Lindanise lahing

Taani kuningas Valdemar II Võitja oli teinud esimese katse eestlaste alasid vallutada arvatavasti juba 1206. aastal, mil ta Henriku Liivimaa kroonika kohaselt proovis ebaõnnestunult kanda kinnitada Saaremaal.^[1][2] Mõned Taani allikad märgivad, et 1206. aasta sõjakäigu sihtmärk oli hoopis Reval (st tollane Lindanise kindlus ja asula praeguse Tallinna vanalinna piirkonnas) ja nii peab ka osa uurijaid taanlaste retke põhieesmärgiks just Revali või kogu Eestimaa vallutamist, mille Taani-vastase hoiakuga kroonik Henrik maha vaikis. Mõnes Taani allikas räägitakse ka 1208. aastal toimunud Taani kuninga edukast sõjakäigust Viljandisse.^[3][4][5][6]

Sõjaväega Eestimaale tungimise plaan kerkis Henriku kroonika kohaselt taas päevakorda 1218. aastal, kui kuningaga kohtusid Riia piiskop Albert, Eestimaa piiskop Theoderich ja Zemgale piiskop Lippe Bernhard. Riiast lähtunud ristisõda oli Eestimaal põrkunud eestlaste ja neid toetama asunud Vene vürstide tugevale vastupanule, mistõttu pidasid piiskopid vajalikuks leida endale uusi liitlasi. Nii palutigi kuningat astuda eestlaste ja venelaste vastu sõtta, lubades vastutasuks Eestimaa ja võib-olla ka Liivimaa tema võimu alla anda. Valdemar lubaski järgmisel aastal Eestimaale minna. Peagi sai ta paavstilt loa liita paganatelt vallutatavad alad Taani riigi ja selle kirikutega.^[7][8][9]

Kuigi Henriku kroonika kujutab Taani sekkumise initsiaatorina piiskop Albertit, oli Carsten Selch Jenseni arvates taanlaste ristiretk niigi juba organiseerimisel ja Albert püüdis sekkumisega kindlustada oma poliitilist positsiooni ning vältida Taani kuninga ja tema piiskoppide mõju liigset tugevnemist Liivimaa kiriku üle. Valdemariga kohtumise järel suundus Albert Põhja-Saksamaale ristisõdijaid värbama, et nendega järgmisel aastal liivimaale suunduda. Nii üritas ta Jenseni meelest tasakaalustada oma jõude ristisõda kavandava Taaniga.^[10]

Kersti Markus peab Taani sõjakäigu eesmärgiks võtta oma kontrolli alla Novgorodi suunduv kaubatee ning luua Soome lahe piirkonnas poliitiline võimukeskus, mis oleks ühtlasi vastukaaluks Riiale.^[11] Marika Mägi arvates oli Valdemari eesmärk rajada Põhja-Eesti soodsaimasse sadamakohta oma poliitiline keskus ja algusest peale olnud kivilinnuse rajamise plaan näitab, et ilmselt tugines ta selle juures mingitele lepetele.^[12]

1219. aasta varasuvel maabus Valdemari laevastik Revalas nüüdisaegse Tallinna kohal.^[13] Taani sõjaretke olulisust näitab selle äramärkimine vähemalt 20 Taani ja Saksa kroonikas. Neist ühe teatel mindi Eestimaale lausa 1500 laevaga.^[14] Carsten Selch Jensen peab seda pigem sümboolseks arvuks, mis rõhutab väe võimsust ja et kuningas võttis kasutusele kõik ressursid. Sõjaväe tegelikuks suuruseks pakub ta 4000–6000 meest.^[15] Saksa ajaloolase Friedrich Benninghoveni hinnangul võis laevu olla umbes 100 (kui kasutati suuri Lübecki kogesid, siis vähem) ja mehi 1000–3000, mis oli Läänemere idaosas siiski ainulaadne laevastik.^[14] Carsten Selch Jenseni oletuse kohaselt oli väe efektiivsem osa ülikud ja ratsarüütlid, kuni pool jalaväest oli relvastatud vibude ja ambudega, ülejäänud odade, kirveste ja muude käsivõitluse relvadega. Kaitseks olid kilbid, vammused, nahkkuued, rõngassärgid ja avatud kiivrid.^[15]

Väe hulka kuulus Rügeni slaavlaste vürst Vitslav I oma meestega. Veel olid Valdemariga kaasas Lundi peapiiskop Anders Sunesen, Roskilde peapiiskop ja kuninga kantsler Petrus Jacobi (Peder Jacobsen), Schleswigi piiskop Nicolaus ning Riia piiskopi leerist Taani kuninga poole üle läinud Eestimaa piiskop Theoderich. Seejuures olid nii Sunesen kui ka Nicolaus osalenud ka 1206. aasta retkel Saaremaale.^[13][14] Carsten Selch Jensen peab tõenäoliseks, et ka piiskopid olid tulnud oma väeosadega. Henriku kroonika teatel moodustasid osa sõjameestest sakslased, kellest Jenseni arvates osa tuli kohale koos piiskop Theoderichiga ja osa olid kuninga vasallid Põhja-Saksamaalt.^[16]

Randunud vägi hõivas vastupanuta Lindanise linnuse, lammutas selle ja asus uut ehitama. Miks revalased vana linnust ei kaitsnud või oli see mingil põhjusel maha jäetud, pole selge.^[13][14] On arvatud, et Taani väe ootamatu saabumine ei jätnud aega vasturünnaku ettevalmistamiseks või oli neil kohalike eestlastega leping, mis lubas Taani laevadel Lindanise kohal randuda. Osa uurijaid on oletanud, et ümberkaudsed eestlased olid kristlased ja huvitatud liidust Taani kuningaga.^[17] Kummaliseks on peetud ka taanlaste otsust end mitte kõigepealt olemasolevas linnuses kindlustada nagu tavaliselt ristisõja käigus Eesti alal tehti, hiljem seda järk-järgult tugevdades. Marika Mägi pakub välja, et vana linnus ei asunud taanlastele sobivas kohas või polnud selle ehitised muul moel kõlbulikud. Mägi oletab, et eestlaste linnus asus Tõnismäel, Valdemar tahtis oma kindluse aga rajada Toompeale, looduslikult kõige paremini kaitstud kohta, kus oli ka kivimurd kivilinnuse ehitamiseks kohapealt võtta. Vana linnus oleks selle kõrval jäänud julgeolekuohuks ja tuli lammutada.^[12]

Küll asusid revalased ja harjulased Henriku Liivimaa kroonika järgi kohe sõjaks valmistuma ja väge koguma, samal ajal väliselt sõbralikkust näidates ja vanemaid Taani kuninga juurde rahu tegema saates. Kuningas olevat neid uskuma jäänud, vanematele kingitusi jaganud ja nad ristida lasknud.^[13][14] Teisalt on arvatud, et rahu sõlminud ja sõda eelistanud revalased polnud üks ja sama seltskond.^[18] Marika Mägi oletab, et algselt rahu sõlmima saabunud lähimate piirkondade Revala vanemad võisid seda teha siiralt, kuid ülejäänud maakonna vanemad sellega ei nõustunud ja otsustasid sissetungijatele sõjaliselt vastu astuda.^[19] Samuti arvab ta, et taanlaste planeeritud Tallinna kohal maabumine, sõbralik vastuvõtt kohalike poolt ja kingituste tegemine näitab mingeid varasemaid, võib-olla 1206. aasta retkest pärinevaid omavahelisi lepingulisi suhteid.^[20]

Kolm päeva pärast vanemate lahkumist kuninga juurest ründas revalaste ja harjulaste vägi, mille suuruseks on Benninghoven hinnanud u 1000 (äärmisel juhul 2000) meest,^[13][14] Carsten Selch Jensen 4000–6000 ehk sama palju kui tema arvates oli mehi Taani väes või isegi rohkem,^[21] õhtu eel ootamatult viiest eri suunast taanlaste laagrit. Lahingu täpne kuupäev (15. juuni) on märgitud ainult 16. sajandi Taani ajalookirjutaja Petrus Olai kroonikas ja see langeb kokku taanlaste 12. sajandil kuralaste üle saavutatud legendaarse võidu kuupäevaga, mistõttu on selle dateeringu õigsuses kaheldud. Henriku Liivimaa kroonika teate järgi, et eestlased ründasid taanlasi viiest küljest, on Paul Johansen oletanud, et lahingupaik võis olla Vanaturul, kus hilisemast ajast on teada viis lõikuvat teed. See hüpotees aga ei arvesta, et 13. sajandil oli merevee tase kõrgem ja üks neist teedest vee all. Ka 1977. aasta väljakaevamised Vanaturu kaelas ei leidnud märke tolleaegsest kultuurikihist.^[13][14] Carsten Selch Jensen on taanlaste pealaagri asukohaks pakkunud ala Toompea-Tõnismäe kõrgendikust ida pool, mis ei jäänud kaugele laevadest ega joogivee ammutamiseks vajalikest veesoontest ja allikatest. Laager kujutas endast tema meelest kindla plaanita paiknevaid telgirühmi väejuhtide ja ülikute kaupa ning ümbruses asus mitu väiksemat laagrit, sh vürst Vitislavi vägi.^[17] Mõnede oletuste kohaselt elas kuningas Toompeale ehitatava linnuse juures.^[22] Henriku kirjeldusest võib välja lugeda, et pealaager oli millegipärast ka ilma kaitserajatiste ja regulaarse valveta.^[23]

Henriku kroonika kirjelduse, mis esitab eestlaste rünnakut justkui sõjakavaluse ja Taani kuninga lihtsameelsuse tulemusena, tõepärasuses on samas ka kahtlust avaldatud. Ühe oletusliku alternatiivse stsenaariumi kohaselt pidasid eesti ülikud, kelle sõjalised kaaskonnad viibisid sealsamas läheduses, parasjagu taanlastega läbirääkimisi, nt edasise sõjakäigu detailide ja ristiusu vastuvõtmise üle. Mingil hetkel läks kõnelustel aga midagi valesti, võib-olla oli eestlastele vastumeelt Toompeale linnuse ehitamisega kaasnev sealse vana pühapaiga hävitamine või rüvetamine. Nii rünnati taanlasi otse koosviibimise ajal. See seletaks, kuidas pääsesid eestlased lahingu algul kohe ja viies eri kohas Taani laagri keskele.^[24]

Rünnak oli eestlastele algul edukas. Tapeti palju taanlasi ja vastased löödi taganema. Õnnestus jõuda isegi telgini, kus arvati viibivat kuningat, ja surmati seal olnud Eestimaa piiskop Theoderich.^[13] Legendi järgi olevat ta end ise Valdemari mantlisse riietanud ja nii kuninga eest oma elu andnud.^[14] Carsten Selch Jensen on arvanud, et ründajad lähenesid taanlastele mitmest suunast eesmärgiga nad rannal laevade juures ümber piirata.^[21] Vürst Vitslav asus oma vägedega orus Toompea merepoolsel nõlval ja jäi lahingu alguses võitlusest kõrvale.^[13] Tavaliselt on tema väesalga asupaigaks peetud hilisema Mihkli nunnakloostri ümbrust, Marika Mägi arvates vastab kroonika kirjeldusele paremini aga ala hilisemast vanalinnast lõuna pool.^[25] Peagi, nähes eestlasi lähenemas, sekkus ka Vitislav lahingusse, astudes neile vastu ja lüües eestlased tagasi. Selle peale jäid taanlasi jälitavad eestlased seisma, võimaldades taanlastel koonduda ja omakorda pealetungile asuda.^[13] Eeldusel, et taanlased taganesid oma laevade suunas, mis tõenäoliselt olid vanalinna juures oleval rannaalal, ja et Vitislavi väeüksus asus vanalinnast lõuna pool, võisid eestlased jääda nende vahele lõksu.^[25] Üheskoos slaavlastega rünnati nüüd eestlasi ja aeti nad põgenema. Henriku Liivimaa kroonika teatel sai lahingus surma üle 1000 eestlase.^[13][14] Carsten Selch Jensen peab seda arvu liialduseks, ehkki mitte tingimata väga ülapaisutatuks. Tema meelest pole siiski alust öelda, et eestlaste lüüasaamine oli lõplik või katastroofiline. Ka Taani vägi ei kandnud nii suuri kaotusi, et sõjakäik oleks tulnud lõpetada, ja nad said keskenduda kogu piirkonna ristiusustamisele, ehkki see nõudis jätkuvat sõjategevust.^[26]

Paljud Taani pärimused seostavad Lindanise lahinguga Dannebrogi, Taani lipu saamislugu. Legendi järgi langes lahingu kriitilisel momendil piiskoppide palvete peale ja Valdemari lubaduse järel oma eluviisi parandada ja piiskoppide tulusid mitte kärpida taevast alla punast värvi valge ristiga lipp, mis innustas taanlasi vasturünnakule ja aitas nad võidule.^[14]

Pärast võidukat lahingut viisid taanlased Henriku kroonika järgi lõpule uue, suhteliselt nõrga ja vähemalt osaliselt puidust linnuse ehitamise Toompeale (kivilinnus ehk Väike linnus rajati hiljem), mille järel kuningas lahkus Taani,^[13][14] hiljemalt septembri lõpus oli ta Aalborgis. Arvestades lubimördi valmistamiseks kuluvat aega on arvatud, et Toompea kõige kõrgemale alale (tänapäeva Lühikese Jala kohal oleva Soome saatkonna kohal) rajatud kindluse lõplik valmisehitamine toimus siiski alles pärast kuninga lahkumist ja asehalduriks jäetud Anders Suneseni juhtimisel.^[27] Kohale jäänud piiskopid koos linnusesse jäetud garnisoniga võitlesid kogu selle aasta revalastega, kuni suutsid lõpuks kogu maakonna allutada ja ristida.^[13][14]

Kuigi Taani sissetung Eestimaale oli toimunud kuningas Valdemari ja piiskop Alberti koostöö tulemusena, tekkis peagi meeste vahel konflikt. Esimeseks nendevaheliseks tüliküsimuseks kujunes lahingus langenud Theoderichile järglase nimetamisega – nii Valdemar kui ka Albert pidasid seda oma õiguseks. Kuningas määras Revala piiskopiks oma kaplani Wescelini ja takistas Alberti poolt Eestimaa piiskopiks nimetatud Hermanni saabumist Riiga. Hiljem keeldus Albert tunnistamast Valdemari ülemvõimu kogu Eestimaa üle.^[9][28]

• Taani valdused Eestis
• Taani lipp