Ratifitseerimine

Rahvusvahelises õiguses on ratifitseerimine ehk ratifikatsioon toiming, millega riik väljendab oma nõusolekut rahvusvahelise lepingu tema suhtes siduvaks muutumisele.

Ratifitseerimisel on ka oluliselt kitsam tähendus, mille kohaselt on ratifitseerimine välislepingu kinnitamine riigipea poolt, demokraatlikes riikides seadusandliku asutise poolt eelkäinud heakskiitmisel. See on jäänuk absolutismi ajast, mil saadiku allkirjastatud välislepingutele andis lõpliku kehtivuse suverään.

Eesti riigiõiguses on mõistel "ratifitseerimine" väga omapärane ja ebatavaline sisu, tähendades lepingu kinnitamist Riigikogu poolt. See on sätestatud põhiseaduse §-s 121.