Hans Remm

Aastatel 1947–1952 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis (TRÜ) bioloogiat, lõpetas ülikooli kiitusega. 1955. aastal kaitses TRÜs bioloogiateaduste kandidaadi väitekirja "Eesti NSV verdimavate kahetiivaliste fauna". 1975. aastal kaitses NSV Liidu Teaduste Akadeemia Zooloogiainstituudis doktoriväitekirja "NSV Liidu habesääsklaste (Diptera, Ceratopogonidae) fauna". Doktoritöö kirjeldas 530 liiki habesääsklasi, neist 235 liiki oli kirjeldatud esmakordselt;^[1] bioloogiadoktor (1976).

Aastatel 1952–1986 oli Hans Remm Tartu Riikliku Ülikooli zooloogiakateedri õppejõud, algul vanemõpetaja, hiljem dotsent, 1984. aastast kateedri juhataja ja professor.

Ta uuris muu hulgas liblikalisi, mardikalisi ja kahetiivalisi ning oli üks Euroopa tunnustatumaid habesääsklaste tundjaid.

Entomoloogiaalaseid uurimisretki tegi ta muuhulgas Siberisse, Kaug-Itta, Kaukaasiasse ja Kesk-Aasiasse.

Aastatel 1956–1986 oli Eesti Looduseuurijate Seltsi entomoloogiasektsiooni esimees.

Tema sulest ilmus mitu putukamäärajat ja õpikut, ta oli sarja "Loomade elu" 3. köite (putukad) toimetaja ja üks ENE autoreid.

• Merivee, Ermer; Remm, Hans 1973. Mardikate määraja. Tallinn: Valgus.

• 1986 Eesti Eluteaduse Hoidja

2003. aastast antakse välja Hans Remmi mälestusmedalit. Seda annab välja Eesti lepidopteroloogide selts saavutuste eest lepidopteroloogia alal.

Tema abikaasa oli entomoloog Evi Remm. Tema pojad on zooloog ja geograaf Kalle Remm ning bioloog Maido Remm.

• Juhani Püttsepp. Südamelähedased kärbsed ja liblikad. Eesti Loodus 8/2009 49–51.
• Mait Talts. 235 teadusele uut habesääsklast. Eesti Loodus 8/2009 51.

• Hans Remmi mälestusmedali tutvustus