Peter Debye
Peter Joseph William Debye (hollandi hääldus: [dəˈbɛiə]; 24. märts 1884 – 2. november 1966) oli hollandi-ameerika füüsik ja füsikokeemik, Londoni Kuningliku Seltsi välisliige[1], Nobeli keemiaauhinna laureaat.
Peter Debye | |
---|---|
Peter Debye | |
Sündinud |
24. märts 1884 Maastricht, Holland |
Surnud |
2. november 1966 (82-aastaselt) Ithaca, New Yorgi osariik |
Kodakondsus | Holland / Ameerika Ühendriigid |
Alma mater |
RWTH Aacheni Ülikool Müncheni Ülikool |
Teadlaskarjäär | |
Tegevusalad | füüsika, keemia |
Töökohad |
Zürichi Ülikool (1911–12) ETH Zürich (1920–27) Leipzigi Ülikool (1927–34) Berliini Ülikool (1934–39) Cornelli Ülikool (1940–50) |
Tuntumad õpilased | |
Tunnustus |
Rumfordi medal (1930) Faraday lektori auhind (1933) Lorentzi medal (1935) Nobeli keemiaauhind (1936) Willard Gibbsi auhind (1949) Max Plancki medal (1950) Priestley medal (1963) National Medal of Science (1965) |
Teadus
muudaTema esimene suur teadussaavutus oli 1912. aastal esitatud elektrilise dipoolmomendi idee kasutamine asümmeetriliste molekulide laengu jaotuse määramiseks, leides võrrandid, mis seovad dipoolmomente temperatuuriga ja suhtelise dielektrilise läbitavusega. Seetõttu nimetatakse tema auks molekulaarse dipoolmomendi mõõtühikut debye'ks. Samuti 1912 laiendas ta Albert Einsteini erisoojuse teooriat madalamatele temperatuuridele lisades madala sagedusega foononite mõju (vaata ka Debye mudel).
Aastal 1913 täiendas ta Niels Bohri aatomimudeli teooriat, lisades elliptilised orbiidid, idee, mida tutvustas ka Arnold Sommerfeld. Aastatel 1914–1915 arvutas Debye koos Paul Scherreriga temperatuuri mõju kristallilistel tahkistel ("Debye-Walleri tegur"). Koos oma assistendi Erich Hückeliga aastal 1923 arendas ta Svante Arrheniuse elektrolüütide lahuste elektrijuhtivuse teooriat. 1923 pakkus Debye välja teooria, mis selgitas Comptoni efekti ehk röntgenikiire sageduse nihkumist interaktsioonil elektroniga.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Davies, M. (1970). "Peter Joseph Wilhelm Debye. 1884–1966". Biographical Memoirs of Fellows of the Royal Society. 16: 175–232. DOI:10.1098/rsbm.1970.0007.