Clara Schumann

Tema isa oli Friedrich Wieck ja ema Mariane Wieck (neiupõlvenimi Tromlitz). Isa oli hariduselt teoloog, kuid kirest muusika vastu tegutses ta klaveriõpetajana. Samuti asutas ta klaverivabriku ja muusikaraamatukogu. Clara ema oli laulja ja pianist, andis samuti klaveritunde. Clara emapoolne vanaisa oli flötist Johann George Tromlitz.

Friedrich ja Mariane Wieckil oli viis last, kellest kaks surid varakult: Adelheid (1817–1818), Clara, Friedrich Alwin Feodor (1821–1885), Gustav Robert Anton (1823–1884) ja Victor (1824–1827).

12. mail 1824 lahkus Mariane mehe juurest koos nelja ja poole aastase tütre Clara ja kolmekuuse beebi Viktoriga vanematekoju Plauenisse. Saksimaa seaduse järgi kuulusid kolm vanimat last isale, mistõttu lubati Claral viibida ema ja vanavanemate juures vaid lapse viienda sünnipäevani. 22. jaanuaril 1825 lahutati Friedrich ja Mariane Wiecki abielu. Ehkki Mariane teadis, et lahutus heidab talle halba valgust ja ta kaotab oma lapsed, tundis ta end olevat sunnitud seda sammu astuma. Wieck võis olla väga karm ja mõistmatu, kontrollides naist pidevalt ja kasutades teda ära. Stress raseduste pärast, Wiecki juhendamisel harjutamine, esinemised laulja ja pianistina, õpetamine, abistamine äris ning sõprade ja äripartnerite eest hoolitsemine nõudis noorelt naiselt palju. Juba nende abielu ajal oli Mariane kontaktis Adolph Bargieliga, võttes temalt ka klaveritunde. Mariane ja Adolph Bargiel abiellusid augustis 1825.

Kuni Mariane elas veel oma teise abikaasaga Leipzigis, lubati tal näha oma lapsi, sealhulgas Clarat. Kui Adolph Bargielist sai Berliini klaverikooli juhataja, muutus Clara kontakt emaga kauguse tõttu harvemaks. Nad olid küll emaga kirjavahetuses. Mariane leidis Adolph Bargieli näol tagasihoidliku, südamliku mehe, kellel oli aga vähe ärilist mõtlemist. Tal oli väga põhjalik muusikaharidus, kuid pärast seda, kui ta pidi kooleraepideemia tõttu 1830. aastal klaverikooli sulgema ja ta sai insuldi, toitis perekonda Mariane. Mariane hoolitses oma mehe eest kuni surmani. Mariane ja Adolph Bargielil oli neli last: Woldemar (1828–1897), Ernst Amadeus Theodor Eugen (1830–1907), Clementine (1835–1869) ja Cäcilie (1831–1910). Clara muutus emaga lähedasemaks jälle 1839. aastal, kui ta sai minna Berliini.

Friedrich Wieck abiellus 3. juulil 1828 preester Samuel Traugott Fechneri tütre Clementine Fechneriga (1805–1893), kes oli temast kakskümmend aastat noorem. Clementine Fechner oli Eduard Clemens ja Gustav Theodor Fechneri õde. Friedrich ja Clementine Wiecki abielust sündis kolm last. Clemens (1829–1833) suri noorelt, tütar Johanna Mariest (1832–1916) sai tuntud pianist ja laulja, ka tütar Cäcilie (1834–1893) oli lootustandev pianist, kuid põdes alates 16. eluaastast vaimuhaigust. Friedrich Wieck nimetas Clarat, Mariet ja Cäcilied kirjades oma "kolmeks tütreks".

Clara õppis rääkima väga hilja, arvatavasti nelja-aastaselt, kui viibis aasta aega isast lahus emapoolse vanaema juures Plauenis. Alates viiendast eluaastast õppis ta intensiivselt klaverit, peamiselt Friedrich Wiecki juhendamisel. Friedrich Wiecki mõistis peagi, et Clara musikaalsus võimaldab tal tütrest kiiresti imelast ja klaverivirtuoosi kujundama hakata. Nii võttis Friedrich tütre mõne aasta pärast põhikoolist ära ja õpetas teda eraviisiliselt, et ta saaks täielikult keskenduda klaveri mängimisele. Selle tulemusel piirdus Clara haridus suuresti muusikaga, kuid oluline koht oli ka võõrkeeltel. Kompensatsioonina harrastati füüsilise koormuse eesmärgil pikki jalutuskäike. Edu saabus peagi. Clara Wieck pälvis juba esimestel eraesinemistel Dresdenis ja Leipzigis suurt tähelepanu ja tunnustust.

Alates 1830. aastast elas Wiecki majas tulevane helilooja Robert Schumann. Ta võttis Friedrich Wieckilt klaveritunde, õppis ametlikult õigusteadust ja hõljus pikka aega kirjanduse ja muusika vahel. Robert aitas 15-aastasel Claral seadistada tema (ainsat) klaverikontserti. Kontserdi lõpetas Clara juba viie kuu pikkusel Põhja-Saksamaa turneel, mille isa temaga talvel 1834–1835 tegi. Kontserdi esmaettekanne oli 1835. aasta novembris Felix Mendelssohn Bartholdy juhatamisel Leipzigi Gewandhausis. Sel ajal mõistis noor Clara, et on endast üheksa aastat vanemasse Robert Schumanni üha enam kiindunud. Robert oli vahepeal kihlunud Ernestine von Frickeniga. See kutsus esile Clara armukadeduse. Robert katkestas kihluse ja oli peagi kindel oma sügavas kiindumuses Clarasse. Friedrich Wieck ei kiitnud nende suhet mitte mingil tingimusel heaks ja Clara põgenes aeg-ajalt Berliini ema Mariane juurde. Ka Robert Schumann sai Mariane Bargieliga väga hästi läbi ja külastas oma pruuti Berliinis.

1837. aastal kihlus Clara vastu isa tahtmist Robert Schumanniga. Abielu takistamiseks tegeles Friedrich Wieck lausa laimamisega ning ähvardas tütre kaasavarast, sealhulgas Clara tiibklaverist, ilma jätta.

Clara ja Robert abiellusid 12. septembril 1840 Leipzigi lähedal Schönefeldis. Varsti sündisid tütred Marie ja Elise. 1842. aastal saatis Robert Schumann oma naist ringreisil Loode-Saksamaal. Paar läks lahku Hamburgis, sest Clara jätkas esinemisi Kopenhaagenis ja Robert naasis tütar Marie juurde.

1844. aastal kolis paar Leipzigist Dresdenisse, lootes, et Elbe-äärne kliima tuleb Schumanni tervisele kasuks. Clara jaoks tähendas Dresdeni aeg seda, et ta pidi kõigepealt hoolitsema oma mehe eest ja panema oma karjääri ootele. Sündis veel neli last (Julie, Emil, kes suri aasta pärast sündi, Ludwig ja Ferdinand), Clara andis klaveritunde, aga andis ka kontserte ja kirjutas mõned oma parimatest teostest. 1844 oli abielupaari jaoks suurepärane ühise reisi aasta Venemaal, mil nad viibisid pikka aega Peterburis ja Moskvas. Teel Riiast Peterburi esines Clara Schumann 1844. aastal ka Tartus. Clara vend Alwin elas sel ajal Tallinnas ja nad pidid külastama ka Tallinna. Alwin oli publikut selleks juba ette valmistanud ja avaldanud 1844. aasta jaanuaris vastavad ajaleheteated. Schumannid siiski Roberti halvenenud tervisliku seisundi tõttu Tallinna ei jõudnud, kõik Tartu-päevad oli ta “närvipalavikus”, nagu kolm Tartu arsti diagnoosisid, ning Schumannid kiirustasid Peterburi.^[1]

1846/1847. aasta talvel läksid Schumannid koos kahe vanema tütrega ühisele Viini-reisile, sellele järgnes kontserdireis Berliini.

1850 määrati Schumann Düsseldorfi muusikajuhiks. Järgmisel aastal sündis Düsseldorfis noorim tütar Eugenie. 1853. aastal tutvusid nad Düsseldorfis viiuldaja Joseph Joachimi ja tema sõbra, noore helilooja ja pianisti Johannes Brahmsiga. Claraga sõprus Brahmsiga kestis surmani. Brahms toetas Clarat, kui Robertil olid haigushood ja ta oli korduvalt suletud vaimuhaiglasse.

Järgnevatel kümnenditel esines Clara sageli koos Joachimiga, aga ka tema lauljast abikaasa Amaliega. Clara esines Düsseldorfis ja ümberkaudsetes linnades ning toetas abikaasat Musikvereinis proovide ajal. 1852. aasta jooksul halvenes Schumanni tervis järsult. 1853. aasta lõpus loobus Schumann de facto oma positsioonist ja asus Claraga kontserdireisile Hollandisse: selle käigus pälvisid suurt tunnustust nii Schumanni kompositsioonid kui ka Clara tõlgendused.

Veebruaris 1854 tegi Robert Schumann enesetapukatse ja ta saadeti Bonni lähedale Endenichi Dr. Richarzi sanatooriumi. 1854. aasta juunis sündis Felix – poeg, keda tema isa enam ei näinud. Arstid hoidsid Clarat ja lapsi patsiendist eemal. Oma pere eest hoolitsemiseks ja enda tähelepanu kõrvale juhtimiseks jätkas Clara kontserttegevust täies mahus. 1855. aastal läks ta ringreisile Hollandisse ja Pommerisse, 1856 esimest korda Inglismaale.

Abikaasat nägi Clara Schumann jälle alles vahetult enne Roberti surma 29. juulil 1856. Siis jäi Clara 37-aastaselt Clara leseks ning pidi hoolitsema enda ja seitsme lapse eest. Clara Schumann tunnistas sõbrannadele saadetud kirjades, et tal oli tunne, et ta ei saa enam kunagi õnnelikuks, ning et jõulud olid tema jaoks alati väga rasked, sest see kutsus eriti esile tema armastatud abikaasa mälestuse. Pärast Robert Schumanni surma elas Clara lastega Berliinis ja Baden-Badenis, 1873. aastal kolis ta koos tütarde Marie ja Eugeniega taas Berliini.

Lisaks armastatud mehe kaotusele pidi Clara Schumann üle elama ka kolme lapse surma: Julie suri 1872. aastal, Felix 1879. aastal, Ferdinand 1891. aastal. Poeg Ludwig tuli ravimatu vaimuhaiguse tõttu varjupaika saata. Poeg Ferdinand oli 1870–1871 sõjas osalemise hingetraumast morfiinisõltlane.

Clara Schumanni pianistikarjääri võib jagada kolmeks perioodiks.

1831–1839 – aeg, mil isa ehitas ja kinnistas tema kuulsuse virtuoosina. Clara Wiecksist kui imelapsest sai tunnustatud noor kunstnik, keda peeti võrdseks selliste oma aja kuulsaimate pianistidega nagu Sigismund Thalberg, Adolph Henselt või Ferenc Liszt.

1840–1854 – abieluaeg, mil Clara kontserditegevus oli piiratud, kuid ta korraldas ka abikaasa Robertiga ühiseid kontserdireise (Holland, Venemaa).

1854–1891 – "madame (või "proua Dr.") Schumanni" kontserdikarjäär, mille käigus sai temast 19. sajandi tähtsaim pianist, kes kujundas oma aja muusikaelu nagu peaaegu mitte ükski teine ​​muusik, kas või ainult sellepärast, et ta oli laval 60 aastat.

Clara karjääri esimestel aastakümnetel vastutas kontsertide korraldamise eest isa: tuli rentida saalid, hankida ametlikud load, kaasata teised artistid, trükkida piletid ja reklaamida. Hiljem korraldas Clara Schumann oma kontserdid ise, teda toetasid tütred ning ulatuslik sõprade ja austajate võrgustik kogu Euroopas. Inglismaal oli teistmoodi – seal korraldasid kontserte agentuurid.

20. oktoobril 1828 (üheksa-aastaselt) esines Clara Wieck esimest korda avalikult pianist Caroline Perthaleri kontserdil Leipzigi Gewandhausis. Ta mängis lisaks Emilie Reicholdile ka Friedrich Kalkbrenneri neljakäelise teose parempoolset osa. Clara Wiecki esimene soolokontsert toimus Leipzigi Gewandhausis 8. novembril 1830. 11-aastane noor pianist mängis peale oma teoste Kalkbrenneri, Herzi ja Czerny teoseid. Alates 13. eluaastast saatis teda kontsertidel suur menu.

Esimestele avalikele esinemistele järgnesid aastad täis klaveri- ja muusikateooriaõpinguid, kuni Friedrich Wieck julges tütrega esimese välisreisi teha. See oli 19. sajandi ühe olulisema muusikakeskuse – Pariisi – vallutamine. Tunnustatud pianist pidi olema edukas Pariisis, Viinis ja Londonis. Tee Seine'i-äärsesse linna viis kõigepealt Weimarisse, kus Claral lubati juba eakale Goethele kaks korda ette mängida, ja seejärel tehti vahepeatus Kasselis. Seal avaldas ta muljet Louis Spohrile. Tõenäoliselt mindi soovituskirjadega edasi Pariisi, kus Wieckid viibisid kaks kuud ning kus Clara esines mitmel õhtul ja andis ka ühe soolokontserdi. Pariisis sõbrunes Clara laulja Wilhelmine Schröder-Devrientiga ja tutvus Chopiniga. Pariisis viibimise ajal kohtus ta ka Mendelssohn Bartholdy, Hilleri, Kalkbrenneri, Piksise ja Herziga ning oli eriti õnnelik taaskohtumise üle Paganiniga.

Clara Wieck veetis elu enne abiellumist kontserdireisidel, õpetades ja komponeerides. Tema noorukikarjääri krooniks oli viibimine Viinis 1838. aastal. Keisrilinna tabas tõeline Clara Wiecki palavik ja noor pianist nimetati keiserlikuks kammervirtuoosiks. See oli suur erand: naine, protestant ja välismaalane!

1839. aastal tegi Clara oma esimese kontserdireisi ilma isata – Pariisi. Ta tahtis tõestada, et suudab ilma temata ellu jääda, kuid kutsuti tagasi Roberti õigusvaidluste tõttu varem, kui ta soovis. Teekonna kunstilist edukust on raske hinnata, Clara isikliku arengu jaoks oli teine ​​Pariisi-reis suure tähtsusega, sest sellega kaasnes lõplik irdumine isast ja pöördumine Roberti poole.

Pärast 1873. aastat pidi Clara terviseprobleemide tõttu esinemisi vähendama. Tal oli süvenev reuma, artriit ja tekkisid kuulmisprobleemid. Alates 1876. aastast esines ta Inglismaa-reisidel ainult Londonis ega reisinud teistesse linnadesse, nagu ta oli varem sageli teinud. 1888. aastal tegi ta siiski austajate palvel viimase (see oli järjekorras 19.) reisi Londonisse ja jättis kohaliku publikuga hüvasti, mängides Schumanni "Karnevali".

1878. aastal sai Clara Schumannist esimene ja tol ajal ainus naine Dr. Hochi Konservatooriumis Frankfurdis. Ta töötas seal klaveriõpetajana kuni 1892. aastani. Kuulsate pianistide juurde tulid üliõpilased Inglismaalt ja Ameerikast ning eri Euroopa riikidest. Tema tütred abistasid teda, sest ta õpetas ainult edasijõudnutele.

Clara Schumanni viimane avalik esinemine leidis aset 12. märtsil 1891 Maini-äärses Frankfurdis, kuid ta õpetas, kuulas muusikat ja mängis ise klaveril kuni surmani. Ta suri 20. mail 1896 pärast teist südamerabandust ja on maetud Bonni oma abikaasa kõrvale.

Clara Schumanni repertuaar muutus aja jooksul. Alates 1840. aastast ei mänginud ta oma kontsertidel enam peaaegu ühtegi Pixise või Herzi teost, kuigi oli neid varem mänginud. Tema repertuaari moodustasid nüüd Beethoveni, Bachi, Schumanni, Mendelssohni, Chopini ja Schuberti teosed. Tema repertuaarivalikust võtsid 1860. ja 1870. aastatel eeskuju sellised pianistid nagu Hans von Bülow ja Anton Rubinstein.

Neljandal Inglismaa-reisil 1865. aastal õnnestus Claral viimane läbimurre: tema esituses tulid esmaettekandele Londonis ja seejärel muudes Inglismaa ja Šotimaa linnades paljud Beethoveni, Schumanni, Brahmsi ja Schuberti teosed. Tema tõlgendused olid olulised ka Venemaa muusikaelus: oma teisel Venemaa-reisil 1864. aastal suutis Clara Schumann vaimustada pianist Anton Rubinsteini ja helilooja Pjotr ​​Tšaikovskit Robert Schumanni muusikaga, mida ta oli aastakümneid propageerinud.

Pärast Roberti surma 1856. aastal loobus Clara muusika kirjutamisest ja mängis peamiselt oma abikaasa teoseid.

Suur osa Clara Schumanni heliloomingust on kirjutatud klaverile.

• Klaverikontsert nr. 1 op. 7
• Klaveritrio op. 17
• Kolm romanssi viiulile ja klaverile

1889. aastal andis keiser Wilhelm II Clara Schumannile suure kunsti medali.

Clara Schumanni kujutati 1990. aastal välja antud Saksa 100-margase rahatähe esiküljel (Andreas Staubi maalitud portree), rahatähe tagaküljel oli kujutatud tiibklaver, mida ta mängis Dr. Hochi Konservatooriumis, ja konservatooriumi fassaad.

• https://www.schumann-portal.de/Biography-Clara.html