Lõunarinne (Eesti Vabadussõda)

• Kindral Martin Wetzer, Lõunarinde ajutine juhataja 1919. aasta 25. jaanuarist kuni märtsi alguseni 1919,
• polkovnik Viktor Puskar, 2. diviisi ja Lõunarinde juhataja 5. märtsist kuni 5. aprillini 1919,
• Lõunarinde staabiülem Viktor Mutt, 27. jaanuarist 1919 kuni 5. aprillini 1919,
  • Lõunarinde ülema abi Viktor Puskar, 19. veebruarist 1919 kuni 5. aprillini 1919,

5. aprillist 1919 moodustati lisaks 2. diviisile ka 3. diviis ning sõjategevust juhendasid Lõunarindel diviisiülemad.

11. novembril 1918 sõlmiti Saksamaa kaotusega Esimeses maailmasõjas Antandile Compiegne'i vaherahu. Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni ja Saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu, ettekäändena Antandi seatud vaherahu tingimus, et kõik Saksamaa poolt endise Venemaa keisririigi territooriumil Saksa okupatsiooni ajal sõlmitud lepingud tühistatakse.

15. novembril 1918 saatsid Nõukogude Venemaa sõjavägede ülemjuhataja Jukums Vācietis ja SRN liikmed telegrammi Jaroslavlis asunud Põhjarinde juhatajale Dmitri Parskile, Petrogradi 7. armee komandörile ning telegrammi koopia Moskvasse Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu esimehele V. Leninile nr 259/Ш, milles viidates "kujunenud poliitilisele olukorrale anti korraldus kohe hõivata Pihkva ja Narva".

18. novembril tungisid Vene SFNV Punaarmee läti punastest kütivägedest koosnevad väeosad evakueeruvate Saksa vägede järel Läti idapiirkonda Latgalesse. 22. ja 28. novembril 1918 alustasid Punaarmee väed ka pealetungi Eestile Narva suunal ning algas Eesti Vabadussõda. Läti kütipolgud vallutasid 30. novembril Pihkva seda kaitsnud Üksiku Pihkva vabatahtlike korpuse väeüksustelt. Punaarmee alustas 1. detsembril Pihkvast edasitungi, 2. läti kütibrigaad liikus üle Petseri, Vastseliina, Valga ja Volmari Riia suunas.

Lõuna-Eestis alustas Punaarmee 2. detsembril 1918 kolmes kolonnis (kokku umbes 5000 meest) rünnakut Pihkva rajoonist läände. Esimene kolonn suundus Tartu peale, teine liikus Võru–Valga–Valmiera suunal; kolmas kolonn tegutses Lätis Põtalovo (Abrene)–Gulbene–Plaviņase suunal.

Punaarmee Läti nõukogude kütidiviisi 2. Läti brigaadi edasised löögisuunad olid järgmised. Eestimaale: Pihkva–Võru–Valga. Eesti vallutamisel osales Nõukogude Venemaa 29. kütipolk, mille koosseisus oli umbes 1600 meest, ning mõned ratsaväe ja suurtükiväe üksused. 5. detsembril vallutasid Punaarmee väeosad Kagu-Eestis Vastseliina ja Räpina, 8. vallutati Võru, 14. vallutati Kooraste ja Kanepi, 17. Valga linn ja Valga raudteejaam Valga-Petseri raudteeliinil. 18. detsembriks oli Kagu-Eestis tegutsenud 1. diviisi 1. brigaadi käsutuses oli ligi 2000 meest koos umbes 30 kuulipildujaga ning 5 välisuurtükiga. Härgmäe raudteejaama piirkonnas oli Eesti väejuhatuse käsutuses Põhjakorpus, milles võis olla kuni 1200 meest. Kagu-Eestis tegutseva 1. diviisi 1. brigaadi põhijõud asusid 18. detsembri seisuga Põlvamaa Meeksi–Ahja–Kambja üldjoonel, lisaks paiknes väiksemaid osi Puka ning Torma rajoonis.

Lõuna-Eesti tegutses Punaarmee 7. armee 2. Novgorodi jalaväediviisi parem tiib, millest Valga piirkonda koondati tegevuseks Edela-Eestis ligi 400 tääki, Tartu vallutamiseks oli eraldatud umbes 1400 täägi ja mõõga suurune grupeering koos kuni 8 suurtükiga. Lõuna-Eestis tegutsev Punaarmee grupeering täienes aga kuni 6. jaanuarini vaid paari läti punastest moodustatud partisanisalgaga, kahe suurtükipatareiga, ühe soomusautoga ning ühe soomusrongiga^[1].

18. detsembril alustas Punaarmee 1. brigaadi lõigus Võru–Tartu ning Räpina–Tartu suunal pealetungi ja Eesti väed löödi 18. detsembril taganema Torma kandist, kust tõmbusid Võduvere ümbrusse. 18. detsembri õhtul taandusid Põhjakorpus osad Härgmäe ümbrusest Pikksaare suunas. 18. detsembril taganesid Eesti väed Võru–Tartu ja Räpina–Tartu suunal alanud vastase pealetungi survel Tartu suunas. 1. brigaadi juhatus planeeris küll 20. detsembril vastupealetungile minna, kuid vastupealetungiplaanidest aga loobuti kui 20. detsembril puhkesid Tartus mõnede seal formeerimisel olevate 2. jalaväepolgu allüksuste seas korratused. 2. jalaväepolgu ülem polkovnik Johan Unt otsustas ööl vastu 21. detsembrit positsioonid Tartust lõunas ja linna enese maha jätta ning Põltsamaa suunas taanduda. 24. detsembriks taganesid Eesti väed Tartu piirkonnast Emajõe suudme–Puurmani–Saduküla–Aidu–Tapiku joonele ning samal päeval olid Mustvee suunast peale tungiv Punaarmee vallutanud ka Jõgeva.

18. detsembril hõivas Punaarmee vastupanuta Valga linna. Valga vallutanud punavägede põhijõud jätkasid sealt pealetungi Riia suunas. Lõuna-Eesti vallutamine Punaarmee poolt toimus peaaegu ilma lahinguteta, ainult Vastseliina lähistel oli väike kokkupõrge Saksa üksustega. Võrus oli polkovnik Eduard Kubbo alustanud 3. jalaväepolgu formeerimist, kuid selle koosseisus oli napilt sada meest ja ta lahkus Võrust, minnes Puka ja Nõo kaudu Viljandisse. Novembris 1918 Pihkva suunalt alanud Punaarmee väeosadele (Läti nõukogude kütidiviisi 1., 4., 6., 7., 8. ja 9. kütipolk) ei avaldatud Lõuna-Eestis ja Lätis Punaarmeele esialgu mingit vastupanu, sest seni piirkonnas valitsenud Saksa armee väejuhatus takistas rahvuslike relvajõudude loomist ning andis linnad vastupanuta Punaarmeele.

19. detsembril allutas Operatiivstaabi ülem Johan Laidoner 1. diviisi 1. brigaadi ülemale polkovnik Ernst Limbergile kõik väed (sealhulgas ka Põhjakorpuse) Tartu, Viljandi ja Pärnu maakonnas. 21. detsembril aga punavägede lähenemisel Tartule, pärast ebaõnnestunud vastupanukatset Ülenurme juures, taganesid Vene valgekaartlaste Üksik Pihkva vabatahtlik korpus ja Bułak-Bałachowiczi väekoondis ning Eesti väed Tartust enne Punaarmee väeosade sinnajõudmist. 1. brigaadi staap paiknes Tartust 22. detsembriks ümber Viljandisse, 1. brigaadi staabiülem oli kapten Konrad Rotschild. 24. detsembril 1917 (vkj) 6. jaanuaril 1918 kuulutas Valga linnas asunud bolševistlikult meelestatud Läti Tööliste, Soldatite ja Maatameeste Saadikute Nõukogu Täitevkomitee (Iskolat) välja iseseisvusdeklaratsiooni ning Nõukogude Läti riigi, Läti Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi.

19. detsembril liigus Ruhjast kohalike läti enamlaste salk Mõisaküla suunas, kuid Ruhja võtsid samal päeval enda alla Põhjakorpuse osad, millega kohalike punaste võim seal ajutiselt likvideeriti.

Punaarmee jäi pikemaks peatuma Valka, et uusi jõude juurde tuua, seejärel liikusid punaüksused edasi Viljandi ja Mõisaküla suunas. Mõisaküla kaitset korraldas Pärnus formeeritud 6. polk. 27. detsembril langes Mõisaküla küll punavägede kätte, kuid Voltveti all pandi selle edasitung lõplikult seisma. Punaarmee polgu üks osa jõudis tungida Viljandi suunas kuni Hallisteni, kus selle edasitung peatati.

Edaspidi pöördus Punaarmee lõunasse, Lätimaale liikudes üle Valmiera ja Cēsise Riia suunas. Detsembri keskpaigas suunasid Punaarmee väed oma löögiraskuse Riia linnale, mis oli strateegiliselt Balti riikide administratiiv- ja majanduskeskus. Samal ajal lähenes Punaarmee Läti pealinnale ka idast läbi Latgale.

24. detsembril Viljandis toimunud ülemjuhataja Johan Laidoneri ja Viljandi kohalike sõjaväeülemate, samuti Viljandi- ning Tartumaa omavalitsus- ning seltskonnategelaste nõupidamistel määras J. Laidoner 1. brigaadi i ülema Ernst Limbergi asemele Viktor Puskari, nimetades samas 1. brigaadi ümber 2. diviisiks.

26. detsembril sai Kaitseliidu Pärnumaa maleva Talli Kaitse Liit korralduse saata 12-mehelise piirivalvetoimkonna väljasaatmiseks Eesti-Läti piirialale. Oma valla piire Lätiga asusid valvama ka Pati, Kilingi ja Häädemeeste vald.

2. jaanuaril andis ülemjuhataja J. Laidoner vägedele direktiivi, milles määratles, et 2. diviis pidi kaitsma Viljandit idast ja lõunast ning 6. jalaväepolk pidi kaitsma Pärnut lõunast ja kagust.

2. ja 4. jaanuaril lõi 2. jalaväepolk Aidu juures tagasi punaväe Jõgeva sihist tulevad pealetungid. 2. diviisi ülem V. Puskar oli 2. diviisi alluvatele osadele andnud käsu Tõrva ja Mõisaküla suunas pealetungile asuda. Punaarmee oli vahepeal, detsembri lõpus, alustanud edenemist Lõuna-Eestis Valga–Viljandi suunal, hõivates seejuures jaanuari alguspäevadel olulist vastupanu kohtamata Abja, Karksi-Nuia, Taagepera, Tõrva ja Kärstna. Kuid punaväed peatati seejärel Viljandist saabunud 2. diviisi osade poolt lahinguis Kärstna ümbruses 3.–6. jaanuarini, misjärel punaväed Tõrva suunas tagasi tõmbusid. 5. jaanuaril löödi vaenlane taganema Karksi-Nuia piirkonnast ning 2. diviisi kätte langes 6. jaanuaril Taagepera.

6. jaanuari keskpäeval andis 2. diviisi ülem V. Puskar Tallinnasse teada, et jätkas Viljandist lõunas pealetungi, eesmärgiga võtta enda alla Mõisaküla–Taagepera–Tõrva joon.

Eestis peatati Punaarmee edasitung jaanuari alguses ja 7. jaanuaril 1919 algas rahvaväe vastupealetung. Vastupealetungi alguses oli Eesti 2. diviisis, 6. jalaväepolgus ning Pärnumaa kaitseliidu salkades Eesti edelapiiril vähemalt 230 ohvitseri (tegelikult isegi rohkem), ligi 3500 tääki ja mõõka, 49 kuulipildujat, 4 välisuurtükki, üks kitsarööpaline soomusrong.

6. jaanuaril 1919 algas Eesti vägede vastupealetung Narva ja Paide suunal ning Eesti väed vabastasid Öötla, Kärstna ja Taagepera mõisa; 9. jaanuaril vabastati Jõgeva ja Ruhja; 13. jaanuaril Kaarepere raudteejaama; 14. jaanuaril soomusrongide abil Tartu.

16. jaanuaril peatus soomusrongide pealetung lõhutud Tartu–Valga raudtee Elva raudteesilla juures, soomusrongide dessandid võtsid aga Elva oma kontrolli alla. 17. jaanuaril lahingutes Lõuna-Eestis, Võru suunal vabastati^[2] Reola mõis ja hõivati Elva raudteejaam, Valga suunal vabastati 6. polgu poolt Leebiku mõis, 18. jaanuaril Võru suunal tungisid 2. diviisi väed Võru mõisa ja Vissi külani ning 19. jaanuaril tungisid Eesti väed Voore mõisani. Võru piirkonnas asunud Punaarmee Võru Eesti kommunistlik kütipolk taganes Eestist Marienburgi poole, mis asus Läti piirides.

21. jaanuaril vallutasid Eesti väed Lõuna-Eestis Ruhja suunalt Valga suunas, Lätimaal Piksaare ja Piksaare raudteejaama ning 25. jaanuaril vabastati Julius Kuperjanovi Tartu kaitsepataljoni poolt Rõngu ja Puka. Kuperjanovi kaitsepataljon võttis pärast Kikka lahingut 27. jaanuaril oma kontrolli alla Tõlliste postijaama ning Sangaste raudteejaama ja -silla üle Väikese Emajõe. Soomusrongid pidid aga Sangaste ja Keeni raudteejaamade vahel rikutud raudtee tõttu peatuma ning toetuseta jäänud kuperjanovlased sunniti tagasi tõmbuma. 28. jaanuaril võtsid kuperjanovlased Sangaste raudteejaama uuesti läti küttidelt tagasi, kuid taandudes purustasid taganevad läti kütiväed Väikese Emajõe raudteesilla.

25. jaanuaril 1919 nimetas sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner moodustatud Lõunarinde ajutiseks juhatajaks Soome kindrali Martin Wetzeri. Lõunarinde ajutisele juhatajale allutati väegrupid:

• Viljandi-Valga grupp – 3. jalaväepolgu kaks pataljoni ja 2 suurtükiga patarei; Viljandi kaitsepataljon; Balahhovitši salk;
• Tartu-Valga grupp – Tartu kaitsepataljon ja 2 suurtükki; Tartu partisani pataljon ja kolm soomusrongi;
• Tartu-Võru grupp (Võru–Petseri) – 2. jalaväepolgu kaks pataljoni ja 4 suurtükki; Tallinna kaitsepataljon ja 2 suurtükki; 2. Ratsapolgu üks eskadron;
  • Mõisaküla grupp (Mõisaküla–Viljandi) – 6. jalaväepolgu üks pataljon, kaks soomusrongi ja kaks 57 mm suurtükki;
  • Tartus asunud reservväed – Järvamaa kaitsepataljon, raskesuurtükirühm kahe suurtükiga;
  • Soome vabatahtlike pataljonid ja nende suurtükid.

Mõisaküla–Viljandi grupp pidi kava kohaselt arendama pealetungi piki Pärnu–Valga kitsarööpmelist raudteed ning lõikama Valgast lõunas Säde jõel läbi ühendused Valga ja Riia vahel.

Pärnumaa piirkonnas jäi kogu lõunapiiri kaitsmise organiseerimine Mõisakülast Liivi lahe rannikuni Kaitseliidu Pärnumaa maleva vastutusele. Pärnumaa maleva kasutada olid vaid väeteenistuseks kõlbmatud ja enamuses ilma sõjalise kogemuse ning väljaõppeta kohalikud kaitseliitlased. Õnneks polnud punaväel Pärnumaa suunal märkimisväärseid jõude ja olemasolevad olid suhteliselt passiivsed. Asi piirdus vaid röövkäikudega piiriäärsetesse eesti küladesse. Alampolkovnik Johann Puskari poolt Pärnus formeeritud ja suures osas Pärnumaa meestega mehitatud 6. jalaväepolk suutis opereeris Mõisaküla – Ruhja suunal.

Tartu–Valga grupi põhijõud jätkasid rünnakut Valgale piki Tartu–Valga raudteed ja Tartu–Valga maanteed 30. jaanuaril. Grupi põhijõud moodustasid soomlaste Põhja Poegade rügement, Kuperjanovi partisanide pataljon ja soomusrongid. Raudteeõnnetuse tõttu jõudis Põhja Poegade rügement Sangaste jaama hilinemisega ning soomusrongid takerdusid purustatud silla taha, ettenähtud ajal alustasid pealetungi ainult kuperjanovlased.

Kuperjanovlased hõivasid uuesti Tõlliste postijaama ning pärastlõunal tõrjuti läti kütid välja Paju mõisast. Ohustatud Valga linna ja raudteesõlme kaitsmiseks sai äsja Venemaalt saabunud 7. läti kütipolgu III pataljon käsu kuperjanovlased üksus Paju mõisast välja lüüa ja asuda seal kaitsele. 7. läti kütipolgu III pataljoni rünnaku tulemusel Paju mõisas asunud kuperjanovlaste pataljoni 3. rood ja abiks kutsutud 2. rood pidi mõisa lätlastele loovutama.

  Pikemalt artiklis Paju lahing

1919. aasta jaanuaris–veebruaris kavandati Eesti aktiivse kaitsesõja kontseptsioon, mille kohaselt ei tohtinud Eesti rahvavägi Eesti etnilistele piiridele jõudes passiivselt ootama jääda, mida vaenlane ette võtab, vaid pidi jätkama pealetungi, et viia võitluste raskuskese Venemaa, sh Ingerimaa, ja Läti pinnale. Eesmärk oli soov vältida edasisi sõjapurustusi ja materiaalseid kaotusi, mis olnuks lahingute jätkumisel Eesti pinnal paratamatud. Aktiivne kaitsesõda andnuks pealetungi jätkamine sõjalise initsiatiivi Eesti rahvaväe kätte ja sundinuks Punaarmee juhtkonda keskenduma kaitsele ja võimaldanuks sissetungiga naabrite aladele tõmmata Eesti rahvaväe üksused järk-järgult rindelt tagasi, jättes moodustuvate puhveralade kaitsmise vene, ingeri ja läti väeosade kanda.

18. veebruaril 1919 sõlmis Eesti ajutine valitsus Läti Kārlis Ulmanise ajutise valitsuse esindajatega sõjalise koostöö kokkuleppe. Vastavalt lepingule tuli Eestil aidata kaasa Põhja-Läti vabastamisele Nõukogude Läti armeest ning moodustada nii Eestis kui ka vabastatud Läti pinnal läti väeosi. Sel moel formeerus Põhja-Läti brigaad polkovnik Jorģis Zemitānsi juhtimisel, mis allutati rahvaväe 2. diviisi juhatusele. Lõuna-Läti brigaad tegutses Balti Landeswehri koosseisus.

29. jaanuaril vabastas 2. jalaväepolk Räpina ja Võõpsu ning sai järgnevalt Sõjavägede Ülemjuhatajalt käsu hõivata kagusuunalisel rindelõigul^[3] mille väeosade juhatajaks oli 2. diviisi ülem ja Ernst Limberg, Pihkva–Valga–Riia raudtee Petseri raudteejaam, et katkestada punaväe Valga grupi raudteeühendus Venemaaga. 2. jalaväepolgu paremal tiival tegutsenud Tartu–Valga grupp (soomusrongid ja Kuperjanovi partisanid) kontrollis Sangaste raudteejaama ümbrust.

31. jaanuaril 2. jalaväepolgu 1. roodu ja luurekomando mehed koos Avinurme kaitseliitlaste salgaga sundisid enamlasi taganema ning Orava mõis ja Orava küla langesid eestlaste kätte. 2. jalaväepolgu allüksused jõudsid Pihkva–Riia raudtee Valga–Pihkva raudtee lõiguni, purustades raudtee Tuderna raudteesilla juures ning hõivates Petseri raudteejaama, kuid tõmbusid vastu õhtut tagasi. Petseri vabastasid 4. veebruaril linna jõudnud soomusronglased, kes võtsid 14. veebruaril ära ka Irboska. Eesti väed hõivasid Venemaal Irboska ümbruse ning Põhja Pojad Lätis Aluliina ja Ruhja piirkonna. Kogu Kagu-Eesti oli vaenlastest puhastatud.

Punaarmee teine suurpealetung Lõunarindel Eesti vallutamiseks algas 1919. aasta veebruaris ja vältas maini. Lahingute põhiraskus koondus tähtsamate teedesõlmede (Petseri, Võru, Valga, Ruhja) ümber. 19. veebruaril langes Punavägede valdusse Irboska ja 28. veebruaril Aluliina.

5. märtsil aga ületasid Punaarmee üksused Lämmijärve ning hõivasid Mehikoorma–Räpina piirkonna. Rahvaväe Peipsi rannakaitsepataljoni ja 7. Jalaväepolgu üksused olid sunnitud järk-järgult taanduma, kui 28. veebruaril algas punaste kallaletung Lämmijärve läänekaldale. 1. märtsi hommikul aeti vastane läänekaldalt lõplikult minema, kui Peipsi rannakaitsepataljon taasvallutas Võõpsu ning pisut enne keskpäeva ka Beresje. Kolpino saar jäi siiski punaste valdusse. Märtsi alguses toimusid punaste luuresalkade retked läänekaldale, mida tõrjusid Peipsi rannakaitsepataljon ja Põhjakorpuse Pihkva salga üksused.

Märtsi alguses, tungis Punaarmee peale ka Petseri suunda kaitsvatele Eesti 2. diviisi osadele. Punaarmee 85. kütipolk ja kommunistlik rood sundisid 4. märtsil Treski piirkonnast taganema Eesti 7. jalaväepolgu 2. ja 4. roodu. Nõukogude 10. kütidiviis Peipsi lõigul alustas Lämmijärve ääres pealetungi ning suunasid Peipsi läänekaldale suuremad jõud ilmse eesmärgiga haarata Lõuna-Eestit kaitsvaid vägesid nende vasakult tiivalt. Podporovje–Samolva piirkonnas asunud 163. kütipolk tegi katse vallutada Piirissaart. 165. kütipolgu osad asusid edutule rünnakule Meeksi–Naha lõigus ning 84. kütipolk sealt lõuna pool. 84. kütipolk koos ühe 5. kütipolgu poolrooduga lõi Võõpsu rajoonist taganema Peipsi pataljoni 1. roodu ja jätkasid kohe edasitungi ning võtsid enda alla Räpina. 84. kütipolgu eelsalgad hõivasid seejärel ka Toolamaa, Leevaku ja Meelva ja samuti võttis polk enda alla Raigla, Tooste ja Tammistu. Peipsi rannakaitsepataljoni roodud taganesid Kauksisse. 165. kütipolgu osad sundisid Nahast taganema löönud Stanisław Bułak-Bałachowiczi ratsasalga pooleskadroni Meeksisse ning seejärel hõivas Peipsi rannakaitsepataljoni 2. roodult ja valgete kütieskadronilt Mehikoorma ning Bułak-Bałachowiczi ratsasalgalt Meeksi. Kaitsjad taganesid Rasina ja Mooste ümbrusesse. Punaväe 85. kütipolk ja kommunistlik rood hõivasid 5. märtsil Võpolsova ja Selise ning 6. märtsil Mikitamäe. 5. ja 6. märtsil siirdus Kolpino saarelt läänekaldale Audjassaare ruumi 1. punase eesti ratsapolgu eskadronid, misjärel polk võttis enda alla Lokuta–Suure-Veerksu–Padosaarõ–Sadora joone. 6. märtsiks tõmbusid punaväed Leevakust, Toolamaast, Jaamast ja Rahumäe mõisast Räpinasse tagasi. 163. kütipolgu osad hõivasid Jõepera ning järgmiseks päevaks ka Haavametsa, Parapalu ja Laaksaarõ. 7. märtsil läksid Peipsi rannakaitsepataljoni roodud Leevakust Räpina suunas pealetungile ning võtsid Räpina enda kontrolli alla. Punased taganesid Võõpsu ja Raigla ümbrusesse.

Pihkva vene valgete koondsalga juhtimise üle võtnud kindralmajor Aleksandr Rodzjanko, suunas 6. märtsil rindele appi alampolkovniku Stanisław Bułak-Bałachowiczi salga ja 7. märtsil ka hiljuti Tartusse saabunud 53. Volõõnia jalaväepolgu. 8. märtsil surusid Eesti väed vaenlase Lämmijärve läänekaldalt lõplikult välja. Peipsi rannakaitsepataljon vallutas Tooste ja Raigla, Võõpsu, Beresje, Lüübnitsa, Lokuta, Kürsa. 84. kütipolk taganes üle Lämmijärve Homutovo suunas, 1. punase eesti ratsapolgu osad taandusid Toomasmäe–Audjassaare kanti. Lõunas tegutsev 85. kütipolk võttis samas 8. märtsiks enda alla veel Igrise. Peipsi pataljoni rood ning vene valgete üks ratsarühm ja kaks roodu Volõõnia polgust vallutasid alampolkovnik Likudi juhtimisel 8. märtsil tagasi Naha ning tõrjusid vaenlase vastukallaletungi Meeksist, misjärel vallutasid ka nimetatud asula ja Mehikoorma. Punaväe 165. kütipolk taganes üle Lämmijärve Pnjovo ümbrusse ja Saksa–Laaksaarõ–Parapalu piirkonda tunginud 163. kütipolgu osad tõrjuti sealt minema, 9. märtsil tõmbusid punaväed Toomasmäe rajoonist tagasi Mikitamäe ümbrusesse.

11. märtsil loovutati Petseri ning 12. märtsi õhtuks taanduti Vastseliina–Piusa–Orava–Võõpsu joonele. 13. märtsil kaotati ka Vastseliina ja Orava. Punaarmee Võru Eesti kommunistlik kütipolk osales pealetungil Marienburgi suunalt ning vallutas taas Misso valla, asudes liinile Kaubi, Käbi, Lemmatsi ja Pulli külad, Misso mõisa, Pupli, Kure ja Vareste külad, piki Riia-Pihkva kiviteed, alates Kuura sillast kuni Pihkva kubermangu piirini. Ööl vastu 15. märtsi algas Lämmijärve ääres, 84. kütipolk sundis Võõpsu juures taanduma Peipsi rannakaitsepataljoni roodu ning Eesti osad jätsid nüüd maha ka Räpina. 1. punane eesti ratsapolk vallutas Raigla. Peipsi rannakaitsepataljoni roodud hõivasid taas Jaama ja Räpina ning Volõõnia polk koos osaga Peipsi rannakaitsepataljoni 3. roodust ka Raigla, kuid Volõõnia polgu ja Peipsi rannakaitsepataljoni osade edasitung Võõpsu sihil takerdus. Peipsi rannakaitsepataljoni rood vallutas tagasi Kuuksi, Sülgoja ja Lokuta. Räpina piirkonna lahingute ajal tegid Piirissaare garnisoni ja Bułak-Bałachowiczi ratsasalga osad 16. märtsil retke punaste Peipsi järve flotilli baasi Raskopeli Peipsi järve idakaldal ning vallutasid selle.

2. diviisi plaan vallutada Petseri ja Irboska uuesti ebaõnnestus. 14. märtsil püüdsid soomusrongi nr 2 dessant ja kuperjanovlased võtta Oravat tagasi, kuid ebaõnnestusid. Katset korrati 15. ja 16. märtsil, ent samuti edutult. 2. märtsil jõudis Piusa raudteejaama laiarööpmeline soomusrong nr 5. Koos soomusrongiga saabusid: 105-meheline meredessantpataljon, 190 meest erinevatelt Eesti merejõudude sõjalaevadelt (Vambola, Lennuk, Lembit, Olev, Kalev) ning platvormvagun suurtükipaat Lembitu 120 mm suurtükiga.

19. märtsi varahommikul alustasid meremehed koos laiarööpmeline soomusrong nr. 1 ja laiarööpmeline soomusrong nr. 2 dessantide ning 7. jalaväepolgu allüksustega edasitungi Orava sihis. Dessandid ja meremehed puhastasid vastasest mitmed külad raudteest põhja pool (Madi, Kliima, Korgõ jt) ning hõivasid õhtu eel Orava mõisa, aga Orava küla vallutada ei suudetud. 7. jalaväepolk jättis maha ka mõisa, kuhu punased tulid taas sisse. 20. märtsil puhastasid meremehed ja soomusronglased uuesti nii Orava mõisa kui ka küla. 22. märtsil ründasid Oravat punaste värsked jõud, kaitses osales ka soomusauto Tasuja. 23. märtsil aga Tasuja tagarattad vajusid läbi sillakatte ning liikumisvõimetuks muutunud masinat ei suudetud vaenlase tule all uuesti teele upitada. Kuna jalavägi hakkas punaste survel taanduma, süüdati Tasuja ja jäeti maha. Samuti jäeti järjekordselt maha Orava mõis.

Abijõududena täiendati soomusrongide divisjoni kolme võitlustahtelise löögipataljoniga: Eesti Scouts-rügemendi I pataljon, Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste maleva ning Eesti Meredessantpataljoni 4. roodu ning 130 mm kaugelaskesuurtükk Kalevipoeg. Ööl vastu 29. märtsi alanud pealetungil vallutasid soomusrongid Petseri raudteejaama kui ka Petseri linna. Scouts-rügemendi 320-liikmeline I pataljon ründas edutult 3-kordse arvulises ülekaalus punaste kaitseliini, Liuska–Madi–Kliima–Korgõmõisa–Orava–Rõssa joonel. Scouts-rügemendi pataljoni tegevust toetas 2. suurtükiväepolgu 3. patarei.

Valgas reservis seisnud laiarööpmeline soomusrong nr. 3 ning selle dessantrood hõivasid 30. märtsi varahommikul külasid (Kolodavitsast kuni Nedsäjäni), mis paiknesid punaste kaitsejoonest idas, ähvardades seega Punaarmee Orava lahinggrupi lõigata tagalast ära. Punaarmee taganes ja Scouts-rügement hõivas Orava mõisa. Orava all peetud lahinguga õnnestus Eesti rahvaväel peatada punaarmeelaste edasitung ning tõrjuti vastane Pihkva järveni, lühendades sel moel oluliselt Petseri rindelõiku.^[4]

17. aprillil algatas Punaarmee järjekordse suurpealetungi, mille siht oli Võru, Vastseliina ja Mõniste ning eesmärk oli Eesti rahvaväe tõrjumine Võhandu jõe ja Mustjõe taha. Eesti vastu koondati kolm armeed: Viru rinde Narva lõiku 7. armee, Lõuna-Eesti piiridel Pihkva–Aluliinai suunale loomise algusjärgus olev Eesti Punaarmee ja Aluliina–Heinaste joonele Nõukogude Läti armee. Punaarmee pealöögi suunal olnud Eesti rahvaväe üksused taandusid ja bolševike eelsalgad jõudsid 22. aprilliks poolteise kilomeetri kaugusele Võru raudteejaamast. Samaaegselt Punaarmee hõivas ka Mõniste ja tõrjus eestlased Mustjõe taha ning hõivas Pankjavitsa teedesõlme.

Punaarmee pealetungi takerdumisel Võru ruumis alustas Punaarmee pealetungi Valga–Heinaste lõigus. Selle esmane eesmärk oli Ruhja alevi hõivamine, et arendada seejärel pealetungi Valgale, kasutades selleks Ruhjat läbivat Mõisaküla–Valga kitsarööpmelist raudteed.

25. aprillil 1919 tungisid Läti punased kütid läbi 6. jalaväepolgu kaitsest Ruhja piirkonnas, mis ohustas tõsiselt Pihkva–Riia raudtee Valga raudteesõlme.

  Pikemalt artiklis Ruhja katastroof

6. jalaväepolgu rinne tervikuna hõlmas 56 kilomeetrit, igal eesliini roodul oli keskmiselt 4–7 km. 6. jalaväepolgu võitlusvõimet nõrgendas ka 10. roodus levinud enamlik kihutustöö ja sõjavastased meeleolud. Ööl vastu 25. aprilli võeti ühegi lasuta vangi osa 10. roodust ja III pataljoni staap koos pataljoniülem leitnant Jaan Junkuriga. Endzele (Henseli) mõisas langes vangi veel üks osa 10. roodust ja kuulipildujarühm. Teiste seas langes vangi rooduülem alamleitnant Georg Laur ja kaotati mõlemad kuulipildujad. Kokku võtsid lätlased 66 vangi. 12. rood taandu ja jõudis välja kas Nausküla (Naukšēni) Naukšēni raudteejaama või suurtükiväe tulepositsioonini. 3. rood, jõudis organiseeritult tagasi tõmbuda ning asus korraldama vastupanu Ruhja mõisas.

Vastulöögiks koguti Ruhjas paiknenud varuüksused (1. ja 9. rood ning soomusauto “Vanapagan”, mis liikusid Endzele mõisa suunas. 2. diviisi ülem kindralmajor Ernst Põdder saatis appi diviisi ainsa varuüksuse, 2. diviisi tagavarapataljoni õppekomando. Vastase suurtükitule alla jäänuna, tõmbusid mõlemad roodud Ruhja jõe taha. Jõe vasakkaldale üksi jäänud 3. rood pidi nüüd Ruhja mõisa maha jätma. Polkovnik Viktor Puskar käskis Ruhja evakueerida. Nausküla raudteejaama taandunud 10. ja 12. roodu riismed püüdsid korraldada kaitset punaste käes olnud Radenhofi ja seejärel Heringshofi (Eriņi) mõisa ees, kuid valgusid enamjaolt lihtsalt laiali. Uus kaitseliin suudeti moodustada Vilpulka–Kööna (Koņi) joonel.

Pealetung ööl vastu 25. aprilli Ruhjast edelas paiknenud 6. jalaväepolgu alamkapten Egbert Jürmanni I pataljoni lõigus, ei saavutanud algselt edu. Õhtul, kui ähvardati pataljoni seljatagust taanduti uuele kaitsejoonele. 6. jalaväepolgu alamkapten Aleksander Jaaksoni II pataljon, mis tegutses Ruhjast tükk maad ida poole, Härgmäe ümbruses lõi kõik pealetungikatsed tagasi aga pataljoni kuid 7. rood sunniti siiski Pikksaare (Piksāri) raudteejaamast taganema. Ruhjast Tallini tekkis ligi 40 kilomeetri laiune tühimik, Ruhja, Nausküla ja Pikksaare hõivamine andis enamlastele võimaluse jätkata edasitungi piki Mõisaküla–Valga raudteed Valga suunas.

26. aprillil võttis Mõisaküla–Valga liinil rindele jõudnud kitsarööpmeline soomusrong nr 2 Pikksaare jaama oma kontrolli alla. Vastulöögiks koondati 6. jalaväepolk, ratsapolgu tagavaraeskadron ja vene rood Tallinna tagavarapataljonist ja koostati Mõisakülas kitsarööpmeline soomusrong nr 4. Õöl vastu 27. aprilli vastupealetungi, mis nurjus täielikult ja seda 6. jalaväepolgu meeleolude tõttu. 2., 3., 9. ja osaliselt ka 4. rood keeldusid lahingusse minemast.

Valka koondati soomusrongide divisjoni tagavarapataljon, kolm laia- ja kaks kitsarööpmelist soomusrongi ja soomusauto “Kalevipoeg” ning Narva rindelt toodi üle 1. jalaväepolgu I pataljon ja 2. diviis loovutas 3. jalaväepolgu pataljoni. Lisaks veel Tallinna üksik eskadron ja Viljandi kooliõpilaste rood, Valga linna komandandi komandandikomando ja soome vabatahtlike baasil moodustatud ajutine väeüksus. Ööl vastu 28. aprilli murti Härgmäe all vastase rindest läbi, tekitades seeläbi suurt segadust. 30. aprillil alustas vastupealetungi kogu Härgmäe lahingugrupp: 6. jalaväepolgu II pataljon, 1. jalaväepolgu I pataljon, soomusrongide divisjoni tagavarapataljon, 3. jalaväepolgu allüksused ning kitsarööpmelised soomusrongid nr 1 ja nr 2. Lahingugrupp liikus laial rindel (Valga–Mõisaküla raudteest kuni Säde jõeni) Ruhja suunas ja päev hiljem lülitus pealetungioperatsiooni Kirbla grupp: 6. jalaväepolgu I ja III pataljon, Tallinna üksikeskadron, Viljandi kooliõpilaste rood, Viljandi soomusrong. Lahingugrupp tungis edasi lõuna sihis, hõivas juba enne keskpäeva Ruhja ja jõudis õhtuks jooneni, kus oli asunud enne 25. aprilli sündmusi. Sellega oli läbimurde tagajärjed likvideeritud.^[5]

Kirbla lahingugrupi ülejäänud üksused jätkasid pealetungi ning 3. mail hõivasid Väike-Salatsi alevi ja Väike-Salatsi mõisa, ning olukord stabiliseerus Ruhja ruumis lõplikult.

  Pikemalt artiklis Heinaste dessant

Valgast Valmiera suunalise edasise pealetungi toetuseks kavandasid Eesti merejõud ja soomusrongide divisjoni osad Eesti Meredessantpataljoni meredessanti Riia lahe ääres Heinastele, koos dessant- ja transpordilaevadele laaditud soomusrongi ja soomusautoga Vahur, kasutades Heinaste-Valmiera kitsarööpmelist raudteed. Kevadise jäätunud Riia lahe ületamiseks kaasati relvastatud jäälõhkuja Tasuja ja miinitraalerid Kalev ja Olev.

5. mail pommitasid Lembit ja Tasuja Heinaste rannikut. 6. mai varahommikul suundusid Lembit, Tasuja, Kalevipoeg, Kalev ja Olev Heinaste suunal Pärnust. Keskpäeval alustasid Lembit ja Tasuja suurtükituld rannikule ja Kalev, Olev ja Kalevipoeg alustasid dessandi maabumist. Heinaste sadamat ja kaid kaitsnud punaväelaste raskekuulipildujad tõrjusid dessantpaadid ja punaväelased õhkisid hiljem sadamakaid. Dessantosad saadeti maale Ikla küla juures ja püüdsid edutult vallutada kaitstud Heinastet maismaalt. Heinaste sadamakaide õhkimise järel kadus võimalus maabuda dessandi soomusrongi ja soomusautoga. 9. mail pommitasid sõjalaevad Heinastet ja hävitasid raudteetaristu objekte, Heinaste raudteejaama ja silla Salaca jõel, pärast mida naasid Tallinna.

13. mail alustas Põhjakorpus polkovnik Anton Dzerožinski juhtimisel pealetungi Peterburi suunal. 16. mail sai Pihkva suunal tegutsenud Eesti rahvaväe 2. diviisi juht polkovnik Viktor Puskar kindral Laidonerilt korralduse tungida peale. 19. mai õhtul saadi rindejoone tagant 1. Eesti Kütidiviisi ülem Leonhard Ritti kiri, kes teatas, et eesti punakütid soovivad üle tulla Eesti rahvaväe poolele, avades rinde ja jättes Pihkva kaitseta. Ööl vastu 24. maid tulid Mitkovitsõ (Metkavitsa) küla (Petseri–Irboska maanteel) juures Eesti poolele üle diviisiülem Ritt ja brigaadiülem August Aints koos eesliinil olnud 1. eesti kütipolgu ühe roodu ja ratsakomandoga ning avanes tee sissetungiks Punaarmee tagalasse.

24. mail asusid Eesti armee 2. Diviisi üksused rünnakule Petseri ja Pankjavitsa vahelises lõigus. Piki Pihkva raudteed arendasid rünnakut Eesti neli soomusrongi ja piki Petseri–Irboska maanteed Kuperjanovi partisanide pataljon kahe soomusauto (Vibulane ja Toonela) toetusel, neist lõunapool 7. jalaväepolgu üksused ning Riia–Pihkva kivitee rajoonis Scoutspataljon ja Sakala partisanide pataljon. Ootamatu rünnaku alla sattunud ja diviisi juhtkonna ülemineku tõttu juhtimiseta jäänud Punaarmee üksused ei suutnud tõhusat vastupanu korraldada. 1. Eesti Kütidiviisi I brigaadi üksused jäid täielikult ilma igasuguse operatiivse juhtimiseta, katkes side armee ja kütidiviiside vahel, mis tõi kaasa üleüldise koordineerimatuse ning diviisi I brigaadi üksused taganesid järgnevalt kogu rindel.

24. mail hõivasid soomusrongide dessandid Irboska raudteejaama, Kuperjanovi partisanide pataljon Irboska alevi ja Sakala partisanide pataljon Pankjavitsa küla. 25. juunil pealetung jätkus ja soomusrongid sundisid ägedas tulevahetuses taanduma Moglino raudteejaama kaitsnud Punaarmee soomusrongi, pärast mida hõivasid dessantüksused ja kuperjanovlased nii Moglino raudteejaama kui ka Moglino mõisa. Õhtul jõudsid kuperjanovlased koos soomusautodega Pihkva lääneossa ning Punaarmee üksused taandusid linnast. 26. mail jõudsid Pihkvasse soomusrongid ja Peipsi laevastiku divisjoni suurtükipaadid. 24. mail pidas soomusrongide divisjon Pihkvas võiduparaadi.

Pihkva ja selle ümbruse haldamine anti üle vene Põhjakorpuse alampolkovnik Stanisław Bułak-Bałachowiczi väesalgale. Nende toetuseks jäeti Pihkvasse ka mõned eesti väeosad. Petseri–Irboska liinil alustati kaitsepositsioonide rajamist. Pihkva operatsiooni tulemusena jäi Punaarmee ilma olulisest teedesõlmest ning lakkas olemast suur osa eesti kommunistlikust kütidiviisist.

Läti suunal algas edasitung kindral Laidoneri korralduse alusel 16. maist. 2. diviis, mis pidi aktiviseeruma kagu-Eestist Aluliina suunal, 3. diviis pidi peale tungima edela-Eestist Volmari sihis. Kindralmajor Ernst Põdderi 2. diviisi väeosad alustasid pealetungi 17. mail, kuid esialgu edutult. Pealetungi Nõukogude Punaarmeele toetas aga Balti Landeswehri ja Rauddiviisi pealetung Riiale Kuramaalt. Riia vallutati 22. mail ning Punaarmee juhatus otsustas tõmbuda Koiva jõe idakaldale.

24. mail alustas 3. diviis uuesti pealetungi ja Punaarmee taganes. 26. mail langes Eesti vägede kätte Volmari, 29. mail jõuti Lemsalu–Smiltene joonele. 3. diviisi koosseisu kuulunud Läti 2. Võnnu polk marssis 30. mail sisse Võnnu linna ja 31. mail Rauna alevisse.

2. diviisi edasiliikumisel Aluliina (Alūksne) suunal tehti Aluliina hõivamine ülesandeks 1. ratsapolgule, mille ülemale kapten Gustav Jonsonile allutati ka samas piirkonnas tegutsenud jalaväeüksused, sh läti 1. Volmari polk ja taani vabatahtlike kompanii.

Pealetung käivitus Aluliina suunal algas 27. mail. Haaravate manöövritega Pankjavitsa ja Mõniste all murti bolševike rinne läbi ning Aluliina langes Eesti vägede kätte juba 28. mai õhtul. 31. mail jõuti Gulbenesse, kus hõivati Gulbene (saksapäraselt Schwaneburg) raudteesõlm.

Pealetung jätkus Gulbenest lõunasse Krustpilsi (saksapäraselt Kreuzburg) sihis. Kuna vastupanu oli tagasihoidlik, siis jõudsid ratsaväelased 5. juunil Väina jõeni ning hõivasid lahinguta nii jõe paremkaldal asuva Krustpilsi kui ka teisel pool jõge paikneva Jēkabpilsi (saksapäraselt Jakobstadt). Kümne päevaga tegi Eesti ratsavägi 250 km pikkuse reidi.

  Pikemalt artiklis Ratsarügement#Marienburgi-Jakobstadti operatsioon

5. juuniks olid Eesti väed Punaarmee käest vabastanud suurema osa Põhja-Lätist ning tsiviilvõim anti taas Kārlis Ulmanise Läti valitsuse kätte.

  Pikemalt artiklis Landesveeri sõda 5. juunist 1919 kuni 3. juulini 1919

24. mai varahommikul algas Eesti vägede pealetung kogu rindel Pihkva suunas. Scoutspataljon vallutas Irboska ja edasine lahingutegevus kulges Venemaa pinnal. Karamõševo raudteejaama vallutamisel satuti kokku hiinlastest komplekteeritud väeosadega ja Eesti Tallinna kommunistliku polguga, keda toetas ka punaste soomusrong. 30. juunil vallutasid 7. jalaväepolgu osad Ogurtsõ, Diktjari ja Mihaili külad. Juulikuus jätkusid lahingud Lõunarindel Pihkva piirkonnas Punaarmee üksustega. 16. juulil suruti Kalevlaste Maleva osad välja Suur- ja Väike-Fomkina ja Sahodsõ küladest, kuid hiljem vallutasid kalevlased need uuesti. 18. juulil vallutasid Scoutspataljoni osad Võdra, Jerusalimski ja Saprõgina (Saprõsko) külad. 18.-19. juulil pidas Kuperjanovi partisanide pataljon lahinguid pealetungiva vastasega Kebi ja Fomkina külade vahel. 19. juuli vallutasid Sakala Partisanide Pataljoni osad Bõstrova-Gora ja 20.juulil 6. jalaväepolgu ja Scoutspataljoni osad Sidova, Sorokino, Olhi, Iljina-Gora, Rõbova ja Vallaeva külad. 21. juulil jõuasid Kuperjanovi partisanid kell Karamõševo raudteejaama ja 6. jalaväepolgu ja Scoutspataljoni osad vallutasid Saroi küla ja Karamõševo jaama ning Laneva-Gora. 22. juulil vallutasid Kuperjanovi partisanid Saborovje ja Podsosenje külad ning 23. juulil vallutasid 6.jalaväepolgu osad Nikolskoja, Aleksandrovskoje, Hvajenka, Ivahnova ja Podperesje külad. 25. juulil vallutasid 7. jalaväepolgu osad ajutiselt Gribuhi, Suur- ja Väike-Petlujeva külad, Sjemki, Šarõ, Ogrutsõ, Žukova, Mihaili, Ostaši ja Plugi külad ning 27. juuli vallutasid Scoutid Nikolskaja küla. 29. juuli vallutasid 5. jalaväepolgu osad Gorantšarova mõisa ja 1. augustil vallutasid 5. jalaväepolgu osad Usadistše küla. 2. augustil aga jätsid 5.jalaväepolgu osad maha Makarova, Antonova, Gorantšarova ja Usadištše külad. 13. augustil vallutasid Kuperjanovi Partisanid vastupealetungiga Butilova ja Jamkina külad, 15. augustil jätsid 7. jalaväepolgu osad maha positsioonid Velikaja jõe ääres maha ja taandusid Irboska kindlustatud positsioonidele.

1919. aasta 16. augustil^[6] alustas Punaarmee Lõunarindel pealetungi.

2. diviisi ja Soomusrongide divisjoni allüksused koos Vene valgetega pidasid kuni 24. augustini kaitselahinguid Pihkva ümbruses, 21. augustil jõudis Scoutspataljon Tšerjohha jõe liinile, kus vahetati välja vene Loodearmee Põhjaarmee üksuse poolt. 22. augustil jõudsid Scoutspataljoni osad Pihkvasse ja sealt Polkovoi raudteejaama. 23. augustil jõudsid Kuperjanovi partisanid Irboska alevisse. 24. augustil jätsid 7.jalaväepolgu osad maha Poddubje ja Novaja külad, kuid Kuperjanovlased vallutasid need aga sama päeva õhtuks uuesti ja 6. jalaväepolgu osad vallutasid Podosje, Ritoma ja Gorki külad. 26. augustil asus 6.jalaväepolk Irboska kindlustatud joonele (Podgramje-Iveritsa-Mursino-Zagrivje-Zababje-Sliisova külade joonel), mida oli hakatud ehitama juba suve hakul.

28. augustil vallutas Punaarmee uuesti Pihkva ja esimestena tungisid Pihkvasse XV armee Eesti kütivägede Üksiku Eesti Kütibrigaadi 2. Viljandi ja 5. Võru Kommunistlik Eesti Polk. Pärast Pihkva vabastamist suunati eesti kommunistlikud polgud Dvinski alla Poola vägede vastu^[7] ja 31. augustil tegi Vene SFNV välisasjade rahvakomissar Georgi Tšitšerin ettepaneku Eestile rahuläbirääkimiste alustamiseks.

  Pikemalt artiklis Pihkva rahukonverents, 16.–18. septembril 1919 Pihkvas

Vabadussõja lõpupoolel, 1919. aasta sügisel oli Eesti kindlustatud positsioonid umbes 1-3 km läänes hilisemast riigipiirist. Eesmine kaitsepositsioon oli Petserimaal põhjast lõunasse liikudes Vidovitši, Petški, Luki, Podgramje, Sagrivje, Volkova, Kassõgina, Velje järve joonel. Kaitsepositsioonidele ehitati inseneriväe töösalkade poolt välikindlustused valmis juba 1919. aasta suvel, umbes kolme kuu jooksul, enne vägede taandumist Pihkvast. Kõik valitsevad kõrgendikud olid Eesti poole käes, vaenlane oli surutud positsioonide ees laiuvale Velikaja jõe soisele madalikule.

Septembri lõpus asusid Eesti üksused pealetungile Ostrovi ja Porhovi suunas, et kergendada Loodearmee pealetungi Petrogradi suunal, kuid raskete ilmastikuolude ja maastiku tõttu rünnakud ebaõnnestusid. Pealetungi käigus tegi 11. septembril Peipsi Sõjalaevastiku divisjon dessandi Rudnitsal ja 12. septembril Putskoval, Sosnitsal, Homutoval ja Osotnol.

  Pikemalt artiklis Pihkva rinne

Lõunarindel 6. jalaväepolk paigutati Irboska kindlustatud seisukohtadelt ümber Laura rajooni, Soomusrongi diviisi tagavarapataljon võttis rindel üle Kuperjanovi Partisanide Pataljoni positsioonid ja Kuperjanovi Partisanide Pataljon ning Scoudid lahksid Lõunarindelt Viru rindele, kuna Krasnaja Gorka operatsiooniks oli sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner määranud sõjalaevastiku, Ingeri polgu, Kuperjanovi partisanide pataljoni, Scoutspataljoni, soomusrongi nr 3 dessantkompanii ja Soomusrongide Diviisi eskadroni. Krasnaja Gorka fordi vallutamisega lootis Eesti vägede ülemjuhatus kergendada Loodearmeel Petrogradi vallutamist.

  Pikemalt artiklis Loodearmee sügispealetung 1919. aastal ja Operatsioon Valge Mõõk

Loodearmee sügispealetungi ajal oktoobris 1919. aastal sooritasid Eesti 2. Diviisi väed Lõunarindel alates 7. oktoobrist pealetungi Ostrovile ja Porhovile, et Loodearmee rünnakut Petrogradile lihtsamaks teha, aga karmide maastiku- ja ilmaolude tõttu need rünnakud ebaõnnestusid. 12. oktoobril vallutas Soomusrongi dessant Panjeva küla ja Kalevlaste Maleva Zaputšje küla. 5. jalaväepolgu osad vallutasid Vorosilova, Vedjugina, Gorneva, Kogileva(Kogieva), Boroviki, Babjakovo ja Oluhova külad ning 7.jalaväepolgu 2. ja 3. rood vallutasid Mihailovka, Kotja-Gora ja Goni külad. 13. oktoobril vallutasid 5.jalaväepolgu osad Vaškova ja Dulova külad ja Peipsi Sõjalaevastiku divisjon tegi dessandi Dvoretsil. 17. oktoobril vallutasid 5.jalaväepolgu osad Obrubi, Dubjagi, Šahintsõ, Vedjugina, Vorošilova, Borovki, Ljubätina, Juhnova, Babjakovo ja Arestova külad ning Kalevlaste Maleva osad vallutasid Zaputje ja Korlõ külad. Misjärel algas Eesti vägede teine pealetung Pihkva suunas, mille käigus Soomusrongide dessant vallutas Ostrovi, Ostraja-Kletka, Poddubje ja Makarino, Tokarjeva, Zapredini, Panjeva ja Prontsõva külad.

5. novembril 1919 algas kolmas pealetung Pihkva suunas, kus 6. jalaväepolgu tegi ebaõnnestunud pealetungi Batvina ja Pavlovi rajoonis, kuid 5. jalaväepolgu osad vallutasid Ledistše, Mursino ja Misugi külad ning 6. novembril soomusrongi dessant vallutas Feodorovka, Kuznetsova, Zolotuha, Podmonatje ja Neelova külad. Alanud Narva kaitselahingutega Viru rindel suunati Lõunarindelt Viru rindele 6. jalaväepolk ja 8. jalaväepolk.

• Pihkva rinne
• Viru rinne