Chuck Berry

Berry sündis 1926. aastal Missouri osariigis Saint Louises keskklassi perekonnas. Ta oli kuuelapselise pere kolmanda lapsena. Tal tekkis huvi muusika vastu juba varases eas ning ta esines esimest korda avalikult keskkoolis. Keskkooliõpilasena mõisteti ta süüdi relvastatud röövis ja ta saadeti noortevanglasse, kus ta pidi karistust kandma aastatel 1944–1947. Pärast vanglast vabanemist ta abiellus ja asus tööle autotehases.

1950. aastate alguses esines Berry Saint Louise klubides, et teenida lisaelatist. Ta oli mänginud bluusmuusikat juba alates teismeeast ning tema suurimaks mõjutajaks kitarrimängu ja lavaesinemise juures oli T-Bone Walker. 1953. aastal hakkas ta esinema pianist Johnnie Johnsoni trios. Peamiselt esitasid nad bluusi ja ballaade, aga ka valgete hillbilly't. 1955. aasta mais suundus Berry Chicagosse, kus kohtus bluusimuusiku Muddy Watersiga, kes soovitas sõlmida leping Leonard Chessi plaadifirmaga Chess Records. Chess oli mõistnud, et rütm ja bluusi singlid ei müü enam nii hästi kui varem, mistõttu otsustas ta plaadista teistsugust muusikat ja ta leidis, et Berry oleks selleks sobilik. Chessiga salvestas Berry rock'n'roll '​i laulu "Maybellene", mis oli kantrilaulu "Ida Red" ümbertöötlus. Singlit müüdi üle miljoni eksemplari ja see jõudis Billboardi R&B-singlite edetabelis esikohale. 1957. aasta sügisel läks ta koos The Everly Brothersi, Buddy Holly ja teiste rock'n'roll'i tähtedega üleriigilisele turneele.

1950. aastate lõpuks oli Berry saanud üheks suuremaks rock'n'roll '​i staariks – tal oli palju hitte ja ta käis kontserditurneedel, mis kulgesid menukalt. Tema tuntumad laulud olid "Roll Over Beethoven", "Rock and Roll Music", "Sweet Little Sixteen", "Carol" ja "Johnny B. Goode". Saint Louises oli ta avanud oma ööklubi, mis kandis nime Berry's Club Bandstand. Chuck osales ka kahes rock'n'roll-filmis: 1956. aastal "Rock Rock Rock", kus esines looga "You Can't Catch Me"; 1959. aastal "Go, Johnny, Go!", kus esitas "Johnny B. Good", "Memphis, Tennessee" ja "Little Queenie", seal tegi ta ka väikese sõnalise filmirolli iseendana.

1959. aasta detsembris arreteeriti Berry, kuna ta oli arvatavasti olnud seksuaalvahekorras 14-aastase apatši indiaanlasest tüdrukuga, kelle oli toonud teisest osariigist oma klubisse tööle. Mann Acti järgi oli kuritegu teismeliste tüdrukute viimine ühest osariigist teise ebamoraalsetel eesmärkidel. 1960. aasta märtsis mõisteti ta pärast kaks nädalat kestnud kohtuprotsessi süüdi ning talle määrati 5000 dollari suurune rahatrahv ja viieaastane vanglakaristus. Berry kaebas otsuse edasi, väites, et kohtuniku kommentaarid ja suhtumine olid rassistlikud ning mõjutasid vandekohtu otsust tema vastu. Kaebus rahuldati ning 1961. aasta mais ja juunis toimus teine kohtuprotsess, mille tulemusena määrati Berryle lõpuks kolmeaastane vanglakaristus. Vanglakaristus kandis Berry 1962. aasta veebruarist 1963. aasta oktoobrini. Pärast seda oli tal veel mitu hitti, sealhulgas "No Particular Place to Go", "You Never Can Tell" ja "Nadine", kuid uuemaid laule ei saatnud selline edu nagu tema 1950. aastate laule. 1965. aastal vahetas Berry Chess Recordsi Mercury Recordsi vastu.

Aastatel 1970–1975 lindistas Berry taas Chess Recordsis. 1970. aastatel käis Berry ringreisidel tänu oma varasemate aastate edule. Ta kandis turneedel kaasas vaid oma Gibsoni kitarri, taustaansambli palkas koha pealt, uskudes, et ansambel teab tema lugusid niikuinii.

1972. aastal jõudis singel "My Ding-a-Ling" Billboardi edetabelis Hot 100 esikohale, mis jäi Berry ainsaks ja viimaseks esikohahitiks. Sellele järgnenud album "Bio" ei pälvinud kriitikutelt kõrgeid hinnanguid. 1979. aastal ilmunud album "Rockit" ei müünud hästi. Pärast seda ta enam uut materjali palju ei salvestanud, kuid jätkas aktiivselt esinemist.^[1]

1979. aastal määrati talle maksudest kõrvale hiilimise eest neljakuuline vanglakaristus ja ühiskondlikku kasulikku tööd (heategevuskontserdid).

1986. aastal pandi kokku dokumentaalfilm "Hail! Hail! Rock'n'roll", mis oli pühendatud Berry 60. sünnipäevaks. Filmis on näha lisaks teistele kuulsustele ka Berryt ennast laval esinemas. Filmi uus versioon avaldati 2006. aasta juunis.

1980. aastate lõpus hakkas Chuck restoranipidajaks Missouri osariigis Wentzville'is. Talle kuulus seal asuv Berry Park, kus ta aastaid rokk-kontserte andis.

Berry probleemid jätkusid ka 1990. aastatel, mil politsei avastas tema kodust marihuaanat. Lisaks süüdistati seda selles, et ta oli paigaldanud oma restoranis naiste tualetti kaamera. Tema süüd ei suudetud kohtus lõpuks tõestada. Talle määrati marihuaana omamise eest kuus kuud vanglakaristust ja kaks aastat tingimisi.^[1]

Berry jätkas sageli esinemist ka 80. eluaastates. Oma 90. sünnipäeval, 18. oktoobril 2016, andis ta teada, et plaanib pärast ligi 40 aastat anda välja esimese stuudioalbumi, mis pidi ilmuma järgmise aasta juunis.

Berry suri 90-aastaselt 18. märtsil 2017 oma kodus Missouri osariigis Wentzville'i lähedal. Tema viimaseks jäänud album "Chuck" ilmus sama aasta 9. juunil.

Teda on loetud rock'n'roll '​i helile alusepanijaks. Ta oli inspiratsiooniks järgmise põlvkonna suurtele rokkansamblitele nagu The Beatles, The Rolling Stones ja The Beach Boys.^[2]

Berry oli 1986. aastal üks esimesi, kes võeti Rock'n'rolli Kuulsuste Halli liikmeks. Aasta varem oli ta võetud Blues Hall of Fame'i liikmeks.

Ajakiri Rolling Stone on ta valinud nii kõigi aegade parimate artistide seas viiendale ja kõigi aegade parimate kitarristide seas seitsmendale kohale.^[3] Lisaks on Rolling Stone valinud kuus tema laulu 500 kõigi aegade parimate laulude sekka.

1984. aastal pälvis ta Grammy elutööauhinna ja 2000. aastal Kenndy Keskuse elutööauhinna (Kennedy Center Honors Lifetime Achievement Award).

Berry laul "Johnny B. Goode" on ainus rock'n'roll '​i laul Voyageri kuldsel plaadil.

  Pikemalt artiklis Chuck Berry diskograafia

• Chuck Berry koduleht
• Heli järg ajas. Chuck Berry. ERR Digihoidla
• ROCKRAPSOODIA. 06. Chuck Berry.. ERR Digihoidla
• "Chuck Berry – mees, kes ühendas maailma vooluringi". Postimees. 20. märts 2017