Raskus

Nüüd: pihlakobarate ruuge raskus
All sügistaeva sinava kristalli;
Kui väsind käsi, kandvaid kuldset palli,
  
All õunte kollendavi oksi laskus.
Ma alles kuulatin, ma alles lootsin —
See kuhu varises, mis nõnda ootsin?

Oma suuri must-valgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu liibu!
Sinna tahta - su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
Selja taga on pimedad ajad.
Surma valgus on see mida vajad.

linn, kas tead
toornafta raskust kajaka sules?
kes ütleks lapsele, et tema unustatud prügi
õõtsub nüüd meres ja näib linnule
einena? kes räägiks pudelikorkide
raskusest linnu luukorvis? kuulen
su tehasesosinat, kuid see ei ole keel.