Kirjakeel

Kirjakeel on keele vorm, mis on esitatud kirjasüsteemi abil. Ehkki lapsed omandavad kõnekeele vanemate ja kaasinimestega suheldes, tuleb kirjakeelt neile eraldi õpetada. Kirjakeel eksisteerib üksnes täiendusena kõnekeelele, ükski loomulik elav keel ei koosne üksipäini kirjakeelest. Seevastu on paljud keeled ilma kirjakeeleta. Küll esineb surnud keelte seas selliseid, millest on säilinud ainult kirjakeel, samuti on kirjakeel esmane enamiku tehiskeelte puhul.

Kirjakeele mõiste ja piirid ei ole keeleteaduses päris täpselt määratletud. Tänapäeval kaldub kirjakeel kõnekeelestuma, kuna arvuti ja internet võimaldavad inimestel korraldada suure osa oma igapäevasest suhtlusest kirjalikult ja isegi reaalajas. Varem tuli igale kirjalikule eneseväljendusele vastust vähemalt natuke aega oodata, mistõttu kirjakeel polnud nii spontaanne.

Mitmeid kõnekeeles olulisi parameetreid nagu intonatsioon kirjakeeles ei markeerita või markeeritakse napilt (nt hüüumärk ja küsimärk). Ka ei kasutata kirjakeeles paljusid kõnekeeles tavalisi sõnu ja isegi mõningaid sõnaklasse, näiteks parasiitsõnu ehk pragmaatilisi partikleid (noh, no, nagu, eksju) ja funktsionaalseid häälitsusi ehk üneeme (ee, ää). Sõnade tähendused muutuvad kirjakeeles aeglasemalt ning ka grammatiliselt on kirjakeel konservatiivsem kui kõnekeel.

Kui kõnekeelt on raske reeglistada, siis kirjakeele arengut teadlikult suunata on palju lihtsam. Suuresti teevad seda sõnaraamatud, millel ei ole enamasti siiski seadusega kehtestatud normeerivat jõudu. Enamikus keeltes tugineb kogu keelekorraldus ühiskondlikele pooleldi vabatahtlikele normidele: teatud keelekasutust peetakse teatud sotsiaalsetes rollides ja situatsioonides aktsepteeritavaks ning mõningaid variatsioone välistatuteks.

Mõnes riigis suunatakse keele arengut ka ametlike institutsioonide kaudu (keelekorraldus), korraldades vahel isegi keelereforme. Kirjakeele normi nimetatakse õigekeelsuseks. Eesti kirjakeelt normeerib õigekeelsussõnaraamat (ÕS), mida Eesti valitsuse ülesandel koostab Eesti Keele Instituut.