Vikitsitaadid

Meeleheide

Meeleheide on lootusetus ehk lootuse kaotus.

Seda tuntud meeleheitepilti (u 1480) omistatakse nii Filippino Lippile kui Sandro Botticellile.
Gustave Courbet, "Autoportree meeleheites" (u 1844)
Piotr Stachiewicz, "Meeleheide", sarjast "Viirastused töötoas", 1883-1885.
Bertha Wegmann (1847-1926), "Meeleheide", s.d.
Akseli Gallen-Kallela, "Meeleheide" (etüüd Toonela jõe jaoks, 1903)
Julio Romero de Torres, "Ahastuse tunnid" (1904)
Magnus Enckell, "Meeleheide" (1919)
Lette Valeska, "Meeleheide" (1954)


Proosa

muuda
  • Mis puutus toast lahkumisse, siis nii palju ma täitsin käsku. Kuna ma ei teadnud, kuhu need kitsad koridorid viivad, jäin ma seisma ning olin tahtmatult tunnistajaks ühele stseenile, mida oli raske mu peremehe loomusega kokku viia. Ta ronis voodile ja kiskus akna lahti, purskudes seejuures ohjeldamatusse pisaratevoolu. "Tule sisse, tule sisse!" nuuksus ta. "Cathy, tule ometi. Oh tule, ainult veel üks kord! Oh mu kallis, kuule mind seekord, Catherine, kuule mind ometi!" Vaim ilmutas vaimu tavalist kapriisi ning ei andnud mingit märku oma olemasolust. Vaid tuul keerutas lund aknast sisse ja minuni jõudnud iil kustutas küünla.
Heathcliffi karjeid saatvas valupurskes oli niisugune ahastus, et kaastunde tõttu ma ei märganud selles peituvat naeruväärsust, ning ma tõmbusin eemale, olles pooleldi vihane, et ma seda üldse kuulasin, ning pooleldi mures, et ma talle tollest idiootlikust luupainajast rääkisin, kuna see oligi ta meeleheitele viinud; kuigi see oli mulle arusaamatu, miks. (lk 30)
  • [Isabella kirjas:] "Joseph näitab teile Heathcliffi toa kätte," ütles Earnshaw. "Tehke see uks lahti, ta on seal.»
Ma pidin juba ta käsku täitma, aga äkki Earnshaw peatas mind ning lisas väga kummalise tooniga:
"Pidage meeles, et te ukse lukku panete ja riivi ette tõmbate. Ärge unustage!"
"Olgu, aga milleks, mr. Earnshaw?" küsisin mina. Mul polnud tahtmist panna end koos Heathcliffiga vabatahtlikult luku taha.
"Vaadake siia!" sõnas ta, tõmmates vesti alt välja imeliku ehitusega püstoli, mille raua külge oli kinnitatud kaheteraline nuga. "See on suureks kiusatuseks meeleheites olevale inimesele, eks ole? Ma lihtsalt pean igal õhtul selle terariistaga üles minema ning tema ust katsuma. Kui ma kord leian selle lahti olevat, siis on tema laul lauldud! Ma teen seda järjekindlalt, isegi kui ma eelmisel hetkel olen mõelnud sajale põhjusele, mis mind ohjeldama peaksid. Minus istub mingi kurat, mis sunnib mind tema tapmisega omaenda plaane nurja ajama. Sa võitled selle vastu, niikaua kui suudad, aga kui tuleb aeg, siis ei päästa teda ka kõik inglid taevas!"
Ma silmitsesin uurivalt relva ning mulle tuli pähe võigas mõte: kui võimas ma oleksin, kui mul oleks niisugune riist! Ma võtsin selle tal käest ja puudutasin tera. Earnshaw näis olevat imestunud ilme üle, mis hetke jooksul üle mu näo libises. See polnud hirm, see oli iha. Valvsalt kahmas ta püstoli tagasi, pani noa kinni ning torkas selle tagasi peidukohta." (lk 140)


  • Keskealised inimesed, kellel tugevamad tunded on juba läbi elatud, kuid kelle mälu põhineb osalt veel emotsioonidel ja mitte ainult sisevaatlusel, peaksid olema omamoodi preestrid, kes on elu poolt kutsutud ja seatud päästma eksinud noori ja meeleheite ohvreid. Enamik meist oleks nii mõnelgi hetkel oma noores elus tervitanud sedasorti hingekarjast, olgu vaimuliku rüüs või ilma, kuid oleme pidanud maadlema oma eluraskustega üksi, ilma mingi abita.



  • Andres mõistis ikka selgemalt, et temal on õigus, mitte Pearul. Aga kui ta ometi oma õigust ei suutnud Pearu vastu maksma panna, siis kippus talle mõnikord peaaegu meeleheide peale. Mis aitas tema piiblilugemine ja vaimuvalgus, kui Pearu elas oma pimeduses niisama hästi ja paremini? Kas tõesti on see õige, et maailmas valitsevad mitte valgustatud, vaid pimedad? Aga milleks siis see pühakiri ja vaimuvalgus?


  • Kui ma olin väike, rippus koridoris, otse minu magamistoa vastas, käokell. Ta meeldis mulle väga, ma aina kuulasin nobedasti välja hüppava käo häält. Kord öösel aga hirmutas mind mu meeliskell väga. Mingi kume heli peletas une ning öises vaikuses kuulsin kolmeteistkümmend jubedat hüüdu. Öökull, mõtlesin ma, öökulli hõige tähendab surma. Hirmunult hakkasin hüüdma ja karjuma, kuid keegi ei kuulnud mind. Siis valdas mind kohutav meeleheide, arvasin, et kõik inimesed majas, väikeses linnas, isegi terves maailmas on surnud ja mina olen ihuüksinda jäänud siia surnud maailma. Kui ma meenutan seda aega lapsepõlvest, tõuseb taas esile jube öö, mil mu sõber käokella seest maailmale surma ennustas. Maailm, kus kasvasin, on kadunud. Ja kuigi paljud tema toonaseist asukaist elavad veel, on hääbunud kunagine rõõmsameelne, kultuurne kerglus, põlgus raha vastu, iseenesestmõistetav üleolek kodanlasest, olgu ta või miljonär.


  • Kindel, nüüd on kindel, tundis Juhan. Miina on laudsil ja sellepärast on koergi ketti pandud! Oh, kuidas süda küll inimesel rinnus niimoodi valutada võib! Rätsep lükkas seltsimaja ukse lahti, tuul ja vihm kargasid koos temaga ruumi, tema aga rebis pärani toaukse ja komistas üle läve. Keset tuba oli toober ja toobris elav Miina, lõug toobri serval, nägu valust ja ehmatusest võõras ja pikk.
"Sõge," ütles oma pahase häälega, "mis sa peaks küll tormama nagu mustasajaline... surnuks ehmatab! Ja poriste jalgadega tuppa, ämmaproua on tulemas, ooo-ooih."
Mehe hell ja valutav süda vajus üsna järsku tagasi, sügavale rindu. Tema meel oli paha ja ta häbenes... nagu suur koer, kes on ahastades peremehele jälgi pidi järele jooksnud ja saab selle ahastuse pärast nüüd tapelda. (lk 18)
  • Juhan Tuisk toetus uksepiidale. Kogu ümbrus kui vesiklaas, laisalt lainetav mustas nõus - no mida heledamat võib inimene siit hinge ammutada? Raamatutes seisab ikka lugeda, et emake loodus trööstivat inimest tema ahastusetundidel ja andvat talle uut jõudu. See looduski näib aga tänavu kroonuga ühel nõul olevat, mõtles rätsep kibedalt. Must, märg, võigas — see kõik litsub sind vastu maad veel madalamale, kui sa seda juba niigi oled. (lk 19-20)


  • Kõige halvem märk oli see, et Roverini, kes seni oli olnud Tomiga väga sõb­ralik ja avameelne, ei poetanud Veneziast leitud kohvrite ja maalide kohta poolt sõnagi. Tom askeldas terve öö ja terve päeva, et kõik ärasõidueelsed pisiasjad korda ajada, maksta Annale, Ugole ja kaupmeestele. Ta ootas, et iga hetk tuleb politsei. Alles viis päeva tagasi oli ta rahulik, nüüd aga ähvardas ärev ootus südame seest süüa. Tom ei saanud magada, süüa ega rahulikult paigal istuda. Anna ja Ugo tundsid kaasa, sõbrad muudkui helistasid ja küsisid, kas Tom teab kohvritest midagi — see tundus saatuse irooniana ja oli Tomile liig. Saatuse iroonia oli ka see, et Tom tohtis ärevust, lootusetust ja ahastust välja näidata ning see ei äratanud kelleski kahtlust. Kõigi meelest oli see loomulik, sest võib-olla oli Dickie tõesti mõrvatud; kõigi meelest oli paljutähendav, et kõik Dickie asjad olid kohvris, isegi pardel ja kamm.


  • Ma olin Rummusaarel elades omamoodi julge laps. Ma ei kartnud tonte ega kodukäijaid. Kuigi neist seal räägiti, ei hirmutanud keegi mind nendega ja ma ei näinud ka, et keegi teine neid oleks kartnud. Ja pimedusekartusest olin niivõrd vaba, et siis, kui õppisin hirmu tundma — kuigi teissugust hirmu — sai pimedusest mulle sõber ning kaitsja.
Rummusaarel ei kartnud keegi midagi, mida karta ei tarvitsenud, ja sellepärast jäeti mindki üsna enesestmõistetavalt surnuvalvajaks. Ja sellest polnudki midagi, sest hirm, mida ma hetke tundsin, hajus varsti ahastusse. Algas sellega, et ma ikka veel nagu ei saanud ega tahtnud uskuda, mis oli juhtunud, ja jooksin kambrisse. Kambri uks oli jäetud pärani. Jäin lävele seisma... vanaema säng oli tühi. Kärbsed olid laskunud mustendava parvena padjale, millel oli vanaema pea ase. Ja kell tiksus seinal. Tiksus nagu hoopis valjemini kui varem... Puhkesin nutma.
Need olid esimesed pisarad, mis Rummusaare vanaperenaise surma pärast valati.


  • Kõnnin segaselt nagu unes mööda maja. Vajun aeglaselt läbi selle luksusliku maja põranda, abielunaine, kelle keha on muutunud kergeks nagu kest, tühjaks nagu kest. Minu kehas on ainult tema enda elu. Sina ei äratanud minus mitte elu, vaid meeleheidet. (lk 34)


  • Täiesti ootamatult kukkus ta [matemaatikaõpetaja] ühel päeval (vist keset aritmeetikatundi) rääkima elust ja usust. "Kõik teie," ütles ta, "iga viimane kui üks teist — elate kunagi läbi ajajärgu, mil tunnete meeleheidet. Kui te kunagi meeleheidet ei tunne, siis te ei tea, mis tähendab olla kristlane, te pole saanud kristlaseks ega elanud kristlikku elu. Et olla kristlane, peate olema valmis võtma vastu samasugust elu, mida Kristus elas; peate rõõmu tundma nii, nagu tema tundis rõõmu; olema niisama õnnelikud, nagu tema oli Kaana pulmas, saama tunda rahu ja õnne, mida toob allumine Jumalale ja Jumala tahtele. Aga te peate ka tunda saama, nagu temagi, mis tähendab olla üksinda Keetsemane aias, tundma, et kõik sõbrad on teid hüljanud, et need, keda te armastate ja usaldate, on teist ära pööranud, ja et ka Jumal ise on teid maha jätnud. Siis hoidke kinni usust, et see ei ole veel lõpp. Kui te armastate, siis saate kannatust tunda, ja kui te ei armasta, siis ei tunne te kristliku elu tähendust."
Seejärel pöördus ta oma tavalise tarmukusega uuesti liitintressi ülesannete juurde, kuid on imelik, et need vähesed laused on mulle meelde sööbinud rohkem kui ükski jutlus, mida ma eales olen kuulnud. (lk 164)
  • Minu arvates ei hinda me iga kord seda teist voorust, mida me nii harva mainime nende kolme hulgast — usk, lootus ja armastus. Usku on meil olnud, ütleksin, isegi liiga palju — usk võib inimese muuta karmiks, kalgiks, lepitamatuks, usku saab kuritarvitada. Armastus on oluline, seda tunneme paratamatult oma südames. Kuid kui sageli unustame ära, et on olemas ka lootus, ja mõtleme lootusest haruharva? Liiga kergesti langeme meeleheitesse, oleme valmis ütlema: "Mis mõtet on üldse midagi teha?" Lootus on just see voorus, mida tänapäeval kõige rohkem tuleks viljelda. (lk 565)



  • Ärge heitke meelt, peate pärast üles korjama!


  • Kõige algupärasem Camus' juures oli vahest see, et ta üritas just inimese lootusetust nõrkusest surma ees tema tugevust teha. Ta üritas võimatut ja võib-olla sellepärast saavutaski ootamatult palju. Ta peaaegu et avastas elu väärtuse elu mõttetuses endas, inimese igaveses lootusetus mässus selle mõttetuse vastu. Ja mingi nõiatrikiga tuletas ta sellest kõigest sellest veel kõrge eetilise normi.
    • Henno Rajandi, "Saateks", rmt: Albert Camus, "Sisyphose müüt", Tallinn: Eesti Raamat, 1989, sari "Nobeli laureaat", lk 476-477


  • Tema [Larry] ei teadnud, et mõnes kohas, näiteks seal maal, kust tuli Rahel, võistlevad erinevad meeleheited omavahel esikoha pärast. Ja et isiklik meeleheide ei saa iial olla piisavalt meeleheitlik. Et midagi juhtuks, kui isiklik kaos asetatakse hiigelsuure, kihava, keerleva, tungleva, naeruväärse, meeletu, teostamatu üldrahvaliku kaose altari kõrvale. Et Suur Jumal ulub nagu kuum tuul ja nõuab, et teda kummardataks. Et Väike Jumal (õdus ja vaoshoitud, isiklik ja piiratud) lahkub kalestunult, naerdes ise tuimalt oma hulljulguse üle.


  • Selle suletud uks asus otse tulejoonel Eleanori valvelaua ja raadiojaama eesukse vahel, millest linna veidrikud armastasid sisse astuda. Üks neist oli näiteks proua Dargabble oma korduva, väärika, paljusõnalise palvega klassikalist muusikat mängida. Ma ei ootagi ooperit, aga kuidas oleks aeg-ajalt mõne Mozarti palaga? Eleanor oli temaga täiesti ühel nõul. Ta kirjutas soovi üles, kuid niipea, kui vaene mutike oli selja keeranud, poetas selle kurvalt paberikorvi, sest ta teadis, et see palve oli lootusetu. Mozartit kuulda polnud Yellowknife'is vähimatki lootust. (lk 14)


  • "Kui oleksin tõepoolest tahtnud endalt elu võtta, siis oleksin juba surnud. Tahtsin ainult puhata. Ma ei suutnud sellist elu enam jätkata: taluda tehast ja kõike muud, Line'i puudumist, lootuse puudumist. Tõusta kell viis hommikul, kõndida, joosta mööda tänavat, et bussi peale jõuda, sõita nelikümmend minutit, jõuda neljandasse külasse, tehaseseinte vahele. Kibekähku tõmmata selga hall kittel, suure kella all tõugeldes end kirja panna, joosta oma masina juurde, see sisse lülitada, puurida võimalikult kiiresti auk, puurida, puurida alati ühesugune auk ühesugusesse detaili, kümme tuhat korda päevas kui võimalik, sellest kiirusest sõltub meie palk, meie elu."
Arst vastab:
"Selline on tööliste elu. Olge õnnelik, et teil üldse tööd on. Väga paljud inimesed on töötud." (lk 9)
  • Nüüdseks on mulle vähe lootust jäänud. Enne ma otsisin, läksin üha edasi. Ma ootasin midagi. Mida? Ma ei teadnud isegi. Aga ma mõtlesin, et elu ei saa olla selline, nagu ta oli, see tähendab tühi. Elus pidi midagi olema, ja ma ootasin, et see midagi kohale jõuaks, ma otsisin seda.
Nüüd ma arvan, et polegi midagi oodata, nii ma jäängi oma tuppa, istun toolil ja ei tee mitte midagi.
Ma arvan, et väljaspool on mingisugune elu, aga selles elus ei juhtu midagi. Mitte midagi minu jaoks.
Võib-olla teiste jaoks juhtub midagi, võimalik, see mind enam ei huvita. (lk 22)


  • Nii kaua kui ta mäletas, oli tal olnud püsiv hirm suurte muudatuste ja lahkumiste ees, ja ta oli alati imeks pannud inimkonna pidevat püüdlust uuenduste ja arengu poole. Kaua aega varjus ta selle mõtte taha, et elu, mida elatakse loomariigis - kus aasta saab mööduda aasta järel ilma nõudmise või igatsuseta edusammude ja muudatuste järele on see, milleks ka inimene tegelikult loodud on. Selle teooria kinnituseks oli vaja ainult üles lugeda enesetapud inimkonna hulgas ja siis võrrelda seda nende arvuga loomariigis. Aga praegu, tänapäeva ühiskonnas, on kõik sunnitud ikka ja jälle harjuma uue tehnika ja uue korraga kas või ainult selleks, et raamatukogust raamatut laenutada või oma pangaasju ajada. Ja kogu teave maailma viletsusest ja ahastusest ujutab vahet tegemata üle igaühe ning valgub igasse soppi ja nurka ja täidab kõiki veel rohkem mure ja lootusetusega. Kusagil pole sa kaitstud. Kõik aastasadu kehtinu on pea peale pööratud, ja ta mõtles, kas ongi õieti kedagi, kes säilitab kontrolli ja teab, kuhu nad minemas on. Ning ta mõtles, kas peale tema on veel keegi, kellel tuleb vahel tohutu tahtmine rongilt maha astuda.
Jätta kõik, et natuke rahu saada. (lk 21)
  • Uued ehitusprojektid ja linnaplaanid, mida ta ajalehest luges, ärritasid teda kogu aeg, aga tal poleks ealeski pähe tulnud katsuda midagi selle takistamiseks ette võtta. Ta oli täiesti veendunud, et mitte millelgi, mida tema või keegi teine arvab, pole mingit mõju poliitikule, kes on juba kord otsusele jõudnud, ja selles veendumuses püsis ta vagusi ja kogus tulevikuks tohutu varu ahastust ja kindla teadmise omaenese tähtsusetusest. (lk 22-23)
  • Ta tundis end juurtetu ja tühjana, aga selleks ajaks oli ta ema juba ammu kaotanud. Kõik need valede aastad olid neid teineteisest veel kaugemale viinud. Ema polnud teda kunagi oma soomusrüü alla lasknud, ja kui ema suri, kurvastas ta kõige rohkem sellepärast, et tema unistus ükskord näha, mis selle rüü all peidus on, oli nüüd ka lõplikult otsas. Veel üks lootus, mille võis panna hunnikusse teiste igaveseks hiljaks jäänute sekka. (lk 24)


  • "Ma kuulsin, et sa kohtusid jõulude ajal võlukunstiministriga?"
"Jah," ütles Harry. "Ta ei ole minuga eriti rahul."
"Ei," ohkas Dumbledore. "Minuga ei ole ta ka eriti rahul. Me peame vaatama, et me oma meeleheite alla ei mattu, vaid ikka edasi võitleme."
  • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Segavereline Prints"., tlk Krista ja Kaisa Kaer, 2005, lk 306



  • Üldiselt aitab alati kannatamine, meeleheites piisavalt sügavale vajumine. Kirjutamine ongi, kui ta tõeliselt aset leiab, meeleheitest läbi vajumine. Aga ei julge ju lasta. Ei tea ju, kas seal all ongi midagi muud kui pimedus. Kirjutamine pole mitte ärajäänud enesetapp, ta ongi enesetapp. Ainult mitte füüsiline. Aga nõuab ikka korraga nii meeleheidet kui ka otsustavust.



  • Mul on siiralt kõrini kogu sellest erutatud kädistamisest teemal mehed on karutapjad. Ei ole. Kunagi ei ole olnud. Juba vanal hallil ajal, kui mehed olid tehtud meeleheitest ja nahkrihmadest ja laevu ehitama polnud veel õpitud, oli karutapjaid ülimalt vähe. Ja karu tapmises nappis kangelaslikkust – mindi ikkagi karjaga, surgati nii kaugelt kui võimalik ja hüpati kohe eemale. Ja väga õige! Teisiti lihtsalt ei saa.


  • Viiest minutist saab peagi kakskümmend viis, aga sadamat ei paista kusagilt. Ma ei tunne oma labajalgu, mis terve päeva plätudes olnud ja külmast võetud. Raju vihm segatuna liivaga peksab valusalt vastu sääri. Ja ma hakkan naerma. Keegi ei kuule - ma ise ka ei kuule ennast, aga ma tean, et ma naeran. Lootusetusest. Lohutamatusest.


  • Arenenud riikide viimase kümnendi kogemus näitab, et regionaalse ja sotsiaalse kihistumise, põlvkondadevahelise lootusetuse tähelepanuta jätmine viib meeleheiteni. Meeleheide ja ebaõigluse tajumine võivad panna hulle asju tegema.


Luule

muuda

Meie saatus on püsida tüüril
kõigi lootuste avariiski
ja tõdede vankuval müüril
meelt heita – ning elada siiski.


Kui, kevad, kastankandelaabreilt valgust kallad,
õisryys kõik hinged anduvasse vallu tallad,
kas seks, et meele heidaks armastaja synge,
kes käib su järel, syda jääst ja mantliks hallad?

  • Märt Laarman, IV, "... Kui, kevad, kastankandelaabreilt valgust kallad" kogust "Kylmad rubaiid", Vagabund 1996


Suul mustav meeleheit, tuul juba oli puul,
ta vauguv ulg lõi vastsed pungad valla.
Lein oli ihus tal, kui ringi kihutas,
kõik pakatas ja õõtsus üles-alla.

Allikata tsitaadid

muuda

Vanasõnad

muuda

Vaata ka

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Meeleheide&oldid=121778"