Pelagiaal

Pelagiaal ehk avavesi (kreeka sõnast pelagikos 'meri') on veekogu (ookeani, mere, järve) veemass, mis pole mõjutatud rannikust ja veekogu põhjast^[1], ja mida asustavad avaveelised (pelaagilised) organismid. Nende organismide kogumit nimetatakse pelagoseks.

Pelagiaali saab liigestatuse alusel jagada kaheks ökoloogiliseks vööndiks: vertikaalseks ja horisontaalseks vööndiks.

Meredes eristatakse tavaliselt nelja vertikaalvööndit:

• epipelagiaal (0–200 meetrit) on eufootiline kiht, kus areneb fütoplankton
• mesopelagiaal (200–1500 m)
• batüpelagiaal (1500–3000 m)
• abüssopelagiaal (>3000 m)

Mõnikord tuuakse välja ka hadopelagiaal, mis asub sügavamal kui 6000 m.

Horisontaalvööndeid on kaks:

• neriitiline vöönd
• ookeaniline vöönd

Järvede puhul räägitakse limnopelagiaalist, kus eristatakse kolme vertikaalvööndit:

• epilimnion
• metalimnion ehk termokliin
• hüpolimnion

• Pelagos
• Bentaal