Pius VIII

• 1786 Pistoia sinodi tegevust uuriva uurimiskomisjoni sekretär
• 1788–1790 Anagni generaalvikaar
• 1790–1797 Fano generaalvikaar
• 1797–1800 Ascoli Piceno generaalvikaar ja Cingoli katedraali ülempreester
• 11. august 1800 – 8. märts 1816 Montalto piiskop (pühitseti 17. augustil 1800)
• 17. august 1800 Pius VII assistent
• 8. märts 1816 – 13. august 1821 kardinalpreester
• 8. märts 1816 – 4. august 1821 Cesena piiskop
• 29. aprill 1816 – 13. august 1821 Santa Maria in Traspontina kardinalpreester
• 4. august 1821 – 31. märts 1829 kuuria ametnik (Penitenziere Maggiore)
• 13. august 1821 – 31. märts 1829 Frascati kardinalpiiskop
• 14. november 1821 – 31. märts 1829 Keelatud raamatute nimekirja sätestamise kongregatsiooni prefekt

Pius VIII valiti paavstiks 31. märtsil 1829 Roomas Quirinali palees ja krooniti 5. aprillil kardinal Giuseppe Albani poolt. Ta võttis nime Pius VII järgi.

24. veebruarist 31. märtsini 1829 toimunud konklaavil osales 50 kardinali. Pius VIII oli mõõdukate fraktsiooni kandidaat.

Pius VIII tunnustas 1830 Prantsusmaal juulirevolutsiooniga võimule tulnud Louis-Philippe I seadusliku kuningana. Paavst andis kuningale austava tiitli „kõige kristlikum kuningas” (Rex Christianissimus). Pius VIII keeldus Kirikuriiki lubamast Prantsusmaalt põgenenud vaimulikke ja kohustas Prantsusmaa vaimulikkonda kuuletuma juulirevolutsiooni järel võimule tulnud režiimile.

Kui Preisimaa laiendas oma territooriumi katoliiklastega asustatud Vestfaalini, oli vaja selgitada katoliiklaste ja luterlaste vaheliste abielude seaduspärasus. Pius VIII kinnitas, et sellised abielud peaksid saama kiriku õnnistuse, seda juhul, kui on selge, et lapsed saavad katoliikliku kasvatuse. See erines Preisimaa valitsuse arvamusest, kus tunnustati kiriklikku kuuluvust vastavalt isa soovile.

Pius VIII tihendas suhteid Türgis elavate armeenlastega. Ta nõudis Türgi sultanilt armeenlastele suuremaid õiguseid ning rajas İstanbulis armeenia riitust kasutava peapiiskopkonna.

Pius VIII tunnustas 1830 USA piiskoppide sinodi otsust.

Pius VIII ei soosinud revolutsioonilisi liikumisi Iirimaal, Poolas ja Belgias.

29. septembril 1830 avaldatud kirjas kajastas ta riigipöördega võimule tulnud türanni tapmise õiguspärasust.

Pius VIII vähendas politsei mõjuvõimu Kirikuriigis. Ta rajas Vatikani kaasaegse postiteenistuse ja soovis ohjeldada karbonaaride liikumist.

Pius VIII saatis Myanmari 18. juunil 1830 misjonäriks Frederic Cao.

23. mail 1830 andis Pius VIII indulgentse Catherine Elizabeth McAuley rajatud Halastuseõdede kongregatsioonile.

Pius VIII andis 1829 indulgentse André-Hubert Fourneti rajatud Püha Risti tütarde kongregatsioonile (Soeurs des Filles de la Croix).

• "Traditi humilitati" 24. mai 1829

25. märtsil 1830 avaldatud kirjas "Litteris altero" mõistis Pius VIII hukka vabamüürluse mõju haridusele.

Ta toetas Antonio Rosmini teoloogilisi vaateid ja andis 1829 talle audientsi.

8. mail 1830 tunnustas Pius VIII Kõige Pühama Lunastaja püha pidamist 23. oktoobril.

5. juulil 1830 tunnustas ta Mar Hannat legitiimse Kaldea patriarhina.

Pius VIII kuulutas 20. augustil 1830 Bernard Clairvaux'st Kiriku doktoriks.

• 15. mai 1829 Alabamas Mobile'i piiskopkond
• 11. august 1829 Kanadas Charlottetowni piiskopkond
• 1830 Uruguays Montevideo apostellik vikariaat
• 16. juuli 1830 İstanbulis armeenia peapiiskopkond
• 27. august 1830 Austrias Görzi peapiiskopkond

Pius VIII kuulutas 23. detsembril 1829 õndsaks Benincasa Montichiellost ja 24. aprillil 1830 Clara Gambacorta.

Pius VIII pühitses 6 kardinali 3 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 1 inglane ja 1 prantslane. 15. märtsil 1830 pühitses ta kardinaliks 8 isikut in pectore, kuid nende nimed jäid avalikustamata.

1. konsistoorium 27. juuli 1829
   1. Remigio Crescini
   2. Cesare Nembrini Pironi Gonzaga
2. konsistoorium 15. märts 1830
   1. Raffaele Mazio
   2. Domenico de Simone
   3. Thomas Weld
3. konsistoorium 5. juuli 1830
   1. Louis François-Auguste de Rohan Chabot

Pius VIII reorganiseeris Bologna ülikooli teaduste akadeemia. Pietro Tenerani rajas Pius VIII hauamonumendi. Paavsti on maalil kujutanud kunstnik Horace Emile Jean Vernet.

Pius VIII-l olid uurised kaelal ja põlvedel, tema keha oli kaetud mädavillidega, mis põhjustasid talle vaevusi. Ta suri 31. novembril 1830 ja maeti 6. detsembril. 5. juunil 1846 maeti tema säilmed ümber. Vürst Agostino Chigi märkmete alusel on oletatud paavsti mürgitamist, kuid teised allikad seda ei kinnita.

Pius VIII valitses 1 aasta ja 8 kuud. See oli lühim valitsemisaeg pärast Aleksander VIII-t, hiljem on veel vähem valitsenud Johannes Paulus I.

• Artikkel Pius VIII kohta. (inglise keeles)
• Pius VIII elulugu. (inglise keeles)
• Pius VIII elulugu. (saksa keeles)
• Pius VIII elulugu. (inglise keeles)
• 1829. aasta konklaav. (inglise keeles)
• 1829. aasta konklaav. (inglise keeles)
• Pius VIII pühitsetud kardinalid.
• Piiskopkonnad.
• Pius VIII dokumendid.
• Entsüklika Traditi humilitati 24. mai 1829 (inglise keeles)
• Artikkel akadeemiast. (inglise keeles)
• Artikkel Bernardist. (inglise keeles)
• Artikkel Birmast. (inglise keeles)
• Artikkel Halastusõdede kongregatsioonist. (inglise keeles)
• Artikkel Kaldea kristlastest. (inglise keeles)
• Artikkel Kristuse kirikupühast. (inglise keeles)
• Artikkel Martin von Duninist. (inglise keeles)
• Artikkel piibliseltsidest. (inglise keeles)
• Artikkel Pärsiast. (inglise keeles)
• Artikkel Püha Risti tütarde kongregatsioonist. (inglise keeles)
• Artikkel türannitapmisest. (inglise keeles)
• Artikkel vabamüürlusest. (inglise keeles)
• Artikkel ülestõusmispühade järgsest perioodist. (inglise keeles)

• Alexis-François Artaud de Montor: Histoire du pape Pie VIII. Paris, 1844.
• Giuseppe Baraldi: Leone duodecimo e Pio ottavo. Modena, 1829.
• Eugenio Cipolletta: Memorie politiche sui conclavi da Pio VII a Pio IX. Milano, 1863.
• Friedrich Engel-Jánosi: Die politische Korrespondenz der Päpste mit den oesterreichischen Kaisern, 1814–1914. Wien, München, 1964.
• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Pedro de Leturia: Pio VIII y la independencia de Hispanoamérica. "Miscellanea historiae pontificiae" 21, 1959: 383–400.
• James MacCaffrey: History of the Catholic Church in the Nineteenth Century. St. Louis, 1910.
• Guglielmo Malazampa: Una gloria delle Marche. Cenni storico-biografici su Pio VIII. Cingoli, 1933.
• G. Marino: Il pontificato di Pio VIII, tesi di perfezionamento. Roma, 1961.
• Ruggero Moscati: Il governo napoletano e il conclave di Pio VIII. "Rassegna Storica del Risorgimento" 20, 1933: 257–274.
• Odo Fusi Pecci: La vita di Papa Pio VIII. Roma, 1965.
• Adriano Pennacchioni: Il papa Pio VIII Francesco Saverio Castiglioni. Cingoli, 1984.
• Enzo Piscitelli: Stato e Chiesa sotto la monarchia di luglio. Roma, 1950.
• Simonetta Bernardi Saffiotti: La religione e il trono: Pio VIII nell'Europa del suo tempo. Roma, 1995.
• Joseph Schmidlin: Papstgeschichte der neuesten Zeit.. München, 1933.
• Ernesto Vercesi: Tre pontificati. Leone XII-Pio VIII-Gregorio XVI. Torino, 1936.
• C. Vidal: La S. Sede e la spedizione francese in Algeria (1830). "Archivio della Società Romana di Storia Patria" 77, 1954: 77–89.
• Nicholas Wiseman: Recollections of the Last Four Popes. Boston, 1858.