Rootsi kunst

Mandrijää taganemise järel asusid Skandinaavia poolsaarele lõuna poolt kütid-korilased, kelle lihtsakoeline kunstiline väljendus peegeldas kiviaja ainestikku. Ajahambale on vastu pidanud paljude petroglüüfide kivisse uuristatud kontuurid. Varaseimad kaljujoonised koosnevad sümbolitest ja lihtsatest figuuridest. Kaljujooniseid hakati looma arvatavasti juba 7000 aasta paiku eKr, kuid enamik säilinuist kuulub siiski pronksiaega. Maailma üks suuremaid kivijooniste kogumeid asubki Bohusläni ümbruses Rootsis. Väga vähe on säilinud koopamaalingud.

Pronksiajal hakkas levima spiraalornamentika, mis on samas stiilis nagu Taanis.^[2] Umbes 400. aastast pKr arenema hakanud põhjala loomornament, mida iseloomustab ebatavaline ja fantaasiarikas stiil, jõudis kõrgpunkti 7. sajandiks (vendelstil). Loomornamenti kasutati ka ruunikividel (umbes aastatel 200–1300, kõrgajaga aastail 980–1100). Mõned ruunikivid on väga pildirohked, mistõttu neid kutsutakse ka pildikivideks. Kunstivormina olid ruunikivid Põhjala kultuuriruumile iseloomulikud. Kõige rohkem ruunikive – üle 2800 – on leitud Rootsist. Umbkaudu 85% kõigist ruunikividest paikneb Rootsis.^[3] Rohkem leidub ruunikive Mälardalenis ja eriti Upplandis, kust on leitud 1300 ruunikivi. Kividel kombineerub ornamentika tekstiga ning figuuridel on eriline stiil, mille alusel saab ruunikivid jagada seitsmeks tüübiks.^[4] Esimesed teadaolevad Rootsi "kunstnikud" olidki ruunikivide meistrid, näiteks Fot, Öpir ja Balle Punane, kes arvatavasti tegutsesid 11. sajandi lõpus.

Kristluse levikuga käis kaasas ka uus ikonograafia, mida kirikutes algusest peale kasutati, sealhulgas altarite ja krutsifikside kaunistamisel ja reljeefskulptuurides. Levis ka romaani stiilis kullatöö. Gotlandist sai 13. sajandist keskus reljeefikunstile. Sealt pärit nimekate meistrite hulgas on näiteks Hegvald ja Sighraf.

Gootika hakkas Rootsis levima 13. sajandi teisel poolel. Linköpingi toomkirik on suuremas osas ehitatud inglise kõrggooti stiilis, kuid mitmed muud selle perioodi teosed on prantsuspärased, näiteks Öja kiriku krutsifiks Gotlandil ja Erik Püha kuju Roslags-Bro kirikus Upplandis. Gooti monumentaalmaalidest puul leidub häid näiteid eelkõige Dädesjös, Lõuna-Rådas ja Björsäteris.

Kesk-Rootsi kirikutes hakkasid 15. sajandi teisel poolel jõudsalt levima piltjutustused. Olulisemad nimed olid Nils Håkansson ja meister Peetrus. Håkanssoni õpilane Albrekt Målare sai aga oma õpetajast kaugelt kuulsamaks oma kirikumaalidega Upplandis. Teemad olid kas religioossed või müstilised. Albrekt Målareni motiiv malet mängiva vikatimehega inspireeris Ingmar Bergmani filmi "Seitsmes pitser" peaaegu 600 aastat hiljem. Målareni kaasaega jäi ka skulptuuri "Püha Jüri ja lohe" rajamine Stockholmi suurkirikus.^[5] Teose autoriks oli saksa päritolu kunstnik Bernt Notke, üks hiliskeskaja tuntumaid kunstnikke Põhja-Euroopas.^[6] Notke, kes perioodiliselt elas Rootsis, oli väga viljakas kunstnik ning ta oli suure mõjuga tänu oma ekspressionistlikule ja intensiivsele stiilile.^[7] Tuntuim kohalik, Rootsis sündinud kunstnik oli skulptor Håkan Gullesson.

Vasa-aja kunst seisnes suuremalt jaolt portreekunstis, mis juhul portreteeriti valitsejaid ja muid silmapaistvaid isikuid välismaa kunstnike poolt, kes tol ajal Rootsis töötasid. Urban Larsson oma panoraammaaliga "Vädersoltavla" (1535) oli siin erandiks. Maali originaal ei ole säilinud, ent Stockholmi Suurkirikus asetsevat Jacob Elbfasi koopiat aastast 1630 peetakse täpseks jäljenduseks. Urban Larsson on üks vähestest tuntud rootsi päritolu kunstnikest Vasa-ajal. Stiililiselt vastas tolle aja kunst renessansile mujal maailmas.^[5] Pompoosne, toretsev ja dekoratiivne stiil saabus barokiga.

Rootsi suurriigiaeg – 17. sajand ja 18. sajandi esimesed kümnendid – olid arhitektuuri kõrgaeg. Ehitati losse, nende hulgas ka Stockholmi loss, mõisaid ja kirikuid, mille rajamiseks kutsuti Rootsi kunstnikke välismaalt. Viimased õpetasid välja uue põlvkonna rootsi kunstnikke. Suurkujuks oli õukonnakunstnik David Klöcker Ehrenstrahl.^[5] Ta teenis portreteerjana – maalides ka loomi – Drottningholmi lossi õukonnas koos Johan Sylviusega. Maalijatest olid olulised nimed ka David von Krafft ja Michael Dahl.^[8] Erik Dahlberg kujutas suurriigiaegset ametlikku pilti Rootsist oma suurteoses "Suecia Antiqua et Hodierna" ('endine ja nüüdisaegne Rootsi', lad.k.).

Vabaduseaeg ja Gustavi-aeg tähistavad Rootsi ajaloos suurt kultuurilist hüpet. Rokokooajastu portreekunst tõi rootsi kunstnikele ülemaailmse tuntuse.^[8] Mitmeid kunstnikke kolis Rootsist mujale Euroopasse. Rokokoo parim esindaja oli Gustaf Lundberg. Lundberg maalis ülimalt elegantselt. Tema tehnika jäi kauaks rootsi portreekunsti mõjutama ning tema teosed on esindatud Louvre'is, Rootsi Rahvusmuuseumis ja Kunstiakadeemias. Prantsuse kunstnik Guillaume Thomas Taraval kutsuti Stockholmi lossi dekoraatoriks. Koos Carl Hårlemaniga pani ta aluse uuele lihtsamale stiilile. Juhtivaks stiilikunstnikuks sai Jean Eric Rehn, kes oli Hårlemani õpilane ning töötas kunstkäsitöölise, arhitekti ja joonestajana.

Alexander Roslin, kes võttis eeskuju Prantsusmaalt, maalis paljud tuntud portreed oma ajastu suurkujudest. Mõned Roslini portreedest kuuluvad perioodi enim reprodutseeritud maalide hulka. Suure tähtsusega oli ka Carl Gustaf Pilo, õukonnakunstnik Taanis. Pilo sai inspiratsiooni nii kunstnikelt Veneetsias kui ka hollandlaselt Rembrandt van Rijnilt. Hiljem naasis ta Rootsi ja maalis seal oma suurteose "Gustav III kroonimine Suurkirikus".^[8] Tuntud nimed olid veel Johan Pasch, Par Krafft, Peter Adolf Hall ning, vahest kuulsaim, Johan Tobias Sergel.

Aja jooksul, alates umbes 1770. aastast, asendus rokokoo gustaviaanliku stiiliga. Aastast 1785 peeti seda uusklassitsismi "rootsistatud" variandiks. Gustaviaanlikule perioodile olid iseloomulikud nii inglise kui ka prantsuse kunsti mõjud.

Pärast Gustav III surma tabas rootsi kunsti stagnatsiooniperiood. Seevastu õitses lihtrahvakunst, eelkõige Dalarnas ja Hälsninglandis, "kurbitsmaalide" ja dala hobuste näol. Sellest kunstipuhangust sai inspiratsiooniallikas 19. sajandi kunstnikule Carl Larssonile. Kunstielus oli mõned kümnendid juhtiv uusklassitsism, eesotsas skulptor Bengt Fogelbergiga.^[5] Tema inspiratsiooniks oli taanlasest skulptor Bertel Thorvaldsen, ning ta lõi suurejoonelisi kujusid Põhjamaade jumalustest ja ajaloolistest isikutest.

19. sajandi keskpaigast domineerisid mõnede kümnendite vältel rootsi kunstimaastikku loodusmaalid, eesotsas kunstniku Marcus Larsoniga. Kunstnikud Egron Lundgren ja Carl Fredrik Hill tõid endaga muudatusi maalikunsti. Hilli loetakse juhtivate rootsi maastikumaalijate hulka tänu teostele, mis peegeldasid tema isikupära ning tihti väljendasid segaseid ja tumedaid tundeid. Egron Lundberg arendas akvarellimaale, ta reisis palju ringi nii Euroopas kui ka Aasias ning maalis otsekui reportaaže nendest paikadest. Ka ajaloomaalid saavutasid suure tähtsuse, esindajatega nagu Carl Gustav Hellquist, Gustaf Cederström^[5] ja eriti August Malmström, kes lõi ajaloolisi ja natuurromantilisi maale ning illustreeris arvukalt jutustusi.

Ülemaailmsest perspektiivist oli Rootsis viljeldav kunst, vaatamata oma arengule, hääbumise teel kuni hilise 19. sajandini. Seejärel, aastast 1880 ja kahel järgmisel kümnendil, hakkasid rootsi kunstnikud taas tuntust koguma ka väljaspool oma riigi piire.

Selleaegsetest kunstnikest sai ilmselt suurima kuulsuse osaliseks maalija ja skulptor Anders Zorn, kes muuhulgas pälvis hiljem ka esipreemia 1889. aasta maailmanäitusel Pariisis. Zorn oli ennenägematult oskuslik õlimaalija oma väga täpse ent ometi vaba stiiliga, kus iga üksik pintslitõmme oli tervikteoses omal kohal. Anders Zorn maalis palju maastikumaale ja portreesid ning sai eriti tuntuks oma aktimaalidega. Zorni peetakse üheks tähtsaimaks Euroopa kunstnikuks hilisel 19. sajandil. Ta on portreteerinud ka oma kaasaegseid tähtsaid isikuid.^[9] Tema teosed on näiteks "Armastuse nümf" (1883), "Kesksuvetants" (1897) ja "President Grover Cleveland" (1899). Zorni teosed on tänapäeval esindatud muuhulgas Orsay muuseumis Pariisis ja Washingtonis Valges Majas ning tema looming kuulub kõige paremini väärtustatute hulka rootsi kunstis.

Sama põlvkonna teine suurkuju oli Carl Larsson, kes, nagu Zorngi, töötas Dalarnas ning oli üks rootslaste endi armastatumaid kunstnikke. Larsson maalis peamiselt akvarellmaale ning leidis oma motiivid igapäevaelust, kujutades tihti ka omaenda pereliikmeid ja nende kodu Sundbornis. Tema stiil on õhuline, valgusküllane ning maalides on näha pindade ja piirjoonte oskuslikku kokkumängu. Larssoni teoste hulgas on ka freskosid ja seinamaale, näiteks "Kesktalveohver" ja muud freskod, mis on näha Rahvusmuuseumis. Larsson sai väga kuulsaks Saksamaal seoses kunstiraamatuga, mis seal välja anti. Rahva hulgas saavutas suure populaarsuse ka Bruno Liljefors oma ülitäpselt loodust ja liikuvaid loomi kujutavate maalidega.

Kaks stiililiselt võimekat maalikunstnikku olid ka Eugène Jansson ja Ernst Josephsson. Janssoni maalid, mis olid inspireeritud Vincent van Goghi teostest, seisnevad geomeetriliselt lihtsates suurtes vormides, idüllilistes Stockholmi-motiivides ja jõulistes mehefiguurides. Josephssoni teemad on varieeruvamad, ta on eelkõige tuntud meisterlike õlimaalide, eriti portreede poolest. Tema teosed inspireerisid hilisemat modernismi. Portreesid tegid ka Richard Bergh ja Nils Kreuger. Tähenduslik areng kunstimaastikul toimus 1885. aastast, kui tegevust alustas kunstnikerühmitus Oponendid, kes soovis uuendada rootsi maalikunsti ning koondas mitmeid nimekaid kunstnikke. 1890. aastal lõid Bergh ja Kreuger koos Karl Nordströmiga nn Varbergi koolkonna, mille stiil võttis eeskujuks Paul Gauguini teosed ning vastandus realistlikule maastikumaalile. Eriti mõjutatud Prantsuse impressionistidest oli Nordström. Tema lähedane sõber oli kirjanik ja multitalent August Strindberg, kelle maalid olid sel perioodil küllaltki tähelepanuväärsed. Ühtlasi hakkasid kunstimaastikul nähtavale kohale tõusma naiskunstnikud, näiteks Eva Bonnier ja Hanna Pauli, kes lisaks muule olid mõjutatud Rembrandtist.^[5]

Modernism saabus Rootsi kunstimaastikule rühmitusega "1909. aasta mehed" kuhu kuulusid peamiselt Rootsi Kunstnike Liidu kunstikoolist tulnud noormehed. Abstraktset kunsti esindasid eelkõige Hilma af Klint, Nils von Darel ja Gösta Adrian Nilsson.^[5] 1920. aastate teisest poolest iseloomustas rootsi kunsti mõne kümnendi vältel osaliselt sürrealism, esindajatega nagu Sven Jonson või Stellan Mörner, ning osaliselt ka ekspressionism, mille eestvedajad olid Sven Erixson, Bror Hjorth, Ivan Ivarsson, Inge Schiöler jt. Üha rohkem arenes ka rangem ja formaalsem abstraktne minimalism, mida esindas näiteks Olle Bærtling.

Modernismiperioodi suuremate skulptorite hulka kuulusid Carl Eldh ja Carl Milles. Mõlemad kunstnikud olid erakordselt suure mõjuga edasisele rootsi kunstile ning on ühed tuntumad rootsi skulptorid läbi aegade. Nende kaasaegne oli iseõppinud puuskulptor Axel Petersson Döderhultarn.

Pärast teist maailmasõda oli rootsi kunst saanud selged piirid ning endale nime teinud tunnustatud kunstnike kiht oli samuti välja kujunenud. Aastal 1947 loodi uus liikumine Kunstiedendajad, seda kunsti arendamise jaoks rahvale sobivas suunas. Liikumise põhitees oli demokraatlik loosung "Kunst kõigile!", mille põhiideeks oli, et kunstiteoseid oma kodu kaunistamiseks peab saama endale lubada ka tavainimene. Selle tulemusena kerkisid esile ka mõned radikaalid nagu maalikunstnik Albin Amelin ja graafikakunstnik ja monumentaalmaalija Torsten Billman, kes keskendusidki töötavale klassile maalide "tootmisele". Samal perioodil asutati üle kogu riigi ka mitmeid kunstiühendusi. Läbi rühmituse "1947. aasta mehed", kuhu kuulusid teiste seas ka Lennart Rodhe ja Olle Bonniér, toodi rootsi kunsti sisse konkretism. 1950. aastatel oli konkretismi kõrval oluline koht ka ekspressionistidel nagu Torsten Renqvist ning harrastajatel kunstnikel Rune Janssonil ja Eddie Figge'il.^[5]

1960. aastate alguses oli populaarseks vormiks graafika, kus paistsid eelkõige silma Philip von Schantz ja Nils G. Stenqvist.^[5]

Nüüdisaegne kunst viitab siin uuemale kunstile 20. sajandi teisest poolest kuni meie kaasaegse kunstini. 1960. aastatel tegutses Rootsis hulk tunnustaud kunstnikke, kes olid mõjutatud 1930. aastate dadaistlikust liikumisest ning pöörasid selja modernismi alustele. Hakati otsima muid väljundeid, nagu film, performance-kunst, häppeningid, helikunst ja palju muud. Arusaam kunstist muutus ja žanripiirid muutusid üha vabamaks. Poliitilised seisukohad muutusid olulisteks. Sellise arengutee keskmeks sai Rootsi Moodsa Kunsti Muuseum (Moderna Museet) eesotsas tolleaegse kuraatori Pontus Hulténiga. Muuseumil oli sel perioodil arvukalt uudseid väljapanekuid, näiteks "Liikumine kunstis", teiste hulgas Jean Tinguelyse ja Per Olov Ultvedtsi liikuvate skulptuuridega, ning näitus "4 ameeriklast" aastal 1962, mis eksponeeris ameerika popkunsti. Kunstnikud nagu Robert Rauschenberg ja Jasper Johns said enne tuntuks Rootsis kui oma kodumaal USA-s. Tähtsad rootsi kunstnikud olid sel perioodil Öyvind Fahlström ja Carl Fredrik Reuterswärd.

Kunst, mis pöördus ära modernismi formaalsemast vormist, oli aluseks uuele suunale 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses, mida hakati kutsuma postmodernismiks. Nendel aastatel olid esiplaanil tuntud kunstnikud, kes eelkõige maalikunstile pühendusid. 1980. aastatel paisus kunsti müük turul ülisuureks. Selle tulemus oli, et mõned kunstnikud müüsid maha enam-vähem kõik oma teosed, mille nad loonud olid. Selle aja suurkujud olid Cecilia Edefalk, Ola Billgren ja Max Book.

Kunst tänapäevases Rootsis on tugevalt mõjutatud ja läbi põimitud rahvusvahelisest kunstist. Olulisel kohal on suured kunstibiennaalid, eriti Veneetsia biennaal ja kaasaegse kunsti festival Documenta Saksamaal. Võrreldes varasema kunstieluga on maalikunsti osakaal hakanud vähenema suhtes installatsioonidega, performance-kunstiga, fotograafia ja videotega, kuid siiski on klassikalistel vormidel – nagu seda on maal ja skulptuur – Rootsi kunstis jätkuvalt oma koht. Tihti on kunstiteosed ideepõhised ning pole haruldane problematiseerimine kunsti definitsiooni ja kontseptsiooni üle. 1990. aastatel olid Rootsis tähtsaimad kunstnikud Dan Wolgers, Annika von Hausswolf ja Ernst Billgren. Pärast sajandivahetust said suurteks nimedeks (ja seda ka rahvusvaheliselt) Ann-Sofi Sidén, Henrik Håkansson, Johanna Billing, Annika Larsson, J. Tobias Anderson, Jockum Nordström, Anneé Olofsson, Felix Gmelin, Jonas Dahlberg ja paljud teised.

Kontseptsioonikunstnik ja esimene sellealane kunstiprofessor Lars Vilks sai suure avalikkuse tähelepanu osaliseks oma teostega, mis olid mõeldud kommentaarina kunsti- ja ühiskonnaküsimustele. Näiteks oma skulptuuriga "Nimis" testis Vilks avalikkuse ja ametnike reaktsiooni ilma ametliku loata püstitatud teosele. Ühes oma joonistuste sarjas kujutas Vilks prohvet Muhammedi koerasarnase tänavainstallatsioonina (rondellhund rts.k)

Kõrgemat kunstiharidust on Rootsis võimalik omandada Stockholmi Konstfacki Ülikoolis ja Mejani koolis, Göteborgis Valandi koolis ja Fotograafiakõrgkoolis, Umeå Kõrgemas Kunstikoolis ning Malmö Kõrgemas Kunstikoolis. Ettevalmistavat õpet annavad rahvaülikoolid ja mitmed gümnaasiumijärgsed erakoolid, nagu Göteborgi kunstikool, Stockholmis Idun Lovéni kool, Kunstikool Basis ja Stockholmi graafikakool ning Nyckelviksskolan Lidingös.

20. sajandi esimesel poolel käis kunstidebatt ümber demokraatliku mõtte jaotada "head" kunsti laiematele massidele. Olulised päevalehed andsid suure leheruumi näituste retsensioonidele ja kunstiteemalistele artiklitele. 1960. aastatel kasvas näituste arv hüppeliselt ning kajastus muutus palju valivamaks. Selle asemel kerkis esile arvukalt kunstiajakirju, näiteks Paletten (palett, rts.k), mis oli tegelikult alustanud tegevust juba 1940. aastatel, kuid sai nüüd suure tähtsuse; Konstrevy ('kunsti ülevaade', rts.k), mille peatoimetajaks oli Olle Granath, ja Ord och Bild ('sõna ja pilt', rts.k). 1967 hakkas ilmuma väljaanne Konstvännen ('kunstisõbrad', rts.k). Aastal 1970 otsustas Ord och Bildi kunstiklubi koostöös Riiginäituste (Rootsi kultuuriministeeriumi allüksus) ja Kunstiedendajate liikumisega hakata välja andma ajakirja Synpunkt ('vaatenurk', rts.k).

Sõjaajajärgselt debateeriti ja problematiseeriti eelkõige mitteametliku kunsti üle, mille juured olid juba dadaistlikus liikumises ning mis oli edasi arenenud ja 1960. aastate jooksul tugevaks vooluks kasvanud. Üks võtmeisikuid selles küsimuses oli Ulf Linde, kes aastal 1960 oma raamatus "Spioonid" oli püüdnud konkretiseerida uue kunsti piire ja käsitlenud küsimust, kuidas nüüdisajal pannakse vastutus kunstikogemuse eest ainuüksi vaataja õlgadele, selle asemel et kirjeldada kunstiteose tegelikku väärtust ja omadusi.

1960. aastate lõpul kerkis esile küsimus, milliseid näitusi ja kunstnikke peaks riiklikult rahastatama või toetatama. Kriitikuid tuli eelkõige poliitikute ja ajakirjanike seast. Selle vaidluse sümboliks sai näitus "Underground" Lundi Kunstisaalis aastal 1968. Sture Johannessoni afišil selle näituse tarbeks oli näha hašišit suitsetav alasti tüdruk, mistõttu näitus tsenseeriti. Protestiks administratsiooni sellise otsuse vastu lahkus töölt Lundi Kunstisaali juhataja, kirjanik ja tunnustatud kunstikriitik Folke Edwards.

Vanemat kunsti on enamjaolt väljas riiklikes muuseumides nagu Rahvusmuuseum. Ülejäänud on valdade muuseumid, näiteks Götebörgi Kunstimuuseum, või erakogud, näiteks Bonnieri portreekogu. Nüüdisaegse kunsti jaoks on Moodsa Kunsti Muuseum, Liljevachs, Bonnieri Kunstisaal ja Tensta Kunstisaal Stockholmis; väljapanekuid on kunstisaalides veel ka Malmös ja Göteborgis, lisaks Indexi keskus ja Baltic Air Center.

Suurem osa Rootsi kunstigaleriidest kajastab igasugust kunsti. Samas leidub ka galeriisid, mis on heaks platvormiks just uue aja kunstnikele. Need galeriid, millest suurem osa asub Stockholmis, toetavad uusi kunstnikke majanduslikult ja aitavad kunstnikel end turundada nii Rootsis kui ka välismaal. Suur osa olulisematest galeriidest Rootsis juhinduvad eelkõige kunstnikest, mitte saadavast tulust, paljud tegutsevad ka mittetulundusühingutena.

Rootsi kunstis on tähtis roll suurtel kohalikel kunstimessidel ja -biennaalidel, näiteks Stockholm Art Fairil ja Göteborgi Rahvusvahelisel Biennaalil. Näitusi korraldavad mitmed asutused ja organisatsioonid, kellest olulisemad on Riiginäitused, Kunstiedendajate liikumine ja Rootsi Kunstiühing.

Rootsi kunsti edendamisega nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil tegelevad veel mitmed ametiasutused. Suurima mõjuga on riiklik kunstnike komitee, mis tegutseb Kultuuriministeeriumi all. Nende ülesandeks on otsustada riiklike toetuste ja kunstnikele makstavate subsiidiumide üle. Nende allüksuseks on omakorda laspis (Rahvusvaheline Kunstnike Stuudioprogramm Rootsis), mis tegeleb eri kunstiliikide esindajate vahelise koostöö vahendamisega nii Rootsis kui ka mujal maailmas.

• Rootsi arhitektuur
• Rootsi kirjandus
• Rootsi muusika

• Hillman, Göran (1993). Vem är vem i svensk konst. Stockholm: Rabén & Sjögren. ISBN 91-29-61718-9
• Lindgren, Mereth (2002). Svensk konsthistoria. Lund: Signum. ISBN 91-87896-52-4
• Sven Sandström (red.) (1991). Konsten i Sverige I&II. Stockholm: Norstedt. ISBN 91-1-913692-7 (del 1) ISBN 91-1-913702-8 (del 2)