Germaanlased
Germaanlased (ladina Germani) olid Lõuna-Skandinaaviat ning Reini ja Visla vahelist Kesk-Euroopa ala asustanud indoeuroopa hõimud.
Vanim teadaolev germaanlaste kultuur oli 7. sajandil eKr Elbe alamjooksul ja Jüüti poolsaarel levinud Jastorfi kultuur. Germaani rahvad lahkusid Lõuna-Skandinaaviast, Taanist ning naabermaadest Elbe ja Oderi jõe vahel pärast 1000 eKr.
Germaani hõimude suure rahvasterändamise hilisem laine liikus Skandinaaviast 600 ja 300 vahel eKr itta Läänemere vastaskaldale, liikudes Vislat pidi Karpaatidesse. Tacituse ajal olid nendeks vähetuntud hõimud nagu heruskid, hermundurid ja katid.
Esimene laine liikus läände ja lõunasse (surudes keldid Reini jõest läände umbes 200 eKr) ning jõudis Lõuna-Saksamaale Rooma provintsi Gallia piiridele 100 eKr. Roomlastele said germaanlased tuntuks keltide kaudu, kes nimetasid nii oma naabreid teutooni hõime. Nimetus kandus aegamööda üle ka teistele hõimudele.
Esimest korda kasutas germaani hõimude kohta üldnimetust Germani Poseidonios (135–51 eKr). See oli germaanlaste läänegrupp, keda kirjeldasid rooma ajaloolane Tacitus (56–117 pKr) ning Julius Caesar (100–44 eKr). Esimesed kokkupõrked roomlastega toimusid 113–101 eKr kimbrite ja teutoonide sõjakäikude ajal.
1.–2. sajandil jagunesid germaanlased kolmeks suureks rühmaks:
- põhjagermaanlased: Skandinaavia hõimud; nende järglasteks on taanlased, rootslased, norralased
- idagermaanlased: goodid, vandaalid, burgundid, herulid, rugid, gepiidid, tüüringid, alemannid jt
- läänegermaanlased: langobardid, anglid, friisid, saksid, frangid, heruskid, teutoonid, kimbrid, bataavid, katid, sveebid ehk sueebid, semnoonid, hermunduurid, markomannid, kvaadid jt.
1. sajandi algusaastatel korraldas Rooma keisririik pika sõjalise kampaania Reinist itta jäävatel aladel. Rooma võimule allutati mitmed germaani hõimud. 7. aastal kuulutati piirkond rahulikuks ning Publius Quinctilius Varus määrati Germaania asehalduriks. Vallutuskampaaniat juhtinud Tiberius lahkus piirkonnast, et tegeleda Illyricumis puhkenud ülestõusuga. Augustuse poolt määratud Publius Quinctilius Varuse tegi katse tungida kaugemale Germaaniasse ja laiendada ülemvõimu ka ida pool asuvate Weseri ja Elbe jõe suunas, mis lõppes kaotusega Teutoburgi lahingus, Teutoburgi metsa. 9. aasta sügisel varitses Arminius koos oma Germaani hõimude liiduga Rooma armeed ja hävitas täielikult XVII, XVIII, XIX leegioni, kolm ratsaväeosa ja kuus abiväelaste kohorti. Kokku langes umbes 20 000 roomlast.
Germaanlaste pealetung Rooma impeeriumile algas 2. sajandil eKr ning tugevnes 2.–3. sajandil. Keiser (161–180) Marcus Aureliuse ajal, sõdades (166–180) läänegermaani hõimu markomannidega, kes elasid 1. sajandist eKr Maini jõgikonnas, ilmnesid Rooma keisririigi nõrgenemise esimesed tunnused.
Alates 3. sajandist rühmitusid germaani hõimud ümber, kujunesid püsivamad hõimuliidud (alemannid, saksid, frangid, goodid, friisid ja tüüringid jt).
4.–6. sajandil võtsid germaanlased osa suurest rahvasterändamisest. Nad on etendanud olulist osa tänapäeva Euroopa rahvaste (sakslaste, inglaste, hollandlaste, taanlaste, rootslaste, norralaste jt) etnogeneesis.
Goodid
muuda- Pikemalt artiklis Goodid
251. aastal toimus gootide Rooma keisririigi aladele, üle Doonau jõe Möösia ja Traakia, goodid piirasid Doonaul asuvat Nikopolist, kuid Rooma keisri Deciuse väed tõrjusid nad eemale. Goodid purustati lõplikult Aemilianuse, Möösia ja Pannoonia Rooma asevalitseja poolt. 270. aastal langes gootide juht Cannabaudes lahingus Rooma keiser Aurelianusega ning seni ühise juhtimise alla ühendatud gootide jagunemisega hõimudeks tekkis võimuvaakum Ida-Euroopas. Gootide Thervingi hõimud, milles juhtpositsioonil olid läänegoodid (Alarich I) liikusid edasi Dnestri ja Doonau jõe vahelisele alale.
Idagoodid rajasid 3. sajandil suure riigi, mis ulatus Dnestrist Volgani ja Mustast merest Läänemereni. Greuthungi hõimud ehk idagoodid vallutati ja alistati hunnide poolt, kes tungisid Euroopasse Aasia steppidest 4. sajandi keskpaiku. Umbes alates 375. aastat asusid nad Doonau paremale kaldale, sealt läbi Kreeka ja Illüüria Itaaliasse.
Läänegoodid oli jõud Lääne-Euroopas 5.–7. sajandini, kui roomlased oma riigi üle kontrolli kaotasid. Vastuseks vandaalide, alaanid ja sueebide sissetungile Rooma Hispaaniasse aastal 409 värbas Lääne-Rooma keisririigi keiser Honorius läänegoodid kontrolli taastamiseks territooriumil. Aastal 418 autasustas Honorius oma läänegootidest föderaate, andes neile maad Gallia Aquitanias (mis ulatus Püreneedest Garonne'i jõeni), kuhu asuda. Asustus moodustas tulevase läänegootide Tolosa kuningriigi kuningriigi tuuma, mis lõpuks laienes üle Püreneede ja Pürenee poolsaarele.
Frangid
muuda- Pikemalt artiklis Frangid
Frangid asusid 3. sajandil eKr Reini jõe paremal kaldal. Frangid moodustusid 2.–3. sajandil Magna Germania ääremail paljude väikeste hõimude liitudest. Saali frangid ja ripuaari frangid laiendasid oma ala algul eraldi. Saali frangid läksid umbes 4. sajandi keskpaiku üle Reini, hõivasid sealsed alad ja vallutasid Kölni. Üle Toxandria läksid nad edasi Gallia. Ripuaari frangid läksid üle Reini keskjooksu läbi Moseli jõe piirkonna lõunasse ning Gallia Belgicasse.
Kuningas Chlodovech I Merovingide dünastiast rajas Frangi riigi. 6. sajandiks hõlmas Frangi riik kogu Gallia.
Burgundid
muuda- Pikemalt artiklis Burgundid
Pärast Lääne-Rooma väepealiku Stilicho vägede väljaviimist võitluseks Alarich I läänegootidega aastatel 406–408 ületasid põhjapoolsed hõimud Reini ja sisenesid seoses germaanlaste migratsiooniga keisririiki. Nende seas olid alaanid, vandaalid, sueebid ja võib-olla burgundid. Osa burgunde liikus lääne poole ja asus Reini orgu. Teine osa burgunde jäi maha oma endisele kodumaale Odra ja Wisła jõe vahele. Aastal 411 pani burgundide kuningas Gundahar (või Gundihar) koostöös alaanide kuninga Goariga Lääne-Rooma keisririigi troonile (411–413) nukukeiser Jovinuse. Gallia keisri mõjuvõimuga, mida ta kontrollis, asus Gundahar Reini vasakule (Rooma) kaldale, Lauteri ja Nahe jõe vahele, hõivates Wormsi, Speyeri ja Strassburgi. Ilmselt osana rahulepingust "annetas" Lääne-Rooma keiser (395–423) Honorius hiljem maa ametlikult neile.
Langobardid
muuda- Pikemalt artiklis Langobardid
Langobardid olid 5. sajandi lõpuks liikunud alale tänapäeva Austriale põhja pool Doonaud, kus nad allutasid herulid ja hiljem sõdisid sageli gepiididega. Langobardide kuningas Audoin võitis aastal 551 või 552 gepiidide juhti Turisindi; tema järglane Alboin hävitas gepiidid lõplikult aastal 567 Asfeldi lahingus. Pärast seda võitu otsustas Alboin viia oma rahva Itaaliasse, mis oli pärast pikka Gooti sõda Bütsantsi ja Idagootide kuningriigi vahel saanud tõsiselt alarahvastatuks. Langobardididega ühines arvukalt sakse, heruleid, gepiide, bulgareid, tüüringeid ja idagoote, ja nende sissetung Itaaliasse oli peaaegu vastupanuta. 569. aasta lõpul vallutasid nad kõik peamised linnad Po jõest põhja pool, väljaarvatud Pavia, mis langes aastal 572. Samal ajal okupeerisid nad alasid Kesk- ja Lõuna-Itaalias. Nad asutasid langobardide kuningriigi Itaalias, hiljem Regnum Italicum ("Itaalia kuningriik"), mis saavutas oma suurima ulatuse 8. sajandi valitseja Liutprandi võimu all. Aastal 774 vallutas kuningriigi frankide kuningas Karl Suur ja ühendas selle oma riigiga.
Vaata ka
muudaVälislingid
muuda| Tsitaadid Vikitsitaatides: Germaanlased |
