Euroopa Sotsiaalfond

Euroopa Sotsiaalfond loodi 1957. aastal ELi asutamisdokumentide hulka kuuluva Rooma lepinguga ning tegu on vanima tõukefondiga. Kuigi ESFi eesmärgiks on alati olnud tööhõive suurendamine, on fondi rõhuasetus aastate jooksul veidi nihkunud, et ajaga kaasas käia. Sõjajärgsetel aastatel oli fondi tegevuse keskmes tööliste rände juhtimine Euroopa piires; hiljem asuti võitlema noorte ja madala kvalifikatsiooniga tööjõu töötuse vastu. Peale toetuse suunamise inimestele, kellel on raskusi töö leidmisega (nt naised, noored, vanemaealised, sisserändajad ja puuetega inimesed), aidatakse praegusel rahastamisperioodil (2007–2013) ESFi rahaga ka ettevõtetel ja töötajatel muutustega kohaneda. Selleks toetatakse uuendusi töökohtades, elukestvat õpet ja töötajate liikuvust.

Euroopa Liidu kõikehõlmav strateegia on Lissaboni tegevuskava, mille eesmärk on muuta Euroopa 2010. aastaks maailma kõige dünaamilisema ja konkurentsivõimelisema teadmistepõhise majandusega liiduks, mis oleks suuteline jätkuvaks majanduskasvuks – selleks tuleks luua rohkem ja paremaid töökohti ning suurendada sotsiaalset ühtekuuluvust ja suhtuda hoolivalt keskkonda. ESFi prioriteete kujundavad Lissaboni tegevuskava eesmärgid.

Paljud ELi rahastamisvahendid ja poliitilised instrumendid ongi suunatud Lissaboni tegevuskava toetamiseks. Näiteks ühtekuuluvuspoliitika eesmärk on vähendada majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust ELi liikmesriikide ja piirkondade vahel. Selleks kasutatakse rahalisi vahendeid (tõukefondid) ELi eelarvest, sealhulgas ESF, et toetada vähem arenenud piirkondade majanduslikku ja sotsiaalset arengut.

Pidades silmas vajadust suurendada konkurentsivõimet ja tööhõivet seoses üleilmastumise ja rahvastiku vananemisega, loob Euroopa tööhõivestrateegia^[1] ELi liikmesriikidele koordineeriva raamistiku ühtsete prioriteetide ja eesmärkide kokkuleppimiseks tööhõive valdkonnas. Seejärel koondatakse need ühtsed prioriteedid tööhõivesuunisteks^[2] ja kaasatakse riiklikesse reformiprogrammidesse^[3], mille koostavad liikmesriigid iseseisvalt. Liikmesriigid toetavad ESFi vahenditest riiklikke reformiprogramme ja riiklikke strateegilisi raamistikke (NSRF), millega kehtestatakse liikmesriigi peamised prioriteedid talle ELi tõukefondidest eraldatud vahendite kulutamisel.

ESFi vahendite eraldamise prioriteetide kujundamisel mängib rolli ka Euroopa sotsiaalmeetmete kava^[4]. Sotsiaalmeetmete kavaga püütakse ajakohastada Euroopa sotsiaalset mudelit, kaasajastades tööturge ja sotsiaalkaitset, et töötajad ja ettevõtted saaksid osa rahvusvahelise konkurentsi, tehnoloogiliste edusammude ja rahvastiku struktuuri muutumisega kaasnevatest võimalustest ja et ühtlasi kaitsta haavatavamaid ühiskonnaliikmeid. Peale selle on oma osa ESFi praegustes algatustes kaitstud paindlikkuse kontseptsioonil. Kaitstud paindlikkust võib määratleda kui poliitilist strateegiat, mille eesmärk on suurendada ühelt poolt tööturgude, töökorralduse ja töösuhete paindlikkust ning teisalt tööhõive- ja palgakindlust.^[5] Mõiste "kaitstud paindlikkus" hõlmab uut lähenemisviisi tööhõivele, milles varasem rõhuasetus eluaegsele töökohale on asendunud eluaegse töö tagamisega. Soosides elukestvat õpet, muutustega kohanemist ja liikuvust, loob see töötajatele eeldused oma karjääri ise juhtida.

ESFi hallatakse seitsmeaastaste programmitsüklitena. ESFi strateegia ja eelarve kujunevad ELi liikmesriikide, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni vaheliste läbirääkimiste tulemusena. Strateegias määratletakse ESFi rahastamise eesmärgid, mis kattuvad osaliselt või täielikult teiste tõukefondidega. ESFi praeguse rahastamistsükli eesmärgid on järgmised:

1. Piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive eesmärk: suurendada piirkondlikku konkurentsivõimet, tööhõivet ja atraktiivsust investorite silmis.
2. Lähenemiseesmärk: ergutada majanduskasvu ja tööhõivet kõige vähem arenenud piirkondades. Sellele eesmärgile eraldatakse üle 80% ESFi rahastamise üldmahust.

Ühtlasi sätestatakse strateegias laiemad prioriteetsed teljed – meetmed, mis on vajalikud eesmärkide saavutamiseks ja mis kvalifitseeruvad rahastamiseks.

ESFi rahastamise tase on piirkonniti erinev, sõltudes piirkonna suhtelisest jõukusest. ELi piirkonnad liigitatakse nelja abikõlblikkuse kategooriasse, lähtudes nende piirkondlikust SKTst inimese kohta võrreldes ELi keskmisega (25 või 15 ELi liikmesriigiga), ja koondatakse kahe eesmärgi alla.

Lähenemiseesmärk hõlmab järgmisi piirkondi:

1. lähenemispiirkonnad: SKT inimese kohta on alla 75% EL 25 keskmisest;
2. järkjärgulise kaotamise piirkonnad: SKT inimese kohta on üle 75% EL 25 keskmisest, kuid alla 75% EL 15 keskmisest.

Piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive eesmärk hõlmab järgmisi piirkondi:

1. järkjärgulise kohaldamise piirkonnad: SKT inimese kohta on alla 75% EL 15 keskmisest (perioodil 2000–2006), kuid üle 75% EL 15 keskmisest(perioodil 2007–2013);
2. konkurentsivõime ja tööhõive piirkonnad: sellesse kategooriasse kuuluvad kõik ülejäänud ELi piirkonnad.

Lähenemispiirkondades võib projektide ESFi-poolse kaasrahastamise maht küündida 85 protsendini kogukuludest. Piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondades on enam levinud 50% kaasrahastamine. Jõukamates liikmesriikides ja piirkondades on ESFi vahendid täienduseks olemasolevatele riiklikele tööhõivealgatustele; vaesemates liikmesriikides võib ESFi-poolne rahastamine olla tööhõivega seotud algatuste peamine rahastamisallikas. Kaardil on näha abikõlblikud piirkonnad ESFi praegusel programmiperioodil (2007–2013).

Ehkki strateegia määratlemine toimub ELi tasandil, hoolitsevad ESFi rahastamise praktilise külje eest ELi liikmesriigid ja piirkonnad. Kui strateegia ja eelarveeraldiste osas on kokkuleppele jõutud, võetakse programmitöös kasutusele ühtne lähenemisviis. Liikmesriigid ja nende piirkonnad kavandavad koos Euroopa Komisjoniga seitsmeaastaseid rakenduskavasid. Mainitud rakenduskavad kirjeldavad rahastatavaid tegevusvaldkondi, mis võivad olla geograafilised või temaatilised.

Liikmesriigid määravad riiklikud ESFi korraldusasutused, kelle ülesanne on valida projekte, eraldada vahendeid ning hinnata projektide edenemist ja tulemusi. Samuti määratakse sertifitseerimis- ja auditeerimisasutused, kes kontrollivad ja tagavad kulutuste vastavuse ESFi määrusele.

Kohapeal toimub ESFi rakendamine projektide kaudu, mida kohaldatakse ja viiakse ellu kõikvõimalikes organisatsioonides nii riigi- kui ka erasektoris. Nende hulka kuuluvad riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused, haridus- ja koolitusasutused, valitsusvälised organisatsioonid (VVOd) ja vabatahtlik sektor ning sotsiaalpartnerid, näiteks ametiühingud ja tööliskomiteed, tööstus- ja kutseliidud ning ettevõtted.

ESFi projektidest kasu saajate ring on mitmekesine, näiteks kuuluvad sinna üksiktöötajad, inimeste rühmad, tööstussektorid, ametiühingud, riiklikud haldusorganid ja eraettevõtted. Eriti oluline sihtrühm on kaitsetud rahvastikurühmad, kellel on raskusi töö leidmisega või tööga toimetulekuga, näiteks pikaajalised töötud ja naised. Umbkaudsel hinnangul aidatakse igal aastal ESFi projektides osalemise kaudu enam kui 9 miljonit inimest, kes kuuluvad eespool mainitud kaitsetutesse rahvastikurühmadesse – vt diagramm 1.

ESFi praegune programmitsükkel kestab 2007. aastast 2013. aastani ja selle lipukiri on „Investeerimine inimestesse”. Selle aja jooksul investeerib fond umbes 75 miljardit eurot – ligi 10% ELi eelarvest – tööhõive parandamise projektidesse. Rahastatakse kuut konkreetsemat prioriteetvaldkonda:

1. inimkapitali parandamine (34% rahastamise üldmahust)
2. tööhõive kättesaadavuse ja jätkusuutlikkuse parandamine (30%)
3. töötajate ja tööandjate, ettevõtete ja ettevõtjate kohanemisvõime suurendamine (18%)
4. ebasoodsamas olukorras olevate inimeste sotsiaalse kaasatuse tugevdamine (14%)
5. institutsioonilise suutlikkuse tugevdamine riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil (3%)
6. reformide käimalükkamine tööhõive ja kaasatuse valdkondades (1%)

Igas konkreetses piirkonnas kujuneb vahendite tegelik jaotus kohalike ja piirkondlike prioriteetide alusel. Kõik kuus prioriteeti on kohaldatavad nii lähenemis- kui ka piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive eesmärkide puhul; samas panevad lähenemispiirkonnad üldjuhul rõhku inimkapitali parandamise prioriteedile.

Diagrammil 2 on kujutatud ESFi kulude jaotus liikmesriikide lõikes aastatel 2007–2013.

ESFi ümberjaotavat olemust võib näha diagrammil 3, mis kujutab kulutusi liikmesriikides ühe elaniku kohta.

1. ESFi voldik: sellest 2007. aastal avaldatud voldikust võib leida põhiteavet Euroopa Sotsiaalfondi eesmärkide, printsiipide ja toimemehhanismi kohta.
2. Statistika teabeleht: selles ülevaatlikus trükises Euroopa Sotsiaalfondi tegevuse kohta aastatel 2007–2013 tuuakse välja peamised programmiga seotud faktid ja andmed.
3. 50. aastapäevale pühendatud raamat: Euroopa Sotsiaalfondi 50. tegutsemisaasta puhul on Euroopa Komisjon välja andnud illustreeritud raamatu, milles kirjeldatakse ESFi tegevust viimasel viiel aastakümnel.
4. Perioodil 2007–2013 ESFi toetuse saamiseks kvalifitseeruvate piirkondade kaart: sellel kaardil on näha uued abikõlblikud piirkonnad Euroopa Sotsiaalfondi programmitöö perioodil 2007–2013.
5. ESFi edulood: üle 70 eduloo, mis näitavad, kuidas ESFi projektid on aidanud inimeste tööelu kogu Euroopas paremaks muuta.
6. ESFi-teemaline ELi õigustekst: 5. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1081/2006 Euroopa Sotsiaalfondi kohta.

• Euroopa Komisjon, ELi institutsioonide tööhõiveküsimustega tegeleva tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste peadirektoraadi veebileht
• Euroopa Sotsiaalfondi veebileht Euroopa Komisjoni Europa portaalis