Lielstraupe loss

Lielstraupe loss (läti Lielstraupes pils; saksa Schloss Gross-Roop, Groß-Roop) on loss Lätimaal Vidzeme piirkonnas, mis kuulus Rosenite suguvõsale.

Loss ja Straupe kirik rajati 13. sajandil. Nende ümber kujunes 14. sajandil Straupe asula ja sajandi lõpul Lielstraupe mõis. Umbes 1600. aasta paiku lisati lossile torn. 1905. aastal sai hoone tules kannatada, kuid taastati peagi.

Lielstraupe loss

Keskaegne Riia peapiiskopi vasalliloss, mis täitis ka kaitseehitise ülesandeid, ehitati algselt 13. sajandil (esmamainimine 1263. aastal), lossi ümber kujunes 14. sajandil Straupe asula. 13. sajandil ehitati ka lossi juurde kirik. Loss kuulus kuni 1625. aastani Rosenite suguvõsale. Ehitis kaotas on kaitsefunktsioonid 17. sajandil. Poola ajal asus lossis naisklooster.

Lielstraupe mõisa härrastemaja

1723. aastast kuulus loss Venemaa keisririigi kindralfeldmarssal ja Liivimaa kuberner Peter von Lacyle ning ehitati ümber Lielstraupe mõisa keskuseks, seejärel olid lossi ja mõisaomanikeks kammerhärra Peter von Vietinghof-Scheel ja Liivi- ja Eestimaa kindralkuberner George Browne.

1866. aastal omandas lossi uuesti Rosenite suguvõsa esindaja, suurtükiväekindral parun Johann Gustav von Rosen (1797–1872) ning loss kuulus Rosenitele kuni nende lahkumiseni Saksamaale 1939. aastal. Viimaseks omanikuks oli Hans von Rosen.

Loss sai kahjustada 1905. aastal tulekahjus, kuid taastati aastatel 1906–1909 arhitekt Wilhelm Bockslaffi juhendamisel, kujundades lossitorni barokkstiilis ja siseruumid klassikalises stiilis. Lossi sissepääsu kaunistab Rosenite suguvõsavapp.

1949–1959 paiknes seal masina-traktorijaam. 1963–2018 asus hoones narkorehabilitatsioonikeskus.

Vaata ka

Välislingid

Lielstraupe Castle