Mesindus

Mesindus on mesilaste pidamine mesindussaaduste saamise ja õite tolmeldamise eesmärgil.

Meevõtt, kärgedelt kaante eemaldamine, vurritamine. Kõrvemaa 2014

Mesindussaadused on mesi, taruvaik, õietolm, suir, mesilasmürk ja mesilasvaha.

Mesindus on vanimaid loomakasvatusharusid.

Mesitarude kogumit nimetatakse mesilaks.

Eesti mesinikud on koondunud järgmistesse organisatsioonidesse: Eesti Kutseliste Mesinike Ühing, Eesti Meetootjate Ühendus, Eesti Mee Ühistu, Eesti Mesilaste Tõuaretajate Selts, Eesti Mesinduse Koostöökogu ja Eesti Mesinike Liit.

Eesti Mesinike Liidu hinnangul on Eestis umbes 40 000 mesilasperet, neist oli 15. maiks 2011 PRIA-s registreeritud aga vaid 6654. 2010. aastal registreeriti tähtajaliselt 6943 mesilasperet ning hilinemisega talveks kokku umbes 13 000 peret.^[1]

Statistikaandmetel oli 2013. aastal Eestis 5469 majapidamist, kus peeti mesilasi. Suurem osa ehk 70% neist olid kodumajapidamised, kes toodavad oma tarbeks, ning 30% olid põllumajanduslikud majapidamised, kus toodetakse mett müügiks. Mett müügiks tootvaid mesinikke oli Eestis 2013. aastal 1650. Suurem osa (86%) neist olid füüsilised isikud, 14% juriidilised isikud. Kui üldiselt müügiks tootvate mesinike arv pidevalt väheneb, siis juriidiliste isikutena tegutsevate mesinike osakaal on kasvutrendil. Regionaalselt oli mesilasperedega põllumajanduslikke majapidamisi 2010. aastal enam Võru-, Tartu-, Pärnu-, Viljandi- ja Jõgevamaal. 2015. aasta 12. mai seisuga oli Eesti Mahepõllumajanduse registris 29 mesinikku, kes pidasid mahemesilasi. 2014. aastal oli mesilasperede arv Statistikaameti andmetel 44 000 ja 2015. aastal Eesti Konjunktuuriinstituudi küsitlusandmete kohaselt arvutatuna 48 000.^[2]

Mesinduse ajalugu

Ajalooliselt eristub kolm mee hankimise viisi: meejaht, metsmesindus ja tarumesindus.

Meejaht

Pikemalt artiklis Meejaht

Korpustarul saab mitu korpust üksteise otsa laduda

Meejahiks nimetatakse vanimat mee hankimise viisi, kui mett otsitakse õõnsates puudes, kaljulõhedes jm looduses leiduvatest mesilaspesadest. Kärjed võetakse kaasa, pesa ei pruugi taastuda.

Metsmesindus

Pikemalt artiklis Metsmesindus

Metsmesinduse puhul kasutatakse kasvavaid puid, mille puuõõnsus on suuremaks uuristatud või tehislik. Puud võivad olla talude ligidal ning sülemeid võidakse neisse ka inimese poolt paigutada. Selliseid puid on kutsutud mesipuudeks või tarupuudeks. Tavaliselt märgistas iga talu oma tarupuu peremärgiga.

Metsmesindus kadus kasutuselt valdavalt 19. sajandil. Väga üksikuis kohtades jätkus see ka 20. sajandil. Eesti metsmesinduse ajaloo uurija Ferdinand Linnus avastas kasutusel olevaid tarupuid (tarupettäid) 1920. aastail Lõuna-Eestis. Üksikuid kasutusel olnud tarumände on leidunud Kaika ja Ähijärve külas veel 20. sajandi teisel poolel.

Tarumesindus

Tänapäevane mesindus sai alguse 19. sajandil, kui leiutati raamidega tarud. Meevõtul kasutatakse mesilaste uimastamiseks suitsikuga tekitatud suitsu.

Vaata ka

Viited

↑ Ain Lember "Suurem osa Eesti mesindusest on põrandaalune" Saarte Hääl, 10. august 2011 (vaadatud 15. augustil 2011)
↑ Uuring 2016 mesindussektor www.agri.ee

Kirjandus

Tiina Tammet. "Eesti meeraamat", Forma Media AS, 2007, ISBN 978-9985-9830-2-7.

Välislingid

Eestikeelne mesinduse leht
Venekeelne mesinduse leht
Ain Lember "Suurem osa Eesti mesindusest on põrandaalune" Saarte Hääl, 10. august 2011
Ain Lember "Saaremaal on tänavu keskmine meeaasta" Saarte Hääl, 27. juuli 2011
Käsiraamat Kuidas mesilasi pidada 1897. Teos digiteerituna digitaalarhiivis DIGAR.

[põrandaalune-1] Ain Lember "Suurem osa Eesti mesindusest on põrandaalune" Saarte Hääl, 10. august 2011 (vaadatud 15. augustil 2011)

[2] Uuring 2016 mesindussektor www.agri.ee

[1]