Hollandi Hamburgiga samuti tähtis. Saint-Omerist sai 12. sajandil kõige tähtsam transiitsadam Prantsuse veinile. Need olid Flaami kaupmeeste läbimurdesajandid, koos oma kaubavahetusega Inglismaa, Baltimaade ja Edela-Prantsusmaaga, samuti kaubateedega Reinimaale ja Itaaliasse, kuigi hiljem vaid Champagne'i aastalaadad. Flandria õitsvad kaubalinnad tegid sellest ühe kõige linnastunuma Euroopa osa.

Aastal 1194 järgnes Elsassi dünastiale Balduin IX teisest Flandria dünastiast.

1204. aastal alistus Konstantinoopol piiramise järel Neljanda ristisõja ristirüütlitele. Ladina keisririigi keisritroonile on kaks pretendenti: Montferrat’ Bonifatius ja Flandria krahv (1194–1205) ja Hainaut' krahv (1195–1205) Baudouin.^[1] Ladina keisriks (1204–1205) valiti Baudouin I, kes krooniti 16. mail 1204 Hagia Sophia katedraalis. 1204. aasta paktiga määrati kindlaks, et Ladina keisri valdusse kuuluvad alad moodustavad kolmandiku riigist, õlejäänud osad tuli jagada aga veneetslastest ja frankidest ristisõdijate vahel. Baudouin I-le järgnes keisrina (1205–1216) tema noorem vend Henri I.

13. sajandi algusest peale kuulus Brugge flaami rõivalaatade ringi. Linna kaupmehed asutasid kaubakontoreid teisteski linnades, ka Inglismaal ja Šotimaal. Hansa Liidu kogesid saabus Bruggesse nii palju, et nad ei mahtunud Dammesse ära ja sadamat laiendati teisel pool Westerscheldet asuvasse Sluisi. 13. sajandil oli Gent Euroopa suurim linn Pariisi järel. Gent oli suurem kui London, Köln või Moskva. Linnamüüriga piiratud alal elas 65 tuhat inimest. Keskajal oli Gent tähtsaim rõivatööstuse linn, sest linnalähedaste jõgede lammid olid lambakasvatuseks väga sobivad. Villatööstus tekitas Genti ümber Euroopa esimese tööstuspiirkonna. Villa tuli isegi Inglismaalt sisse vedada, seetõttu oli Flandria Inglismaaga traditsiooniliselt heades suhetes. 1277 saabus Bruggesse esimene Genova kaubalaevastik, mis pani aluse otsesuhetele Vahemere maadega. Algas kauplemine Levandist pärit vürtsidega. Kapitali sissevool koos uue kaubanduse ja rahanduse võtetega muutsid täielikult Brugge panganduse. 1309 avati Brugges börs, mis oli üks esimesi börse maailmas, kui mitte kõige esimene. 1314 saabusid Bruggesse ka Veneetsia laevad.

Aastal 1278 sai Flandria krahviks Gui Dampierre'i dünastiast. Prantsusmaa kuningas tahtis Flandriat lõplikult vallutada ja käivitas Flandria vabadussõja (1297–1305). 12. sajandil territooriumi üha võimsamad autonoomsed linnkeskused aitasid Prantsuse invasioonikatset tõrjuda, võites prantslasi aastal 1302 Kuldkannuste lahingus. Kuid lõpuks olid prantslased edukamad Mons-en-Pévèle lahingus ja järgnenud Athis-sur-Orge lepinguga (1305) kaotas Flandria Lille'i, Douai ja Orchies Prantsusmaale ja pidi maksma ülisuuri trahve, kuid säilitas oma iseseisvuse Prantsuse kuningriigi läänina.

13. sajandi alguses toimus Flandrias sõda Prantsusmaa kuninga Louis VIII ja tema onutütre abikaasa, Flandria krahvi ja Portugali printsi Ferdinando vahel. Louis võitis sõja ja vangistas Ferdinando. Sõjas hävis Kortrijk, aga hilisemad Flandria krahvid lasksid linna taastada.

Sajandi lõpul vallutas Prantsusmaa Flandria ja liidendas selle. Mõne aasta pärast, 1302 puhkes Brugges prantslastevastane ülestõus, mille käigus 18. mail tapeti kõik linna prantslased. Prantsuse kuningas Philippe IV saatis sõjaväe ülestõusu maha suruma ja 11. juulil 1302 toimus Kortrijki lähedal Kuldkannuste lahing, milles umbes 8000-meheline prantslaste h��sti välja õpetatud ja relvastatud ratsavägi sai flaamlaste umbes 9000-meheliselt jalaväelt, peamiselt lihtrahvalt ja talupoegadelt, hävitavalt lüüa. Prantslastest aadlikke langes sadade viisi, sest flaamlastel oli käsk mitte vange võtta.

1323 tõusid flaamlased üles oma krahvi Louis I vastu. Ülestõusnud vallutasid mitu linna, sealhulgas Kortrijki, ja vangistasid Kortrijkis Louis', kes oli vangis 1326. aastani. Alles 1328 suudeti ülestõus maha suruda. Prantsusmaa kuningas Philippe VI juhtis sõjaväge isiklikult ja saavutas Casseli lahingus selle aasta 23. augustil flaamlaste üle otsustava võidu.

Sel perioodil koges Flandria suhtelise õitsengu perioodi koos oma tugeva kalevitööstuse ja mitmekesise kunstiga. Kaubandus Flandrias oli nii ulatuslik, et Madonna ja lapse kujud tehti elevandiluust, mis oli kättesaadav vaid India ookeani kaubandusvõrgustikus. Flaami õitseng vähenes järgmisel sajandil, kuid laialt levinud Euroopa rahvastiku vähenemise tõttu pärast 1348. aasta Musta surma ja kaubavahetuse katkemise tõttu Inglise-Prantsuse Saja-aastase sõja (1338–1453) ajal, ja kasvatas Inglise riidetööstust. Flaami kangrud olid 12. sajandil läinud Worsteadi ja North Walshamisse Norfolkis ja rajanud villatööstuse.

1379 tõusid flaamlased Louis I poja Louis II vastu üles. Ülestõusnud suutsid muuhulgas Kortrijki vallutada, kuid lõpuks sekkus asjasse Prantsuse sõjavägi, kes 27. novembril 1382 Roosebeke lahingus ülestõusnuid võitis. Ülestõusu juht Philipp van Artevelde hukkus ja ülestõus suruti maha. Pärast seda tabas piirkonda uus rüüstamise ja hävitamise laine.

 Pikemalt artiklis Burgundia Madalmaad (1384–1506)

Abielu kaudu Marguerite III-ga aastal 1369 tegi Burgundia hertsog Philippe Julge lõpu Flandria iseseisvusele. Flandria muutus Valois-Burgundia dünastia valduseks, mida valitses Burgundia hertsogkond. Aastal 1449 mässas Genti linn hertsog Philippe Hea vastu. Aastal 1453 purustas Philippe mässajad Gavere lahingus, lõpetades mässu.

Genti ja Brugge linn toimisid varem peaaegu nagu linnriigid ja püüdsid pärast hertsog Charles Südi surma kinnitada seda positsiooni Suure privileegi abil, mille nad olid Burgundia Marialt, Charlesi tütrelt ja järglaselt välja pressinud. Aastal 1482 see viimane Burgundia valitseja suri, tehes oma noore poja Philipp Ilusa uueks krahviks ja oma abikaasa Maximilian I regendiks. Flaami linnad algatasid veel kaks mässu, kuid need suruti lõpuks Saksa-Rooma riigi vägede poolt maha.

1493. aasta Senlisi leping tegi Prantsusmaa ja Habsburgide vahel rahu; lepingu järgi oli Flandria edaspidi Saksa-Rooma riigi territoorium.

 Pikemalt artiklis Seitseteist provintsi (1506–1598)

Saksa-Rooma keisri (1520/1530–1556) ja Burgundia hertsogi (1506–1555) Karl V ajal sai Flandria Saksa-Rooma riigi Burgundia ringkonna liikmeks. Krahvkond kaasati hiljem Gelderni sõdadesse.

1549. aasta Pragmaatilise sanktsiooniga lahutati Flandria krahvkond ametlikult Prantsusmaast. Sellest sai Saksa-Rooma riigi iseseisev territoorium. See põhiseaduslik akt tegi Flandriast Seitsmeteistkümne provintsi osa, põhiseadustades Madalmaad, mida sealt alates tuli pärandada tervikuna.

Madalmaadel oli keisririigis tähtis koht. Karli enda jaoks oli see piirkond, kus ta veetis oma lapsepõlve. Kaubanduse ja tööstuse ning rikaste linnade tõttu olid Madalmaad ka tähtsad riigikassale. Võim läks üle Habsburgide Hispaania harule Felipe II isikus ja kuulus pärast 1556. aastat Hispaania kuningatele.

Steenvoordes (Prantsuse Flandrias) läks aastal 1566 lahti Pildirüüste. Pildirüüste laienes üle kogu Madalmaade ning viis lõpuks Kaheksakümneaastase sõja puhkemiseni ja Seitsme Madalmaa (Provintsi) Ühendatud Vabariigi eraldumiseni. Esialgu tegutses Flandria koos põhjapoolsete provintsidega kui Utrechti uniooni liige ja allkirjastas aastal 1581 ka lahkulöömisakti, kuid aastatel 1579 kuni 1585, "Genti (kalvinistliku) Vabariigina" tuntud perioodil, vallutati see Hispaania armee poolt tagasi.

 Pikemalt artiklis Prantsuse Flandria (1598–1713)

Flandria jäi Hispaania kontrolli alla. Prantsuse kuninga Louis XIV jõupingutustega annekteeriti kogu lõunapoolne Flandria osa Prantsusmaa poolt ja sai tuntuks kui Lõuna-Flandria või Prantsuse Flandria. See olukord vormistati aastal 1678 Nijmegeni rahuga.

 Pikemalt artiklis Austria Madalmaad (1713–1789)

Pärast Habsburgide Hispaania haru hääbumist sai Flandria krahvideks Habsburgide Austria haru. Maria Theresia ajal Austria Madalmaad õitsesid.

Aastal 1789 puhkes revolutsioon keiser Joseph II vastu. Aastal 1790 olid Flandria krahvkond ja eraldi provints Lääne-Flandria (1713), mis moodustus Prantsusmaa poolt keisrile tagasi antud territooriumidest, kaks Belgia Ühendriikide (1790–1790) asutajaliiget. Nagu ka teised Austria Madalmaade osad, kuulutas Flandria krahvkond oma iseseisvust. See leidis aset 4. jaanuaril 1790 reedesel Genti turupäeval. "Manifest van Vlaenderen" koostati Charles-Joseph de Graeve ja Jan Jozelf Raepsaet' poolt.

Flandria krahvkond lakkas ametlikult eksisteerimast aastal 1795, kui selle annekteeris Prantsusmaa, ja jagati kaheks departemanguks: Lys (tänapäeva Lääne-Flandria) ja Escaut (tänapäeva Ida-Flandria ja Zeelandi Flandria).

Pärast Prantsuse revolutsiooni krahvkonda ei taastatud, selle asemel jätkasid kaks departemangu oma eksistentsi kui Ida- ja Lääne-Flandria provintsid unitaarses Madalmaade Ühendkuningriigis ja hiljem, pärast Belgia revolutsiooni, Belgias.

1840. aastal omastas tiitli "Flandria krahv" Belgia monarhia. Reeglina anti see Belgia trooni pärimisjärjekorra teisele liikmele. Flandria krahvi tiitel kaotati kuningliku otsusega 16. oktoobril 2001.

• Flandria ajalugu
• Flandria krahv