Elitarism

See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2012) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Elitarism ehk elitism (inglise keeles elitism) on ideoloogia ja õpetus, mille kohaselt iga ühiskondlik ja sotsiaalne grupp jaguneb eliidiks ja mitteeliidiks (massiks)^[1]. Ühtlasi arvatakse ka, et riiki peaks sellisel juhul valitsema eliit^[2]. Sellist ühiskonnakorraldust nimetatakse klassi- või kastiühiskonnaks.

Eliidi võim tuleneb eraomanduses olevast kapitalist (maa, loodusvarade leiukohad, raha), mis antakse tasu eest rendile (maarent) või laenatakse intressikohustusega soovijale. Nimetatud vara koos sellest laekuvate tuludega pärandatakse reeglina ühelt põlvkonnalt teisele ja võidakse hallata perekonna ühisvarana. Modernses riigis koondatakse see vara sihtasutusse, mis hoiab vara ja kasutab sageli osa tuludest ka heategevuslikul eesmärgil.

Elitaristid leiavad, et inimestevaheline ebavõrdsus on loomulik ja vältimatu, kuna inimeste kaasasündinud ning omandatud võimekus on erinev ning osa inimesi ei tule ise oma elu juhtimise ja nende valdusse antud varadega haldamisega toime^[3]. Seetõttu peavadki need, kes saavad asjadest aru, ennast kehtestama selle elanikkonna osa üle, kes endaga toime ei tule.

Elitarismi pooldajad leiavad, täielik demokraatia, rahva enesemääramise ja omavalitsuse õigus on utoopia, mida rumalate inimeste massiühiskonnas ei ole võimalik ellu viia. Elitarism põhineb arusaamal, et võim lähtub inimeste suutlikkusest juhtida ja valitseda majanduslikke ja poliitilisi institutsioone.

Itaalia insener, sotsioloog, majandusteadlane ja filosoof Vilfredo Pareto (1848–1923) arvas, et eliidi tunnuseks on vaimne üleolek ning et sellised inimesed on parimad igas eluvaldkonnas. Itaalia ajakirjanik, politoloog ja ametnik Gaetano Mosca (1858–1941) kirjeldas eliiti hästi organiseerunud vähemikuna ja lihtrahvast organiseerumata massina. Saksa sotsioloog Robert Michels (1876–1936) sõnastas oligarhia raudse seaduse, mis väidab, et edukas on vaid spetsialiseerunud ja vertikaalsel tööjaotusel põhinev organisatsioon, mida juhivad mõningad eriti võimekad üksikisikud. Saksa-Briti sotsioloog, politoloog ja filosoof Ralf Gustav Dahrendorf ehk lord Dahrendorf (1929–2009) leidis oma raamatus „Reflections on the Revolution in Europe“ („Mõtteid Euroopa revolutsioonidest“), et parteid on muutunud „teenuse pakkujateks“, kes valimiskampaania ajal müüvad oma nägemusi, kuidas edendada riigi majandust, ning häältega ostetud valitsusvõimu saamisel viivad neid ellu. Sellest järeldusest tulenevalt tegi ta ettepaneku registreerida parteid tavaliste äriettevõtetena, mis müüvad avaliku poliitika teostamise teenust.

Ameerika Ühendriikides on aktiivselt uuritud eliidi mõju poliitikale. Politoloog Elmer Eric Schattschneider (1892–1971) kritiseeris teravalt pluralistlikke teooriaid ning väitis, et tegelikult kujundavad demokraatlikus ühiskonnas poliitikat kõige haritumad ja suurema sissetulekuga isikud ning et massid on sellest protsessist kõrvale jäänud. Sotsioloog Charles Wright Mills (1916–1962) väitis oma raamatus „The Power Elite“ („Võimueliit“), et tegelik võim on riigis läinud tänu protsesside ratsionaliseerimise ja efektiivistamise püüdele kitsaste ning omakasupüüdlike poliitikute, kapitalistide ja ametnike gruppide kätte. Sotsioloog ja ametnik Floyd Hunter (1912–1992) uuris kohaliku tasandi võimusuhteid ning kirjeldas oma teoses „Regional City“ („Piirkondlik linn“) kohalike ärimeeste, poliitikute ja ametnike vahelisi hierarhilisi võimusuhteid. Sotsioloog ja psühholoog George William Domhoff (s 1936) jätkas Hunteri tööd ning analüüsis oma teoses „Who Rules America?“ („Kes valitseb Ameerikat?“) kohalikku ja üleriigilist otsustusprotsessi ning jõudis järeldusele, et rahvusvahelisi kontserne ja pankasid valitsev väike eliit määrab tegelikult Ameerika Ühendriikide poliitika sisu. Filosoof ja politoloog James Burnham (1905–1987) väitis oma raamatus „The Managerial Revolution“ („Juhtimisrevolutsioon“), et kõige enam mõjutavad poliitika sisu suurettevõtete juhid, kuna kapitalistid ja poliitikud ei osale tegelikes majandusprotsessides. Politoloog Thomas R. Dye (s 1935) nentis nii raamatus „Top Down Policymaking“ („Ülalt alla kulgev poliitiline otsustamine“) kui ka hilisemates töödes, et avalik poliitika ei lähtu mitte „rahva tahtest“, vaid valitseva eliidi konsensusest, ning seda kujundavad Washingtonis lobistavad mittetulunduslikud fondid, think tank’id, erihuvidega grupid ja advokaadibürood. Politoloog Robert David Putnam (s 1941) järeldas oma uuringutest tulenevalt, et poliitiliste otsuste langetamise protsessis on kõige mõjuvõimsama positsiooni omandanud haldusjuhtimise spetsialistid, kellel on tugevad erialased teadmised nii juhtimise kui ka psühholoogia alal. Politoloog George A. Gonzalez (s 1966) kirjeldab oma raamatus „Corporate Power and the Environment“ („Korporatsioonide võim ja keskkond“) keskkonna- ja energiapoliitika kujunemist ning eliidi rolli selles. Majandusteadlane Martin Giles ja politoloog Benjamin I. Page (s 1939) analüüsisid 1779. aastal poliitilise otsuse langetamise protsessi ning tulid järeldusele, et peaaegu kõik uurimise all olnud otsused olid langetatud ärieliidi huvidest lähtudes ning rahva avalik huvi ei suutnud nende vastuvõtmist väärata.

• Egoism
• Enesekehtestamine
• Sotsiaalne kord
• Kooperativism
• Individualism
• Bürokratism