Budism Jaapanis

Kronoloogiline ülevaade

Kofuni ajajärk (250–538)

Ajalokroonika Liáng Shū (kirjutatud 635) kohaselt külastasid viis Gandharast pärit munka Jaapanit aastal 467 ning tutvustasid sealsetele elanikele budistlikku õpetust.^[1]

Asuka (538–710) ja Nara (710–794) ajajärgud

Ametlikult jõudis budism Jaapanisse aastal 552 ^{Nihon Shoki}, mil Korea Baekje riigi kuningas Seong Myong (聖明王) saatis Jaapani keisri Kinmei juurde delegatsiooni, kuhu kuulus ka budistlikke munki või nunni ning mis tõi endaga kaasa hulga suutraid. Korea kuninga soovis naabruses asuvat Jaapani saarestikku poliitilise stabiilsuse suunas kallutada. Jaapani võimukandjad, eriti Soga suguvõsa, võtsid uue õpetuse avasüli vastu, kuna Jaapan oli just väljumas sisetülide perioodist ja otsiti stabiliseerivat mõjurit, mis aitaks kaotada ülikutevahelisi pingeid ja vaenu. Lisaks soodustas budismi levik Hiina kirjakultuuri, kunstide ja teaduse levikut ning vägivallatuse ja koostöö põhimõtete juurdumist, mis aitasid kaasa ühiskonna arengule. Järgnevatel sajanditel jäi budism eelkõige ülikute ringkondadesse ega levinud lihtrahva hulka.^[2]

Sellel perioodil levisid Jaapanis kuus Hiinast tulnud koolkonda:

Ritsu (vinajale keskenduv koolkond),
Jōjitsu (Tattvasiddhi)
Kusha-shū (Abhidharmale keskenduv koolkond)
Sanronshū (Ida-Aasia Madhjamaka)
Hossō (Ida-Aasia Yogācāra)
Kegon (huayan'i koolkond).^[3]

Vastukaaluks aristokraatlikule akadeemilisele budismile tegutsesid ka üksikud erakuelu elavad mungad, näiteks Gyōgi (u 670–749), kes elas maal ja tegi rahva hüvanguks imetegusid.^[2] Tihti puudus neil tegelik mungapühitsus ning nende õpetus oli segu budistlikest ja taoistlikest elementidest.

Heiani ajajärk (794–1185)

Heiani ajajärgul jõudsid Hiinast Jaapanisse kaks uut koolkonda: õpetaja Saichō (767–822) vahendusel tendai (hiina k. tiantai) koolkond ja õpetaja Kūkai vahendusel shingoni koolkond. Heiani perioodil algas kuni 19. sajandini kestnud budismi ja shinto lõimumine. Süvenes ka visioon ühiskonna pöördumatust allakäigust (mappō teooria), mida toetas poliitilise stabiilsuse murenemine.^[2]

Heiani ajajärgul kasvas preestrite mõjukus; preestrid olid aristokraatidega võrdsel positsioonil ka siis, kui nad olid madalat päritolu.

Kamakura ajajärk (1185–1333)

Kamakura ajajärk oli kodusõdade ja näljahädade ajastu, mil võim nihkus keisrikojast samuraide sõdalasklassi kätte. 1185 kuulutati Kamakuras välja Kamakura shogunaat.^[4]

Kamakura ajajärgul tekkisid Jaapani budismile iseloomulikud vormid, mida soodustas Hiina mõjutuste katkemine ning rahulolematus seniste koolkondade tegevusega. Kamakura ajajärgul tekkind koolkondi iseloomustab rõhuasetus ühele lihtsale praktilisele teostusviisile, mida oleks võimalik järgida ka toonasel kodusõdade ja näljahädade ajastul, ning populaarsus lihtrahva seas.^[2]

Jōdo ehk Jaapani puhta maa koolkonna rajas õpetaja Hōnen (1133–1212). Tema õpetuse keskmeks olev Amida (sanskriti k. Amitābha) buddha kultus oli Jaapanis ka varem levinud kuuludes ka teiste koolkondade õpetuste hulka, kuid eraldiseisva koolkonnana saab seda käsitleda alates Hōnenist. Koolkonna peamiseks harjutusmeetodiks on nembutsu (hiina k. nianfo) ehk fraasi namu Amida butsu (jaapani k. "au buddha Amitābhale") kordamine.^[2]

Zen (hiina k. chan) budism saabus Jaapanisse 12. ja 13. sajandil. Õpetaja Eisai (1141–1215) tõi Jaapanisse rinzai (hiina k. línjì) õpetuse. Sōtō (hiina k. caodong) õpetuse tõi Jaapanisse õpetaja Dōgen (1200–1253). Mõlemad koolkonnad said populaarseks, kuid eri ühiskonnaklassides: rinzai levis eelkõige samuraide hulgas, sōtō rohkem talupoegade seas.^[2]

Nichireni (1222–1283) rajatud koolkonnal Hiinas vastet ei leidu. Nichiren sai mungapühitsuse tendai koolkonnas, kuid jõudis järeldusele, et Jaapani heaolu nimel on tarvis tagasi tuua tõelised budistlikud õpetused, mida ta samastas "Lootossuutra" õpetusega. Koolkonna põhiliseks harjutusmeetodiks on daimoku ehk fraasi namo myōho renge kyō (jaapani k. "pühendan end "Lootossuutrale"") kordamine. Nichiren õpetus sai populaarseks kaupmeeste seas.^[2]

Muromachi, Azuchi–Momoyama ja Edo ajajärgud (1336–1868)

Muromachi ajajärgul suurenes rinzai zeni populaarsus keisri ja shoguni õukondades, mis viis budismi mõju tugevnemiseni Jaapanis. Azuchi–Momoyama ajajärgul kaotas budism mõjuvõimu konfutsianismile ja shintole. Edo ajajärgul tekkis Jaapanis zeni Ōbaku õpetusliin, mis nagu rinzaigi pärineb Hiina linji õpetusliinist.^[5]

Meiji ajajärk

Meiji ajajärgul võttis valitsus tugeva budismivastase hoiaku, kuna budismi seostus võimult kukutatud shogunitega, ning hakkas jõuliselt propageerima shintot.

Märkused

^ Väide pärineb kroonikast Nihon Shoki (日本書紀).

Vaata ka

Viited

↑ Leland, Charles G. (2009). Fusang Or the Discovery of America by Chinese Buddhist Priests in the Fifth Century. iblioBazaar, LLC. ISBN 978-1-110-85078-5.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 ^2,6 Skilton, Andrew "Budismi lühiajalugu" Tallinn: Koolibri 2012
↑ Powers, John (2000). "Japanese Buddhism". A Concise Encyclopedia of Buddhism. 1. Oxford: Oneworld Publications. pp. 103–107.
↑ Snelling, John (1987), The Buddhist handbook. A Complete Guide to Buddhist Teaching and Practice, London: Century Paperbacks
↑ Yoshiharu Tomatsu, The Secularization of Japanese Buddhism: "The Priest as Profane Practitioner of the Sacred". Presented at the American Academy of Religion, Philadelphia, U.S.A., November 16, 1995

[1] Leland, Charles G. (2009). Fusang Or the Discovery of America by Chinese Buddhist Priests in the Fifth Century. iblioBazaar, LLC. ISBN 978-1-110-85078-5.

[Skilton-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 ^2,6 Skilton, Andrew "Budismi lühiajalugu" Tallinn: Koolibri 2012

[3] Powers, John (2000). "Japanese Buddhism". A Concise Encyclopedia of Buddhism. 1. Oxford: Oneworld Publications. pp. 103–107.

[4] Snelling, John (1987), The Buddhist handbook. A Complete Guide to Buddhist Teaching and Practice, London: Century Paperbacks

[5] Yoshiharu Tomatsu, The Secularization of Japanese Buddhism: "The Priest as Profane Practitioner of the Sacred". Presented at the American Academy of Religion, Philadelphia, U.S.A., November 16, 1995

[1]