Korporatsioon Vironia

Institutsiooniliselt jaguneb tegevus Eestis kolmeks: Tallinna konvent, Tartu konvent ja Vilistlaskogu. Neile lisanduvad välismaal tegutsevad koondlsed: Torontos ja USA koondis, mis mõlemad hõlmavad ka kohalikke vilistlasi. Vilistlastel on koondised veel Austraalias ja Rootsis.

Vironia tavade järgi on korporatsiooni tegevuse eesmärkideks oma liikmete kasvatamine rahvuslikus vaimus, nende harimine, samuti materiaalne toetamine. Liikmete harimine toimub peamiselt lihtliikmetele mõeldud rebastundide ning kogu tegevkonvendile või korporatsioonile mõeldud seltskondlike ürituste näol.

Kõiki korp! Vironia liikmed nimetatakse viroonlasteks ning ainult pärisliikmeid (värvikandjaid) vironusteks (vir!). Korporatsiooni liikmed jagunevad pärisliikmeteks ja lihtliikmeteks. Lihtliikmed on kõik noored liikmed, keda pole konvendi liikmeks vastu võetud ehk kes pole välja teeninud korporatsiooni värve. Liikmed jagunevad staatuse järgi vilistlasteks (lühend vil!), buršvilistlasteks (b!vil!), seltsivendadeks (sv!) ja rebasteks (reb!). Korp! Vironia ja korp! Rotalia on ainsad, kus konvendi aktiivseid liikmeid ei nimetata kaasvõitlejateks (ksv!). Nimetus "seltsivend" tuleneb korporatsiooni ametlikule asutamisele eelnenud ajast (1891–1900), mil tegutseti algul rohkem üliõpilasseltsi kujul, eriti kuna tunnustamata organisatsioonidel oli värvitekli kandmine keelatud ning ainsateks eeskujudeks eesti üliõpilasorganisatsioonide näol olid Eesti Üliõpilaste Selts Tartus ning EÜS Põhjala Peterburis. Buršvilistlased on konvendi liikmed, kes on oma ülikooliõpingud jätnud pooleli ja kavatsevad lähitulevikus taas õppima asuda.

Lihtliikmed jagunevad rebasteks (1.–2. semester) ja mustadeks majadeks ehk vanemateks lihtliikmeteks. Mustad majad (schwarzes Haus) on staatuselt samuti seltsivennad. Pärisliikmed on kõik värvikandjad olenemata nende staatusest, kaasa arvatud värvikandjad rebased. Rebane saab seltsivennaks, kui tema järel on konventi vastu võetud ülejärgmise semestri rebased. Kui mõnel semestril ühtegi rebast ei liitu, säilitab liige oma rebasestaatuse. Pärisliikmeks saadakse keskmiselt kolme semestriga.

Liikmed jagunevad ka vanuse järgi: 1. semestril ollakse noor rebane (krasser Fuchs), 2. semestril vana rebane (brander Fuchs), värvikandja on 2. aastal noor maja (junges Haus), 3. aastal vana maja (altes Haus), 4. aastal sammaldunud maja (bemostes Haus). Alates 5. aastast on Vironia liige väga sammaldunud maja (ur-bemostes Haus), kusjuures iga semestriga liidetakse vanusele eesliitena üks "väga-" ("ur-"). Korporatsiooni vanemad liikmed saavad anda noorematele liikmetele mitmesuguseid ülesandeid ja korraldusi, kusjuures sellist vanuseprintsiipi arvestatakse konvendi, mitte bioloogilise vanuse järgi.

Vironia vapikilbil on kolm sümbolit: violetsel väljal päike, mustal väljal Vironia sirkel, ning valgel väljal kindlus. Vironia sirkel tähendab vapil ühisust, kindlus kindlust ja päike ausust.

Korporatsioon Vironia lipp on Vironia värvides horisontaalne trikoloor. Korporatsioon Vironia värvid on: violetne, must ja valge. Violetne tähendab ühisust, must kindlust ja valge ausust. Lühikest aega olid Vironia värvid hoopis oliivroheline-must-valge, kuna korp! Welecja oli sellise värvikombinatsiooni vastu, kuna mõnel Riias tegutseval organisatsioonil olid juba rohelist värvi teklid. Nii kinnitatigi 1900. aasta sügisel Vironia uuteks värvideks hoopis violett-must-valge, sest violetne oli tehnika alal tuntud ka terase värvina.

Pidulikel üritustel ja muudel esinduspuhkudel kannab korporatsioon Vironia konvendi eestseisus Vironia värvides särpe.

Värvirapiirid on korvikujulise käepidemega rapiirid, mille korvi ehivad korporatsiooni Vironia värvid.

Vironia sirkel on põimsümbol sõnade „vivat, crescat, floreat corporatio Vironia“ („elagu, kasvagu, õitsegu korporatsioon Vironia“) algustähtedest ning hüüumärgist, mis tähistab väljendit in aeternum! („igavesti!“).

  Pikemalt artiklis Korporatsioon Vironia ajalugu

19. sajandi teisel poolel omandasid eestlased kõrgharidust peamiselt kas Tartus, Riias või Peterburis. Eestlaste peamise alma mater'i Tartu Ülikooli juurde tekkis ka esimene eestlaste üliõpilasorganisatsioon – Eesti Üliõpilaste Selts. Kahel korral prooviti ka selle pinnalt korporatsiooni luua, 1881. aastal ka korporatsiooni Vironia nime all, kuid mõlemad katsed ebaõnnestusid baltisaksa korporatsioonide vastuseisu tõttu.

1890. aastatel kasvas ka Riia eesti üliõpilaste hulk, kes olid asunud õppima Riia Polütehnikumi inseneri- ja majandusharidust omandama. Mitmed eestlased astusid seal saksa või vene korporatsioonidesse. 1891. aastal astusid kaks vastset liiget, Karl Ipsberg ja Gustav Nurm, välja vene korporatsioon Fraternitas Arctica liikmeskonnast, põhjuseks vastuseis eesti rahva ümberrahvustumisele.

Omavahel läbikäivate eesti üliõpilaste ringkond kasvas 1895. aastaks üle kümne ning peagi tekkis tugevam idee asutada oma eestlaste üliõpilasorganisatsioon. Veel ei oldud kindlad, kas luua Riia Eesti Üliõpilaste Selts või korporatsioon. EÜS-i vilistlane Jaan Tõnisson soovitas luua just korporatsiooni ning EÜS-ilt nõusoleku saanuna otsustati luua korporatsioon ja sellele nimeks panna "Vironia". Kuigi EÜS oli andnud ka põhimõttelise nõusoleku kasutada sinimustvalget värvikombinatsiooni, otsustati siiski oliivroheline-must-valge kasuks. Tulevase korporatsiooni tegevuses võeti eeskujuks poola aadlikorporatsioon Arkonia, kus valitses rahvuslik vaim ja kus ei tunnistatud vana, Tartust pärit ja eriti saksa korporatsioonides levinud joomakultust.

Ametlikuks asutamiseks vajalik liikmete arv (25) saadi täis sajandivahetuseks ja veebruaris 1900 esitati ka avaldus Vironia loomise kinnitamiseks Chargierten Conventile (C!C!), mis oli Riia korporatsioonide eestseisuste kolleegium. Riias tegutses tol ajal kolm saksa, kaks poola, üks vene ja üks läti korporatsioon. Vironia loomist toetasid poola, vene ja läti korporatsioonid, saksa korporatsioonid olid vastu. Eriti halvad suhted olid Vironial peamiselt eesti ja läti kadakasakslastest koosneva Fraternitas Concordia Rigensisega, mille liikmetega toimus viroonlastel arvukalt duelle ja kaklusi. 26. novembril 1900 kinnitas Riia Polütehnikumi direktor ametlikult Vironia. Esimene eesti korporatsioon oli sündinud.

EÜS, kes oli toetanud Vironia asutamise ideed, saatis avakommersile oma esinduse koosseisus esimees Louis Olesk, kirjatoimetaja Bernard Steinberg ja laekahoidja Peeter Põld ning vil! Alexander Paldrock.^[1] Sellest tulenevalt suheldi pärast asutamist Eesti üliõpilasorganisatsioonidest kõige rohkem just EÜS-iga.

Saanud teiste Riia korporatsioonide tunnustuse osaliseks ja C!C! liikmeks, asus Vironia kaasa lööma kohalikus üliõpilaselus. Sajandi alguse Riias oli haritud seltskonna suhtluskeeleks saksa keel, mida rääkisid sageli omavahel ka mittesakslased. Algusest peale üritati Vironias saavutada olukorda, kus korporatsioonisiseseks keeleks oleks eesti keel. Esimestel aastatel seda siiski 100% saavutada ei suudetud, küll aga nõuti, et iga liige esineks vähemalt ühe eestikeelse ettekandega. Ka rahvuslikkuse küsimuses oldi algaastail suhteliselt liberaalsed, liikmeks võeti ka mitmeid sakslasi, kellest mõned hiljem, kui rahvuslikkust rohkem rõhutama hakati, küll välja astusid. Selleks et noor kiirelt kasvav organisatsioon seatud sihtidelt kõrvale ei kalduks, rakendati tavade ja heade kommete vastu eksinute vastu karme karistusi, kuni väljaheitmiseni.

Kevadel 1909 lahkusid poliitilisel pinnal tekkinud vastuolude tõttu Vironiast 8 liiget, kes lõid Riia Eesti Üliõpilaste Seltsi, hilisema Liivika.

1915 algatas Vironia Eesti Korporatsioonide Liidu (EKL) asutamise idee, et edendada omavahelist läbikäimist ja koostööd. Selleks ajaks oli Tartus asutatud kolm uut eesti korporatsiooni Fraternitas Estica, Sakala ja Ugala, mida Tartu Chargiertenconvent (Ch!C!) ei tunnustatud. Koos Peterburis asutatud Rotaliaga said antud viis korporatsiooni EKLi asutajateks.

Oktoobris 1915 evakueeriti Riia Polütehnikum Moskvasse. C!C! tegevus otsustati peatada ja värvides mitte esineda. Ajutiselt katkes ka Vironia tegevus. Saksa okupatsiooni ajal 1918 asus Riia Polütehnikum Riiga tagasi, kus jätkus ka korporatsioonide tegevus.

Ehkki Vironia kogu oma tegevuse vältel alati Eesti ja kodumaa huve oli kaitsnud, ja tegelikult kunagi oma kaastööd ega abi ei keelanud kui selleks oli vajadus, ilmnes korporatsioonis valitsev meelsus ja isamaa-armastus kõige kujukamalt Vabadussõja puhkemisel^[2].

Esimesel teatel, et Saksa okupatsiooniväed jätavad maha Eesti, vabastades piire, mida nemad seni olid kaitsnud ja et Vene enamlaste väed juba sakslastele on kallale tunginud, ning ainult ootavad soodsat hetke Eesti ründamiseks, kutsuti Vironia ruumidesse 30. novembril 1918 aega viitmata kokku koosolek, millest paluti osa võtma ka kõiki teisi Riia eesti üliõpilasi. Sellele koosolekule jõudsid ka Tartu üliõpilasorganisatsioonide asemikkude kogu esindajana ksv! Kaiv ja sõjaväe organisatsioonide poolt kapten Konrad Rotschild. Need mõlemad tõid ligemaid teateid üldisest olukorrast kodumaal. Ajutine Valitsus oli otsustanud piiride kaitset sakslaste taandumisel oma kätte võtta ja selle teostamiseks üleskutse avaldanud vabatahtlike kaitseväkke astumiseks. Sellele üleskutsele aga suhtuti nähtavasti umbusklikult ja loiult. Vabatahtlik mobilisatsioon ei edenenud kuigi hoogsalt. Kaitseväkke astujaid tuli kokku vähe. Tartu üliõpilased olid otsustanud olukorra parandamiseks minna igale poole maale laiali agiteerima, et selgitada noore riigi asutamise ja selle kaitsmise vajadust idast ähvardava hädaohu vastu.

Täiesti aru saades selgitustöö kasulikkusest ja hädavajalikkusest, pooldas Riia üliõpilaste koosolek siiski enam tegelikku kaitseväkke astumist, vist küll lõkkele löönud isamaa-armastusest ja sissekasvatatud kohusetruudusest tingitult. Kõik tahtsid isiklikult käed külge panna ja teistele eeskujuks olla. Koosoleku protokollidest nähtub, et peale kodumaa esindajate võtsid sõna ainult viroonlased, kes soovitasid otsekohest rahvaväkke astumist. Sellekohaseks kujunes ka koosoleku lõppotsus, mille järele kõik kohustusid 4. detsembri õhtul kell 8 kokku tulema Tallinnas Estonia teatrimajas spordiseltsi Kalev ruumes. Peale selle otsustati Vironia ja Riia Eesti Üliõpilasseltsi nimel polütehnikumi tahvlile välja panna vastav teadaanne ja kaasakutse kõigile eesti üliõpilasile.

Vahepeal saabus Tallinnast 27 vilistlase allkirjaga kiri tegevkonvendile, milles soovitati in corpore võimalikult ruttu astuda loodavasse Eesti sõjaväkke. 2. detsembril 1918 peeti Vironias esmalt lahtine ja hiljem kinnine konvent, kus eelkirjeldatud avaliku koosoleku seisukoha kinnitamiseks otsustati ühel ajal ja lõplikult in corpore astuda Eesti rahvaväkke ja eelnimetatud tähtpäevaks kõigil ilmuda Tallinna.

4. detsembril ilmusid kõik kaasvõitlejad kokkulepitud ajaks Estoniasse. Seal küsis vil! Gustav Jonson veel kord, kas ei leidu soovijaid maale agiteerima minemiseks. Kõik eranditult eelistasid aga otsest rahvaväkke astumist ja rindele võitlusse minekut.

29. novembril oli Ajutise Valitsuse sõjaminister endise kaitseliidu ratsaosakonna nimetanud ratsarügemendiks ning selle ülemaks ja formeerijaks määranud rittmeister Jonsoni. Vististi tahtest võidelda oma kaasvõitleja juhtimisel, avaldasid kõik viroonlased soovi astuda ratsarügementi. Et aga hobuste ja varustuse puudusel ratsarügemendi formeerimine ei edenenud küllalt kiirelt, ja vahepeal lahingtegevus rindel täie hooga oli alanud, siis osa kärsitumaid astus teistesse väeliikidesse.

Nii sai juba esimesel detsembripäevil soomusrongi nr. 1 dessantkomando esimeses lahingus Vaivara mägedes haavata sv! Aleksander Kahro, kes saadud haavadesse ka varsti Tallinna haiglas suri. Nimetatud lahingut juhatas dessantkomando ülemana sv! Viktor Arak (alamkapten vanusega 1.07.1917). Need viroonlased, kes alles Tallinnas ootasid lahingväljale saatmist, said oma esimese langenu matusest osa võtta.

Kaheksa viroonlast astusid admiral Pitka soovitusel mereväkke, kus nad määrati teenistusse sõjalaevale Lembit ja kui ustavaid mehi mitmesse osakonda laiali paigutati enamluseohu tõkestamiseks meeskonnas. Pea kõik püsisid laevadel kuni sõja lõpuni lahinguist osa võttes. Peale selle teenisid kaks viroonlast Peipsi laevastikus.

Et ratsarügemendi komplekteerimine tehnilistel põhjustel ikka veel ei arenenud nii kiirelt, nagu seda soovis lahinguhimuline noorus, siis paljud läksid üle soomusrongidele.

Lõplikult kujunes viroonlaste osavõtt Vabadussõjast arvuliselt ja väeliikide järele järgmiseks:

Ratsarügemendis võitlesid oma hinnatud vilistlase Gustav Jonsoni all kaheksateist viroonlast, nendest eskadroni ülematena ohvitserid Martin Holberg, Boris Jakob Leemann; sideülemana K. Riisikamp; nooremohvitserina A. Balin. Teised teenisid allohvitseridena ja reameestena peamiselt koondatult ühte kuulipildurrühma, nende hulgas ka hilisem rahaminister Leo Sepp ja arhitekt Edgar Kuusik.

Kümne mereväes teeninud viroonlase hulgas väärib erilist tähelepanu ksv! Voldemar Selling, kes PKÜ Estonia selleaegse juhatuse liikmena, kui varustaja, kohustatud ei olnud rahvaväkke astuma, kuid siiski raskeil sõjaalgpäevil lahingutest ja dessantidest kuulipildurina osa võttis.

Soomusrongide koosseisu kuulus 23 viroonlast, nendest paljud ohvitseridena, – teiste hulgas Krediitpanga president Peeter Kurvits; siseministri adjutant Aleksander Tilger; Tallinna tolliülem Erich Espe; Põllutöökoja direktor Tõnis Kind; Estonia teatri kauaaegne direktor Hanno Kompus, kes alglahingud kaasa tegi ratsarügemendiga; ja teised.

Suurtükiväes oli üksteist viroonlast, tähtsamail kohtadel kauaaegne rahaminister Georg Vestel, raske suurtüki divisjoni ülemana Narva rindel; 2. diviisi suurtükiväe ülem Paul Borkman, raskepatarei ülemana; samuti Paul Kuusik.

Jalaväes oli üheksa viroonlast, Tartu Panga direktor Felix Tannebaum 2. polgu pataljoni ülemana, samuti kolonel Eduard Liibus. 5. rügemendis teenis vastutusrikkail kohtadel ja oli tuntud tubli lahingumehena kapten Voldemar Karing, hilisemas elus kolonel. 6. rügemendis teenis sv! Reinhold Tähti, hilisemas elus poliitilise politsei ülema Tallinnas.

Staapides töötasid seitse viroonlast. Tuntud arhitekt Artur Perna oli ülemjuhataja staabis liikumise osakonna formeerijana ja ülemana, siis maakuulamisosakonna formeerijana ja ülemana ja lõpuks sõjaväe korterivalitsuse ülemana. Pärastine Kopli Kinnisvaravalitsuse direktor Nikolai Viitak teenis esimese diviisi sideülemana ja vahepeal Põhja väerinna sideülemana. Pärastine O/Ü Ekstraktor direktor Edgar Sulg oli ülemjuhataja operatiivstaabis liikumisosakonna ülemana kuni sõja lõpuni. Kaptenleitnant Nikolai Link teenis merejõudude tehnika- ja varustusameti ülemana.

Lennuväes ja kaitseliidus oli kummaski üks viroonlane.

Kokku kõigis väeliikides võttis Vabadussõjast osa 80 viroonlast.

Siia ei ole arvatud paljud vanemad vilistlased, kes juba sel ajal olid riiklikult tähtsatel kohtadel ja sunduslikust väeteenistusest vabastatud, kuid siiski leidsid tarviliku olevat vähemalt alguses, nii kaua kui kriitiline olukord seda nõudis, astuda rahvaväkke ja osa võtta lahingutegevusest vaenlase vastu. Nii kuulusid Tallinna kaitsepataljoni osadesse ja lõid sellega koos lahinguid pärastine Vabrikantide Ühingu direktor Konrad Mauritz, pärastine teedeministri abi Karl Jürgenson, pärastine Tallinna Laevaühisuse direktor Artur Hüüs, nii enne Vabadussõja puhkemist kui ka edaspidiselt Seemneviljaühisuse direktor Juhan Kalm, Jaak Lilienkampf, G. Toom ja teised.

Sel ajal kuulus Vironiasse vilistlaste, tegev- ja lihtliikmetena 160 inimest. Nendest üle poole võttis osa otsesest lahingtegevusest. Ülejäänud töötasid innukalt kaasa tagala organiseerimisel ja noore Vabariigi sisemise elu korraldamisel. Mitmed liikmed olid alles Venemaal ja mujal, kust hiljem opteerusid Eesti kodakondsusse.

Tagala organiseerimises on tähtsa töö ära teinud pärastine minister Karl Ipsberg, kes esimese raudtee ülemana kiirelt teostas suurte raskustega ja takistustega seotud raudtee ülevõtmise sakslasilt, kui ka selle tarvilise korrastamise. Kui mõelda selleaegsele raudtee halvale seisukorrale ja enamlaste poolt taganemisel purustatud sildadele, mis tulid kiirelt üles ehitada – ja seda ka tehti – siis väärib Karl Ipsbergi kaastegevus sellel alal suurimat tunnustamist.

Käsitledes viroonlaste tegevust Vabadussõjas, ei tohiks üleliigne olla tuletada meelde lühidalt ka nende viroonlaste tegevust, kes juba esimese maailmasõja lõppedes Vene valitsuse ajal Eesti rahvuslike väeosade asutamist õhutasid ja nende tegelikust loomisest aktiivselt osa võtsid. Esimeseks Eesti rahvusväkke astujaks osutub kaasvõitlejate hulgas Nikolai Viitak, kes juba 12. aprillil 1917 noore lipnikuna tõi Krasnoje Selost Tallinna Eesti Polku ühe terve roodu (umbes 250 meest) eestlasi täie varustusega. Teeninud 1. Eesti polgus Rakveres ja Haapsalus, määrati Nikolai Viitak arvates 24. detsembrist 1917 Viljandisse, sinna koondunud Eesti ratsapolgu adjutandiks, kus tema tegutses polgu laialisaatmiseni enne sakslaste sissetulekut. Eesti iseseisvuse väljakuulutamisel oli Nikolai Viitak, muidugi ainult mõni päev, Pärnus miilitsaülema abiks, kuna ülemaks oli pärastine põllutööminister Nikolai Talts.

Samuti olid ilmunud esimesel võimalusel kodumaale rahvuslikesse väeosadesse Georg Vestel, kes valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liikmeks; Gustav Jonson, keda käsutati Taeblasse, seal asuvat Vene suurtükiväe brigaadi üle võtma, ja selle ülesande lõpetamisel määrati teenistusse Viljandi ratsapolku polguülema abiks; ja Felix Tannebaum, mes määrati 2. Eesti polku, [ja selle] tuntud Pärnu pataljoni ülemana teenis kuni pataljoni likvideerimiseni Saksa okupatsioonivõimude poolt.

Nende rahvuslike väeosade loomisega oli alus pandud pärastisele vabadussõjaaegsele rahvaväele ja sellepärast ei tohi eelnimetatud seltsivendade tegevusest vaikides mööda minna, sest vastaseid ja raskusi nimetatud rahvuslike väeosade loomisel oli küllalt.

Oktoobris 1920 jätkus tegevus Tartus Eesti Vabariigi tingimustes. 1921. aastal kolis Vironia konvent Tartus aadressile Lai 30. Oma tegevuses püüti lähtuda samadest põhimõtetest, mis olid olnud Riias. Esimestel sõjajärgsetel aastatel pöörati Vironias siiski põhitähelepanu aktiivse üliõpilaselu elamisele, mistõttu paljudel õppetöö unarusse jäi. Hiljem olukord muutus ja taas tõsteti ausse töökus ja vaimuharimine. Olgugi et Vironia tegevus oli kandunud Riiast üle Tartusse, säilisid sõprussidemed Riia C!C!-sse kuulunud korporatsioonidega. Eriti tihe oli läbikäimine läti korporatsioonide Selonia ja Talaviaga. 1930. aastal sõlmiti sõprusleping Helsingi Ülikooli Karjala osakonnaga. 1936 kirjutati alla sõprusleping Riiast Varssavisse siirdunud Poola korporatsiooniga Velecia. Paksu verd tekitasid teistes eesti korporatsioonides Vironia juba Riia aegadest pärit head suhted EÜS-iga ja sõpruslepingu sõlmimine Tartu saksa Chargierten Conventiga (Ch!C!). 5. mail 1928 sõlmiti EÜS-i ja Vironia vahel "vahekorraleping" ehk kartell-leping.^[3] Sõprussuhteid häiris 1931. aasta aset leidnud vahejuhtum, kui vironus Begmann keeldus EÜS-i liikmele Valkile satisfaktsiooni andmast. EÜS teatas seepeale Vironiale lepingu lõpetamisest. Näiteks võttis Vironia osa 1934. aasta juuni alguses toimunud Seltsi lipu 50. juubeli pidustustest Otepääl, millesse teised EKL-i korporatsioonid hästi ei suhtunud.^[4] Samuti jätkus ka kahe organisatsiooni vahel 1931. aastal alguse saanud rändkarika peale jalgpalli mängimine. EÜS võitis 1931 3:1, 1932 1:0, 1934 1:0 ning Vironia võitis 1933 4:1.^[5]

Tihedalt käidi läbi ka ratsarügemendiga, kus sõja ajal olid teeninud paljud vironlased. Kaitseliidus, kuhu kuulumine oli kõikidele liikmetele kohustuslik, moodustas Vironia ühe kolmerühmalise kompanii.

Vironia liikmeskonnas moodustasid valdava osa juristid ja majandusinimesed. Vilistlaste seas oli ka palju Riia Polütehnikumi lõpetanud insenere.

1936 loodi korp! Vironia Tallinna koondis, et ka vastloodud Tallinna Tehnikaülikoolis inseneriharidust omandavad üliõpilased saaks liituda Vironia perega. Tallinna konvent võimaldas samuti Tallinnas resideerivail vilistlastel aktiivsemalt Vironia elust osa võtta.

1940, kui Nõukogude võim oli keelustanud üliõpilasorganisatsioonide tegevuse ja nende vara konfiskeerinud ning Tartus Lai 30 asunud korporatsioonihoone andnud ENSV Riigi Keskarhiivi Tartu osakonna kasutusse, kuulutati Vironia tegevus vägivaldselt lõppenuks. Tallinna ja Tartu konventide eestseisustele anti määramatuks ajaks volitused ning kõik lihtliikmed võeti vastu pärisliikmeteks.

Pärast sõda olid Vironia liikmed pillatud laiali üle terve maailma. Sellest hoolimata asuti üksteisega kontakti otsima ja koonduma. Esimesed Vironia koondised loodi 1945 Rootsis ja Saksamaal, 1950. aastate alguseks olid loodud veel Inglismaa, Toronto, Montreali, New Yorgi, Los Angelese, Sydney ja Venezuela koondised. Vironia koondised paguluses ei muutunud vanade meeste mälestuste heietamise kohaks, vaid kuna pidevalt astus juurde ka uusi liikmeid, siis jätkati jõudu mööda täisväärtusliku korporatiivse elu viljelemist.

1980. aastate lõpp tõi tänu poliitiliste olude muutumisele ja sellest tulenenud rahva ühiskondliku aktiivsuse plahvatuslikule kasvule kaasa arvukate uute omaalgatuslike organisatsioonide tekke ja vanade Eesti Vabariigi aegsete organisatsioonide taasasutamise.

1987.–1988. aasta vahetusel tekkis grupil valdavalt Tallinna Tehnikaülikoolis (toonases Tallinna Polütehnilises Instituudis) õppivail ja Tallinna Reaalkooli lõpetanud üliõpilastel idee luua oma organisatsioon, mille raames oleks võimalik ellu äratada unustusehõlma vajumas rahvuslikud aated, vanad üliõpilastraditsioonid ja seltskondlik elu. Tegevust otsustati alustada Üliõpilasseltsi Reaal nime all.

1988. aasta lõpul tekkisid loodaval Ü/S-il Reaal kontaktid korp! Vironia vilistlaskoguga, mille tulemusena langetati ühine otsus taastada Ü/S-i Reaal liikmeskonna baasil korp! Vironia tegevus Eestis. 23. veebruaril 1989 kinnitas Tallinna Linna RSN TK korp! Vironia põhikirja, pidulik lipu pühitsemine ja avalik taasasutamine toimus Tallinnas 13. mail 1989.

Problemaatiliseks osutus Tartu koondise taastamine, kuna Vironia nimele konkureerisid kolm rivaalitsevat gruppi. Lahendus siiski leiti ja 6. oktoobril 1989 registreeriti korp! Vironia Tartu koondis Tartu Ülikooli Nõukogus.

Vanad, enne sõda Vironiaga liitunud vilistlased jõudsid ära oodata aja, mil neil oli võimalik anda üle oma teadmised ja kogemused uuele põlvkonnale. Taasasutamisest möödunud 20 aasta jooksul on Tallinna ja Tartu konventide tegevus käima saanud ning noored vilistlased moodustavad Vilistlaskogu kandva jõu. Samuti liitub igal aastal Vironiaga toonaste taasasutajate järeltulijaid. Järjest rohkem keskendub tähelepanu sisulistele probleemidele, millele esimeste aastate jooksul ei olnud mahti mõelda.

2000. aastaks renoveeriti ulatuslikult Tartu konvent, mille renoveerimine jätkub ka osaliselt praegu. Vironiale kuuluvas majas tegutseb ka naiskorporatsioon Sororitas Estoniae. 2007. aasta sügissemestril alustas Tallinna konvent oma tegevust päris oma pinnal Uuel tänaval. 2022. aasta alguses kolis Tallinna konvent uutesse ruumidesse, mis asuvad aadressil Falgi tee 3.

• 9. detsember (vkj 26. november) 1900 – korporatsiooni Vironia ametlik asutamine Riia Polütehnilise Instituudi juures.
• 1915. aasta oktoober – Vironia evakueerus koos Riia Polütehnikumiga esimese maailmasõja tõttu Moskvasse.
• 1918 – Saksa okupatsiooni ajal jätkub Riia Polütehnilise Instituudi õppetöö ja Vironia tegevus jätkub Riias.
• 24. november 1918 – Vironia otsustab in corpore astuda loodavasse Eesti Rahvaväkke. Vabadussõjas osales 80 viroonlast, 30 said Vabadusristid, 6 hukkusid.
• 1920. aasta oktoober – Vironia tegevus jätkus Tartus.
• 1936 – Tallinna Tehnikaülikooli juurde loodi Vironia Tallinna koondis.
• 1940 – Nõukogude okupatsioonivõimud keelustasid üliõpilasorganisatsioonide tegevuse. Vironia kuulutas oma tegevuse vägivaldselt lõppenuks ning konventide eestseisustele anti määramatuks ajaks volitused.
• Pagulusperiood – pärast teist maailmasõda asutasid Vironia liikmed üle maailma mitmeid väliskoondisi, millest osa tegutseb tänapäevani.
• 23. veebruar 1989 – Vironia ametlik taasasutamine Eestis.
• 1994 saadi tagasi Eesti Põllumajandusakadeemialt Tartu konvendihoone Lai 30.
• 2007 osteti ruumid Tallinna konvendile Uus 28.
• 2022 Tallinna konvent kolis uutesse ruumidesse Falgi tee 3.

Ühisustunde ja meeskonnatöö arendamise seisukohalt peetakse konvendis õpingute kõrval tähtsaks eri ametite pidamist. Enne ülikoolist lahkumist saavad vironused soovi korral eri ameteid pidades kogemuse, mis tuleb kasuks nii inimesele enesele, kuid mida hiljem hindavad ka tööandjad: meeskonnatöö kogemus, julgus vastutada, oskus teha õigeid otsuseid ja koordineerida projekte (alates ürituste korraldamisest ja lõpetades lihtsamate ehitustööde korraldamisega). Liikmetel on võimalik taotleda õppetöö hõlbustamiseks stipendiume, mille fondid on loonud vilistlased Albert Tattar ja Harald Johann Perten.

Tegevuste hulgast ei puudu ühised jalgpallitrennid, akadeemilise vehklemise (pauc') tunnid ja ühised väljasõidud. Vähemalt kord õppeaastas toimuvad tantsukursused mõne naisorganisatsiooniga. Vironias on au sees kümnevõistlus, mida korraldatakse 1996. aastast tänapäevani. Erinevus tavalise kümnevõistlusega seisneb aga selles, et kergejõustikualad tuleb läbida ühe päevaga. Sportlikest tegevustest harrastatakse veel korvpalli, kettagolfi, laskesporti, tennist ja malet. Mõned entusiastid tegelevad ka autospordiga. Vironia ning Eesti Üliõpilaste Seltsi vahel peetakse peaaegu saja-aastase traditsiooniga jalgpallivõistlust.^[6]

Tavaks on saanud ühisüritused teiste akadeemiliste organisatsioonidega, olgu selleks ühised teatrikülastused, veinikoolitused, külalisloengud mõnelt eesti kultuuri- või ühiskonnategelaselt.

• Karl Ipsberg, c. 1890 – asutajaliige, poliitik (astus 1940 korporatsioonist välja^[7])
• Eduard Georg Aule, c. 1897 – asutajaliige, poliitik ja pangandustegelane
• Artur Uibopuu, c. 1897 – asutajaliige, poliitik ja Eesti Panga president
• Oskar Amberg, c. 1899 – asutajaliige, poliitik ja insener; pikka aega viimane elusolev asutajaliige paguluses
• Georg Vestel, c. 1900 – asutajaliige, pankur ja poliitik
• Johan Sihver, c. 1904/II – poliitik ja ettevõtja
• Juhan Kukk, c. 1905/II – poliitik, riigivanem ja ettevõtja (astus 1909 korporatsioonist välja)
• Karl Tofer, c. 1905/II – diplomaat
• Anton Teetsov, c. 1908/II – poliitik, minister ja pangandustegelane
• Oskar Kerson, c. 1910/II – diplomaat, tööstur ja Eesti Panga president eksiilis
• Leo Sepp, c. 1910/II – poliitik ja pangandustegelane, Eesti Panga direktor
• Edgar Sulg, c. 1911/II – poliitik ja majandustegelane (astus 1930. aastatel korporatsioonist välja)
• August Kerem, c. 1912/II – poliitik, agronoom ja põllumajandustegelane
• Peeter Kurvits, c. 1915/II – poliitik, minister ja majandustegelane
• Tõnis Kint, c. 1918/II – poliitik, peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis eksiilis
• Nikolai Viitak, c. 1918/II – poliitik
• Albert Tattar, c. 1920/II – diplomaat ja ärimees
• Juhan Kurvits, c. 1921/I – advokaat
• Willibald Raud, c. 1921/I – diplomaat ja majandusteadlane
• Elmar Tambek, c. 1921/I – jurist ja Presidendi Kantselei ülem
• Valter Ever, c. 1921/II – advokaat ja olümpiasportlane
• Karl Selter, c. 1922/I – poliitik, minister, diplomaat ja jurist
• Helmut Roman, c. 1922/II – advokaat
• Arnold Joonson, c. 1924/II – ajakirjanik
• Eduard Suits, c. 1924/II – kohtunik
• Viktor Päts, c. 1924/II – poliitik ja jurist
• Aleksander Massakas, c. 1925/II – diplomaat
• Edgar V. Saks, c. 1928/II – poliitik, eksiilvalitsuse liige, publitsist, harrastusajaloolane ja kirjanik
• Rudolf Jalakas, c. 1939/I – Rootsi-Eesti pangandustegelane
• Andres Küng, c. 1964/II – Rootsi-Eesti ajakirjanik, kirjanik, ettevõtja ja poliitik
• Tõnu Toome, c. 1968/II – Kanada advokaat
• Markus Hess, c. 1972/II – väliseesti poliitik ja ühiskonnategelane
• Jaan Priisalu, c. 1988/II – Küberkaitse liidu looja ja endine RIA peadirektor
• Märten Ross, c. 1989/II – pangandustegelane, Eesti Panga asepresident

• Gustav Jonson, c. 1901/II – kindralmajor, Vabadussõjas ratsarügemendi ülem, sõjavägede juhataja (1940)
• Paul Johannes Borkmann, c. 1910/II – kolonel
• Harald Lokk, c. 1912/II – major
• Aleksander Tilgre, c. 1918/II – kolonelleitnant
• Eduard Liibus, c. 1923/I – kolonel
• Jaagup Leeman, c. 1926/II – major
• Voldemar Karing, c. 1932/II – kolonel
• Elias Kasak, c. 1932/II – kolonel
• Artur Perna, c. 1934/II – kolonelleitnant ja arhitekt
• Karl Linnas, c. 1937/II – deporteeriti 1987 USA-st Nõukogude Liitu süüdistatuna sõjakuritegudes, suri enne kohtu toimumist

• Eugen Habermann, c. 1902/II – arhitekt
• Jaan Mägi, c. 1904/II – põllumajandusteadlane ja poliitik
• Richard Hugo Kaho, c. 1906/II – bioloog, Tartu Ülikooli rektor
• Edgar Johan Kuusik, c. 1906/II – arhitekt, disainer ja õppejõud
• Evald Maltenek, c. 1906/II – tehnikateadlane
• Peeter Orle, c. 1908/II – tehnikateadlane
• Ottokar Torrim, c. 1908/II – keemik
• Hans Saar, c. 1914/II – agronoom
• Elmar Liik, c. 1918/II – agronoom
• Johannes Albert Semper, c. 1918/II – agronoom
• Elmar Tambek, c. 1921/I – jurist
• Madis Nõu, c. 1921/II – keemik
• Voldemar Ernesaks, c. 1923/II – majandusteadlane
• Eduard Kadai, c. 1930/I – majandusteadlane
• Olaf Aule, c. 1931/II – agronoom.
• Harald Perten, c. 1931/I – põllumajandusteadlane ja keemik
• Helmut Kolk, c. 1932/II – agronoom
• Harald Nurk, c. 1936/II – majandusteadlane
• Aadu Ritso, c. 1936/II – tehnikateadlane
• Leo Tiik, c. 1937/I – majandusteadlane ja ajaloolane
• Ants Aamisepp, c. 1938/II – põllumajandusteadlane
• Juhan Ross, c. 1989/I – atmosfäärifüüsik ja ökoloog
• Leo Õispuu, c. 1989/II - energeetik ja ühiskonnategelane

• Ernst Enno, c. 1896 – asutajaliige, luuletaja ja lastekirjanik
• Hanno Kompus, c. 1909/II – teatritegelane, Estonia teatri direktor, lavastaja, arhitekt ja kunstikriitik; Eesti Korporatsioonide Liidu asutaja senior (1915)
• Bernhard Talvar, c. 1932/II – vaimulik
• Ivar Hans Poëll, c. 1934/I – Rannarootsi vaimulik ja teoloog
• Aldo Vaharo, c. 1935/I – vaimulik
• Roman Toi, c. 1936/II – helilooja, dirigent, organist ja muusikapedagoog
• Boris Kõrver, c. 1937/II – helilooja, muusik ja õppejõud. Heliloojate Liidu esimees
• Harald Lutterus, c. 1939/II – laulja
• Rein Neggo, c. 1961/I – vaimulik

• Fromhold Kangro, c. 1899 – asutajaliige, ehitusinsener ja ettevõtja
• Mats Kissa, c. 1906/II – tööstur
• Märt Raud, c. 1906/II – ehitusinsener ja põlevkivitööstur
• Harry Männil, c. 1939/II – suurärimees, kunstikoguja, filantroop, Malta ordu rüütel; Eesti taasiseseisvumisel majandusreformide kavandaja
• Kalev Kallemets, c. 1997/II – Fermi Energia AS kaas-asutaja, juhatuse esimees ning XII Riigikogu koosseisu liige
• Tõnu Runnel, c. 2000/II – ettevõtja

Korp! Vironia esimesed sõprussidemed pärinevad Riia Chargierterconvent´ist ehk korporatsioonide katusorganisatsioonist, mille aktiivne liige oldi aastatel 1900–1918. Katusorganisatsiooni vanimad, baltisaksa korporatsioonid Fraternitas Baltica, Concordia Rigensis ja Rubonia on baltisakslaste lahkumise tõttu oma tegevuse Baltimaades lõpetanud ning Saksamaal tegutseb edasi vaid korp! Concordia Rigensis Hamburgis.

Teiste Riia kartellikaaslastega käiakse siiani tihedamalt läbi. Poola korporatsioonidest suheldakse Varssavis paiknevate Arkonia ja Welecjaga. Korp! Welecjaga sõlmiti 1936. aastal ka eraldi kartell-leping. Riia läti korporatsioonidega Selonija ja Talavija peetakse spordivõistlusi. Riia vene korporatsiooni Fraternitas Arcticaga sagenes sõprus pärast viimase lühikest tegevusaega Eestis, kui tegutseti Vironiale kuuluvas Tartu konvendi naabermajas. 2010. aastal sõlmiti Vironia ning Fraternitas Arctica vahel ka sõprusleping.

Eesti korporatsioonidega tekkisid ametlikud sidemed juba 20. sajandi alguses, kui sõlmiti kartell-lepingud korp!! Fraternitas Estica (1908) ja Sakalaga (1910). 1915. aastal pandi alus Eesti Korporatsioonide Liidule, mille liikmetega on tihe suhtlus kestnud pagulasperioodist tänapäevani. 2008. aastal, sada aastat pärast eelmist lepingut, sõlmiti Fraternitas Esticaga uus sõprusleping. 1930. aastatel oli Vironial kehtiv sõprusleping ka Eesti Üliõpilaste Seltsiga.

1930. aastal sõlmis Vironia sõpruslepingu soome Karjala osakonnaga (soome k. Karjalainen Osakunta) Helsingis, kellega on säilinud vastastikune külaskäimine ja hea läbisaamine. Pagulasperioodil tekkis Vironia Rootsi koondisel tihedam läbikäimine Karjala osakonna sõprusorganisatsiooniga, Uppsala Ülikooli Västmanlands-Dala natsiooniga (rootsi k.: nation). Lisaks on Vironial head suhted Kaunases tegutseva korp! Neo-Lithuaniaga.

• Vironia XXX aastapäeva erinumber. Üliõpilasleht nr 12, 12. november 1930. 68 lk
• Korp. "Vironia" erinumber. Üliõpilasleht nr 13, 22. november 1935. 91 lk
• Edgar V. Saks. Ernst Enno üliõpilasaastad: korp. "Vironia" arhiivi valgusel. Tartu 1935
• Korp! Vironia 1900–1950. Stockholm 1951. 87 lk
• Album Vironorum. Korp! Vironia, Cushing-Malloy, Inc. Toronto 1975. 135 lk
• Korporatsioon Vironia Eesti Vabariigis 1918–1940. Korporatsioon Vironia ajalookomisjon. Toronto 1990. 162 lk
• Album Vironorum II. Korp! Vironia. Tallinn 2000. 166 lk
• Korporatsioon Vironia 100. Korporatsioon Vironia Torontos. Toronto 2000. 316 lk

• Korp! Vironia koduleht
• Korp! Vironia Toronto koodis
• Korp! Vironia USA Lääneranniku Koondis
• Vironia vilistlaste panus Eesti ühiskonnaellu saja aasta jooksul, Universitas Tartuensis : Tartu Ülikooli ajaleht, nr. 38, 24 november 2000