Usundi seitse dimensiooni

Usundi või religiooni seitse dimensiooni on šoti usuteadlase Ninian Smarti loodud teooria, mille ta avaldas oma 1989. aastal ilmunud teoses "Maailma usundid: vanad traditsioonid ja kaasaegsed muutused" ("The World's Religions: Old Traditions and Modern Transformations").

Selle kohaselt on võimalik iga usundit iseloomustada seitsme dimensiooni või mõõtme abil. Mida enam neid dimensioone mingi süsteemi juures esineb ja mida tugevamalt need ilmnevad, seda kindlamalt võib konkreetset süsteemi nimetada usundiks.

Smarti dimensioonid on piisavalt üldised, et nende alla mahutada ka tsiviilreligioon ja erinevad sekulaarsed ideoloogiad. Seega ei defineeri Smart oma teoorias usundi või religiooni olemust, vaid toob välja tunnused süsteemide äratundmiseks, mis võivad ühiskonnas tervikuna või konkreetsete ühiskonna liikmete jaoks religioonina toimida.

Need seitse dimensiooni on järgmised:

• praktiline ehk rituaalne – usundi rituaalid ja praktikad nagu liturgia, palve, pühad, marsid, jms;
• kogemuslik ehk emotsionaalne – usulised kogemused nagu nägemused, ilmutused, usuline ekstaas, jms;
• narratiivne ehk müütiline – usundi aluseks olevad lood või narratiivid, nii kirjalikud kui ka suulised. Selle dimensiooni alla kuuluvad ametlikud ja mitteametlikud õpetused, ettekuulutused, jms;
• doktrinaalne ehk filosoofiline – usundi ametlik õpetus ehk doktriin (usutunnistus, parteiprogramm jms). See on tihedalt seotud narratiivse dimensiooniga ja reeglina toetab seda;
• eetiline ehk legaalne – usundi õpetusest tulenevad ametlikud ja mitteametlikud reeglid ja seadused nagu kümme käsku või kommunismiehitaja moraalikoodeks;
• sotsiaalne ehk institutsionaalne – organisatsioon või organisatsioonid, mille läbi usund ühiskonnas ja selle liikmete elus toimib, näiteks kirik, kogudus, kogukond, partei, vms;
• materiaalne – usundi praktiseerimiseks vajalikud ja/või selle tulemusel loodud materiaalsed objektid, näiteks kirikuhooned, pühakujud, ikoonid, ka looduslikud objektid nagu püha hiis või püha mägi.

1969. aastal avaldas ta selle nimekirja kuue dimensiooniga, materiaalse dimensiooni lisas ta 1989. aastal.

1996. aastal täiendas Smart seda nimekirja veel kahe dimensiooniga^[1]:

• poliitiline – eriti hästi oli seda dimensiooni Smarti hinnangul võimalik tunnetada 11. veebruaril 1979, mil ajatolla Rūḩollāh Khomeynī haaras Iraanis võimu;
• majanduslik – näiteks budistid annavad munkadele materiaalseid hüvesid nagu toitu vahetuskaubana endi moraalse juhendamise ja oma väärtuste täiustamise eest.