Rootsi kalender
Rootsi kalender oli Rootsis 1700–1712 ebaõnnestunud kalendrireformi käigus kasutusel olnud kalender. See kalender võeti kasutusele ka Eestis.
1700. aasta 11. märtsist Gregoriuse kalendri järgi (29. veebruarist Juliuse kalendri järgi, 1. märtsini Rootsi kalendri järgi) kuni 1712. aasta 10. märtsini Gregoriuse kalendri järgi (28. veebruarini Juliuse kalendri järgi, 29. veebruarini Rootsi kalendri järgi) oli Rootsi kalender Gregoriuse kalendrist 10 päeva maas ja Juliuse kalendrist üks päev ees. 1712. aasta 11. märtsil Gregoriuse kalendri järgi (29. veebruaril Juliuse kalendri järgi, 30. veebruaril Rootsi kalendri järgi) oli Rootsi kalender Gregoriuse kalendrist 11 päeva maas ja Juliuse kalendrist üks päev ees. Vahetult enne ja pärast Rootsi kalendri kehtimist kehtis Rootsis Juliuse kalender.
Kalendrireformi kava
muudaJohan Bilberg esitas Juliuse kalendrilt Gregoriuse kalendrile järkjärgulise ülemineku kava. Selleks tuli kõikidel Juliuse kalendri liigaastatel 1700. aastast kuni 1740. aastani jätta ära liigpäev (29. veebruar). Nii oleks 11-päevane erinevus Gregoriuse kalendrist likvideeritud 11 liigaasta järel. Reformi jaotamine pikale ajale oli kompromiss reformi vastastega: nii jäi edasisteks diskussioonideks aega. Mõne allika järgi pidi ära jäetama 11 aastal järjest üks päev aastast.
Reformikava rakendamine
muudaNovembris 1699 otsustati kalendrireformi kava käiku lasta. Aastal 1700 jäetigi liigpäev ära. Uus kalender hakkas kehtima muu hulgas ka Soomes ja Eestis.
Aastatel 1704 ja 1708 jäi liigpäev ära jätmata.[1] Selle tagajärjel oli rootslaste kalender Gregoriuse kalendrist ikka veel 10 päeva maas, kuigi vahe pidanud olema vaid 8 päeva.
Reformist loobumine
muudaAastal 1711 märkas Rootsi kuningas Karl XII, et kalendrireform on ebaõnnestunud, ning otsustas Juliuse kalender taas kasutusele võtta. Selleks lisati aastale 1712 veel üks päev – 30. veebruar (lisapäev, tilökelsedag).
Hilisem üleminek Gregoriuse kalendrile
muudaAastal 1753 võeti Rootsis uus kalender siiski kasutusele: kolmapäevale, 17. veebruarile järgnes neljapäev, 1. märts.[2] See sätestati kuningliku dekreediga (förordning) 24. veebruarist 1752 pärast Riigipäeva otsust.
Nagu teisteski luterlikes maades, ei arvutatud ülestõusmispüha esialgu Gregoriuse kalendri järgi, vaid selleks võeti pühapäev pärast esimest astronoomilist täiskuud pärast tõelist kevadist võrdpäevsust. Gregoriuse kalender võeti aluseks alles 1844. aastal.