Vikipeedia

William James

William James (11. jaanuar 1842 New York – 26. august 1910) oli USA psühholoog ja filosoof, üks pragmatismi alusepanijatest. Ta töötas Harvardi ülikoolis 1876. aastast kuni surmani.

William James
William James (1903)
Sünninimi William James
Sündinud 11. jaanuar 1842
Surnud 26. august 1910 (68-aastaselt)
Alma mater Harvardi Ülikool
Abikaasa(d)
Piirkond Lääne filosoofia
Koolkond pragmatism
funktsionaalne psühholoogia
radikaalne empirism
Valdkonnad
 See artikkel räägib psühholoogist ja filosoofist; sõjaajaloolase kohta vaata artiklit William James (sõjaajaloolane)

Ta oli koos Charles Sanders Peirce'i ja John Deweyga filosoofilise pragmatismi alusepanija, lisaks arendas ta filosoofilist õpetust, mida tuntakse nimetusega "radikaalne empirism" ja mis peab kõige aluseks ja eelduseks vahetut kogemust. James asub 2002. aastal avaldatud 20. sajandi kõige väljapaistvamate psühholoogide hulgas 14. kohal[1]. Tema tööd on mõjutanud selliseid mõtlejaid nagu Émile Durkheim, W. E. B. DuBois, Edmund Husserl, Bertrand Russell ja Ludwig Wittgenstein[2].

Elukäik

muuda

William James sündis 1842. aastal New Yorgis jõuka iiri-ameerika perekonna esimese lapsena[2][3]. Tal olid vennad Henry James, Garth Wilkinson James, Robertson James ja õde Alice James. Viimasega oli tal eriti lähedane läbisaamine, mistõttu õe surm 1892. aastal oli Williamile suureks löögiks[4]. Oma esimese reisi üle Atlandi tegi James 13-aastaselt. Ta õppis Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Šveitsi parimates koolides. Kõneles ladusalt prantsuse, saksa ja itaalia keelt. Noormehena kohtus James mitmete oma aja silmapaistvate inimestega, nende hulgas külastasid Jameside kodu Thomas Carlyle, Alfred Lord Tennyson, Henry David Thoreau, John Stuart Mill ja Williami ristiisa Ralph Waldo Emerson[4].

Varasest täiskasvanueast alates vaevasid teda mitmed terviseprobleemid, nagu seljavalud, probleemid silmade, kõhu ja nahaga. Sellele lisandusid psühholoogilised sümptomid, mida toona diagnoositi neurasteeniana, sealhulgas unetus ning ärevus- ja depressioonihood, viimase ajal planeeris kuude kaupa ka suitsiidi[5].

William õppis esmalt kunsti, kuid silmaprobleemid[4] ning tõenäoliselt ka vanemate mõju[6] suunasid noormehe 1864. aastal Harvardi Ülikooli meditsiini õppima[4]. Ajendatuna soovist keha ja vaimu seoseid paremini mõista võttis ta keemia, võrdleva anatoomia ja füsioloogia ainekursusi ning tõdes, et teadvust (consciousness) ei saa neile taandada. Sai meditsiinidoktori kraadi 1869. aastal, kuid vandus, et temast ei saa kunagi praktiseerivat arsti ja pidas oma lubadust elu lõpuni.[4]

1865. aasta kevadel tegi James õpingutesse pausi, et ühineda loodusloolase Louis Agassizi ekspeditsiooniga Amazonase äärde. Katkestas reisi kaheksa kuu pärast, kuna põdes tõsist merehaigust ning kergekujulisi rõugeid. Tema õpingud katkesid ajutiselt haigestumise tõttu aprillis 1867. Ta reisis Saksamaale ravile ja jäi sinna kuni 1868. aasta novembrini.[4] Saksamaal veedetud periood oli intellektuaalselt viljakas, sel ajal hakkas ta oma töid avaldama ning jõudis tõdemuseni, et tema tegelikud huvid ei peitu mitte meditsiinis, vaid filosoofias ja psühholoogias.

James kihlus isa valitud pruudi Alice Howe Gibbensiga 10. mail 1878 ning abiellus temaga kuu aega hiljem (10. juunil)[3]. Oma mesinädalatel kirjutas James raamatut "Principles of Psychology". Williamil ja Alice'il oli viis last: Henry III (sündis 18. mail 1878), William (sündis 17. juunil 1882), Herman (sündis 1884, suri 1885 kopsupõletikku), Margaret (sündis märtsis 1887) ja Alexander (maalikunstnik) (sündis 22. detsembril 1890).

Psühholoogia

muuda

William Jamesile pakuti 1872. aastal füsioloogia ja anatoomia õppejõu ametikohta Harvardis. Meditsiinidoktori (MD) kraadiga mees võttis pakkumise aasta hiljem vastu ning pidas oma esimese loengukursuse psühholoogiast 1874. aastal[5]. 1878. aastal võttis James ühendust kirjastaja Henry Holtiga ja pakkus, et kirjutab psühholoogiaõpiku. 1880. aastatel avaldas James hulga artikleid, mis moodustasid raamatu psühholoogilise ja filosoofilise selgroo[7]. Jamesi raamat "The Principles of Psychology" (1890) on ameerika psühholoogia põhiteos. William James oli kaks korda Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) president, üldjärjestuses kolmas president aastal 1894, ning teist korda valitud aastal 1904[8]. William Jamesi kuulsamateks õpilasteks olid Mary Whiton Calkins, Edward Thorndike, Walter Bradford Cannon ja Gertrude Stein[8].

Jamesi-Lange teooria

muuda
  Pikemalt artiklis Jamesi-Lange teooria

William James väidab oma 1884. aastal avaldatud artiklis "What is an Emotion?" ("Mis on emotsioon?"), et kehalised muutused järgnevad olemasoleva tajumisele ning nende kehaliste muudatuste kogemine nende kogemise ajal ongi emotsioon ehk me tunneme kurbust, kuna nutame; näiteks ei järgne karuga metsas kohtumisele esmalt hirm, vaid hirmu füsioloogilised reaktsioonid (süda puperdab, hingamine kiireneb jne), mida tõlgendatakse hirmuna[9]. James määratleb emotsioonidena füsioloogilisi reaktsioone omavaid tundeid nagu hirm, viha, üllatus, uudishimu jm[9]. Samadele seisukohtadele jõudis ka Jamesi kaasaegne Euroopa teadlane Carl Lange aastal 1885.

Pragmatism

muuda
  Pikemalt artiklis Pragmatism

1871.–1872. aastal asutasid Darwini-aegse filosoofia aruteludeks Metafüüsilise klubi muuhulgas Oliver Wendell Holmes, Chauncey Wright, Charles Sanders Peirce ja William James. Klubi sisuliseks viljaks oli Baini, Darwini ja Kanti filosoofiate hübriid – pragmatism. Pragmatismi leiutajaks peetakse Peirce'i, kuid filosoofia levitajaks Jamesi. Kokkuvõtlikult oli Metafüüsilise klubi lõpptulemuseks tõdemus, et uskumused (beliefs) ei saa kunagi kindlad olla. Saab ainult loota, et uskumused viivad edukate toiminguteni, sellele on abiks looduslik valik, tugevdades ühtesid ning nõrgestades teisi uskumusi. Kuna tõde ei saa olla fikseeritud, siis kõik, mis alles jääb, on pragmaatiline usk (pragmatic belief), mille Peirce viimistles "pragmaatiliseks maksiimiks". Viimane ennetab positivistliku operatsionaalse definitsiooni mõistet. Lisaks ennetas biheivioristlikku pööret Ameerika psühholoogias pragmaatiline maksiim, et tähenduslikud uskumused on alati käitumises manifesteeritud.

Hiljem keeldus Peirce kaasa minemast William Jamesi ideega, et uskumuste toimimise kaalumisele juurde lisada ka emotsionaalsed ja eetilised kaalutlused. Peirce’i mõju jäi kaasaegsete seas piiratuks. Temaga oli keeruline läbi saada ning hoolimata William Jamesi pingutustest ei saanud ta kunagi püsivat ametikohta Harvardis. Lisaks kirjutas ta halvasti ning enamus ta töid avaldati pärast ta surma. Pragmatismi suurim mõju filosoofiale ja psühholoogiale tuli ta kolleegilt ja sõbralt, William Jamesilt. James hakkas oma pragmatismi versiooni kallal töötama 1870-1880. aastatel, esialgu pigem psühholoogi kui filosoofi perspektiivist. Oma epohhiloovas teoses "Principles of Psychology" (1890) hakkas James oma pragmaatilist filosoofiat kujundama.[10] Pragmatismi peamotiivi on sõnastatud kui "Tõde peate tundma tema vilja järgi"[11].

Teoloogia

muuda

Jamesi peetakse enamiku religioonipsühholoogide poolt tänapäevase religioonipsühholoogia alusepanijaks[12]. Religioonipsühholoogias peetakse tema lähenemist valdavalt reduktsionistlikuks, kuna see taandab uskumused (beliefs) sellest, miks inimesed on religioossed, psühholoogilistele küsimustele. Jamesi reduktsionismi peetakse Sigmund Freudi ja Raymond Cattelli omadest peenetundelisemaks, selgelt ateistliku seisukoha puudumise tõttu – tema hinnangul taanduvad religioossed uskumused nende pragmaatilisele väärtusele elik need on olulised ainult funktsionaalselt, omades kasutegurit inimesele, kes neisse usub. Individuaalse religiooni loogiliselt ja empiiriliselt tuletatud dimensionaalse lähenemisena vaadeldakse ka William Jamesi raamatut "The Varieties of Religious Experience" (1902/1985) (eesti keeles 2013. aastal ilmunud "Usulise kogemuse mitmekesisus")[12].

Teostega "The Will to Believe" (1897), "The Varieties of Religious Experience" (1902), "Pragmatism" (1907) ja "The Meaning of Truth" (1909) sai James tuntuks kui oma aja üks suurimaid filosoofe. 1896. aastal peetud ettekande "The Will to Believe" järgi kujutab religioon endast tohutut riski võtmist. Tegemist on langevarjuta hüppega pea ees tundmatusse, mis ei lõpe õnnelikult, kui ei ole kindlat usku hüppe õnnestumisse.

James kirjeldab raamatus "Usulise kogemuse mitmekesisus" religioosset kogemust lähtudes religioonipsühholoogilisest vaatepunktist. Tema hinnangul kohtab igas religioonis pühaduse ideed ning pühadusega kohtumine ongi religioosne kogemus. Pühaduse ideed iseloomustab avarama elu tunnetamine ja kindel teadmine ideaalse jõu olemasolu kohta; tunne ihaldatud jõu heast, armastavast mõjust oma elule; üüratu vabadusetunne ning tunnetuskeskuse liikumine armastava ja heatahtliku kiindumuse suunas. Jamesi järgi tulevad need pühaduse tunnused selgelt esile just usulist kogemust või pöördumist kogenud inimestel ning juhivad inimese veel a) mõningasse asketismi b) vaimukindlusesse c) hinge puhtusesse ja d) ligimesearmastusse.

Religioossed kogemused on Jamesi arvates seotud alateadvusega ning alateadvuse tungimisega teadvusse. Sellest hoolimata ei pea ta religioosseid kogemusi vähemväärtuslikeks, vaid kirjutab "müstiliste seisundite tõelisus vältimatult kummutab kujutelma, et ebamüstilised seisundid oleksid ainsad usutavad seisundid, mis määravad lõpuks, mida me peame uskuma"[13]. James oli arvamusel, et mistahes filosoofia ei anna inimestele õigust "kutsuda nähtamatut ehk müstilist maailma ebatõeseks".[14] Müstilist kogemust kirjeldas ta kui lühiaegset (30 minutit kuni üks tund), vahetult kogetavat, teistega jagamatut ja sõnades kirjeldamatut seisundit, mis tuleb inimese vabast tahtest sõltumatult. Sel on nende kogejate jaoks teaduslik iseloom ehk neis avaldub Jamesi järgi "tõe sügavus moel, milleni loogiliselt mõtlev intellekt ei jõua mitte kunagi".

Jamesi järgi on religioonikriitikas vaja teha vahet isikliku usuelu ning institutsioonilise organisatsiooni usuelu vahel. Ta käsitleb muuhulgas ka usuliselt põhjendatud tagakiusamist ning tõdeb et vagadust ei saa pidada julmuste põhjuseks. Ka usklikul inimesel võib olla "ebapühasid, häirivaid mõtteid ning meeleseisundeid" ning James toob ka välja, et alatus kuulub usuga kaasuvale valitsevale "ühiskonnahingele".[15]

Teosed eesti keeles

muuda

Tunnustus

muuda

Isiklikku

muuda

William Jamesi vend Henry James oli üks Ameerika Ühendriikide tuntumaid kirjanikke.[16]

Viited

muuda
  1. ↑ Haggbloom, S. J., Warnick, R., Warnick, J. E., Jones, V. K., Yarbrough, G. L., Russell, T. M., ... & Monte, E. (06.06.2002). "The 100 most eminent psychologists of the 20th century" (PDF). Review of General Psychology, 6(2). 139-152. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 4.05.2006. Vaadatud 28.02.2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. ↑ 2,0 2,1 Goodman, Russell (20.10.2017). "William James". The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Winter 2017 Edition). Vaadatud 28.02.2018.
  3. ↑ 3,0 3,1 Bradley, Megan E. "William James". PSYography. Faculty.frostburg.edu. Originaali arhiivikoopia seisuga 24.11.2014. Vaadatud 28.02.2018.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Hothersall, David (1990). History of Psychology. McGraw-Hill Inc. Lk 278-279.
  5. ↑ 5,0 5,1 Hothersall, David (1990). History of psychology. McGraw-Hill Inc. Lk 280.
  6. ↑ Leahey, Thomas Hardy (1997). A history of psychology : main currents in psychological thought. Upper Saddle River, N.J.; London: Prentice Hall. Lk 257.
  7. ↑ Leahey, Thomas Hardy (1997). A history of psychology : main currents in psychological thought. Upper Saddle River, N.J. ; London: Prentice Hall. Lk 272-273.
  8. ↑ 8,0 8,1 American Psychological Association. "William James". Vaadatud 28.02.21018. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend)
  9. ↑ 9,0 9,1 James, William (1884). "What is an Emotion?". Mind, vol. 9. 188–205.
  10. ↑ Leahey, Thomas Hardy (1997). A history of psychology : main currents in psychological thought. Upper Saddle River, N.J. ; London: Prentice Hall. Lk 270-272.
  11. ↑ Koort, A (aprill 1939). "PRAGMATISM — AMEERIKLASTE MAAILMAVAADE. I. WILLIAM JAMES". Akadeemia.
  12. ↑ 12,0 12,1 Hood Jr, R. W., Hill, P. C., & Spilka, B. (2003). The psychology of religion: An empirical approach. Guilford Press. Lk lk 23-24.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  13. ↑ James 1981, lk. 309.
  14. ↑ James 1981, lk. 359.
  15. ↑ James 1981, s. 250-253.
  16. ↑ Edel, Leon (21.02.2018). "Henry James. American writer". Encyclopædia Britannica. Vaadatud 28.02.2018.

Kirjandus

muuda
  • Alfred Koort "Pragmatism – ameeriklaste maailmavaade. I. William James" – Akadeemia 1939, nr 3, lk 187–197; loetav ka digiteeritud väljaannete aadressil; kordustrükid A. Koorti raamatutes "Kaasaegset filosoofiat I", Tartu 1938, ja "Inimese meetod", Tartu 1996, lk 198–212
  • Alvar Loog "Inimlikustatud ja instrumentaliseeritud tõde, teooriasse valatud temperament" (raamatu "Pragmatism ja elu ideaalid" arvustus) – Akadeemia 2005, nr 12, lk 2715–28

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=William_James&oldid=6682266"