Bosnia ja Hertsegoviina

Bosnia on saanud nime Bosna jõe järgi. Hertsegoviina tuleneb saksakeelest sõnast hertsogi kohta ja järelliitest -ovina, mis tähendab "maa".^[4]

Bosnia ja Hertsegoviina on pindala (51 197 km²) järgi maailmas 128. kohal. Maismaapiiri kogupikkus on 1543 km. Sellest 956 km on Horvaatiaga, 345 km Serbiaga ja 242 km Montenegroga.^[4]

Riigi kesk- ja lõunaosa on mägised, loodeosa künklik ning kirdeosa tasasema pinnamoega. Kõrgeim tipp Maglič (2386 m) asub Montenegro piiril Dinaari Alpides. Massiivi lääneosas on levinud tugevasti karstunud lubjakivilavad rohkete koobastega. Seal samas asub Sutjeska rahvuspark. Maa kõrguselt teine mägi on Čvrsnica (tipp Plocno, 2228 m), mis asub Hertsegoviina (maa lõunapoolse viiendiku) põhjaosas, kolmas mägi on Prenj (tipp Zelena glava, 2115 m).

Vaid veidi madalamad mäed on tähtsamate talispordikeskuste juures: Vlašič (1969 m), Orjen (1894 m), lisaks Sarajevot lõunast piiravad Treskavica (2088 m), Bjelašnica (2067 m) ja Jahorina (tipp Ogorjelica, 1916 m), mille nõlvul peeti 1984. aasta taliolümpia mäesuusaalad. Maa loodeosa kõrgem tipp on Grmeč (1605 m). Mitmed neist on järsakute tõttu tehniliselt üpris raskesti vallutatavad, eriti talvekuudel, kui lisandub laviinioht.

Riigi sisemaal valitseb mõõdukas mandriline kliima, mida iseloomustavad kuumad suved ning külmad, lumised talved. Bosnia ja Hertsegoviina lõunatipus valitseb vahemereline kliima. Ligi 50% maast on kaetud metsadega. Mägialal on rohkesti maalilisi järvi, millest suurim on Buško blato (tuntud ka kui Buško jezero, 55,8 km²) asub Horvaatia piiri ääres teel Spliti.

Riigis on neli rahvusparki: Sutjeska rahvuspark (asutatud 1965), Kozara rahvuspark (1967), Una rahvuspark (asutatud 2008) ja Drina rahvuspark (asutatud 2017). Pindalalt on kõige suurem Una rahvuspark (198 km²).

Riik on detsentraliseeritud võimuga ning koosneb kahest föderatiivsest haldusüksusest – Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsioonist (Federacija Bosne i Hercegovine, Федерација Босне и Херцеговине) ning Serblaste Vabariigist (Republika Srpska, Република Српска). Mõlemad föderatiivsed piirkonnad haldavad üheskoos Brčko ringkonda (Brčko distrikt, Брчко дистрикт).

Bosnia ja Hertsegoviina on parlamentaarne vabariik. Kollegiaalne riigipea on kolmeliikmeline presidentuur, mille moodustavad üks serblasest, üks bosnialasest ja üks horvaadist liige. Iga rahvusrühm – serblased, bosnialased ja horvaadid – valivad liikme eraldi. Kahe kaheksakuulise perioodi vältel juhib presidentuuri rotatsiooni korras eesistujana iga presidentuuri liige.

Bosnia ja Hertsegoviina kõrgeim seadusandlusorgan on kahekojaline Parlamentaarne Assamblee (Parliamentarna skupština), mille moodustavad 42-liikmeline Esindajatekoda ja 15-liikmeline Rahvakoda.

Täidesaatev võim kuulub presidentuurile ja Ministrite Nõukogule. Valitsusjuht on Ministrite Nõukogu esimees.

Iseseisvaks riigiks sai Bosnia ja Hertsegoviina 1990. aastatel Jugoslaavia sõdade käigus, olles enne seda Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi osa. Bosnia ja Hertsegoviina sai 2010. aasta aprillis NATO liikmekandidaadiks. Euroopa Nõukogu liige on Bosnia ja Hertsegoviina alates 24. aprillist 2002.

Daytoni rahulepinguga on loodud kõrgeima esindaja ametikoht Bosnia ja Hertsegoviinas. 2008. aastal esitati eriesindaja ametikoha likvideerimise eeldused.^[5] Alates 1. augustist 2021 on kõrgeimaks esindajaks Christian Schmidt Saksamaalt, kes vahetas välja 12 aastat ametis olnud Austriast pärit Valentin Inzko.

Bosnia ja Hertsegoviina lipul on sinisel taustal kollane kolmnurk, mis sümboliseerib riigi kolme põhirahvust (bosnialasi, serblasi ja horvaate), ning üheksa viieharulist tähte, mis sümboliseerivad Euroopat. Kolmnurk vastab ligikaudu riigi kujule. Samad kujundid on ka riigi vapil. Riigi praegune lipp ja vapp võeti kasutusele 1998. aastal.

Riigihümn on "Državna himna Bosne i Hercegovine" ("Bosnia ja Hertsegoviina rahvushümn"). Riigihümnina kasutuses alates 1999. aastast. Hümni viisi autor on Dušan Šestić. Ametlikud sõnad puuduvad.^[4]

Riigis on kolm suuremat etnilist rühma, keda nimetatakse Bosnia ja Hertsegoviinale ainulaadselt konstitutsioonilisteks rahvasteks ehk kolmeks rahvaks, keda on mainitud riigi põhiseaduses ning kes seetõttu ei saa olla vähemused ega immigrandid. Kolmest suurima rühma moodustavad bosnialased, suuruselt teise Bosnia serblased ja kolmanda Bosnia horvaadid.

2013. aasta hinnangul moodustasid bosnialased riigi rahvastikust 50,1%, serblased 30,8% ja horvaadid 15,4%.^[6] Ametliku keele staatus on bosnia, serbia ja horvaadi keelel.^[4]

50,7% rahvastikust on moslemid, 30,7% õigeusklikud ja 15,2% katoliiklased.^[4]

Rahvastiku mediaanvanus on 43,3 aastat, millega on Bosnia ja Hertsegoviina maailma riikide seas 27. kohal. Sündimus on väike ja loomulik iive negatiivne, väljaränne ületab sisserände.^[4]

Keskmine eluiga on 2021. aasta hinnangul 77,8 aastat (meestel 74,5 ja naistel 80,9).^[4]

Vaata ka: Bosnia ja Hertsegoviina linnade loend

2021. aastal elas linnades 49,4% rahvastikust.^[4]

Vaata ka: Bosnia ja Hertsegoviina ajalugu keskajal

Esimestel sajanditel pKr oli Bosnia osa Rooma riigi Illüüria provintsist. Pärast Rooma riigi lagunemist pretendeerisid Bosniale Bütsants ja Rooma riigi järglased Läänes. Slaavlased asusid piirkonda elama 7. sajandil. 9. sajandil jagasid Bosnias võimu Serbia ja Horvaatia kuningriik. 11. ja 12. sajandil oli piirkond Ungari kuningriigi võimu all. Keskaegne Bosnia kuningriik sai iseseisvaks umbes aastal 1200. Riigi sõltumatus säilis 1463. aastani, mil piirkonna vallutas Osmani impeerium.

Türgi võimu all pöördusid paljud bosnialased Osmani impeeriumi sisepoliitika tõttu kristlusest islamisse. Enne Osmani impeeriumi vallutusi olid Bosia elanikud valdavalt bogomiilide ja Kreeka-Rooma kiriku usutunnistuse järgijad.

1875. aastal algas Bosnias osmanitevastane ülestõus^(en), mis kasvas lõpuks üle peaaegu kogu Balkani poolsaart hõlmanud sõjaks. San Stefano rahulepinguga tunnistas Osmani impeerium Bosnia ja Hertsegoviina iseseisvust, kuid 1879. aastal toimunud Euroopa suurriikide Berliini kongressil määrati Bosnia tegelikult Austria-Ungari Habsburgide valitsemise alla. Sellal kui Bosnia elanikud nautisid Austria-Ungari alamate hüvesid, taotlesid slaavlased Serbias ja mujal lõunaslaavlaste riigi loomist.

Esimene maailmasõda algas siis, kui Bosnia serbia rahvuslane Gavrilo Princip tappis Sarajevos ertshertsog Franz Ferdinandi. Pärast sõda sai Bosniast lõunaslaavlaste riigi Jugoslaavia osa. Teise maailmasõja ajal kuulus Bosnia Horvaatia riigi koosseisu. Külma sõja ajal moodustati Josip Broz Tito juhtimisel kommunistlik Jugoslaavia liitriik, millesse Bosnia kuulus liiduvabariigina oma keskaegsetes piirides.

Oktoobris 1991 kuulutas Bosnia välja suveräänsuse. Sellele järgnes iseseisvusreferendum 29. veebruaril – 1. märtsil 1992. Bosnia serblased rahvahääletusest osa ei võtnud ning reageerisid Serbia toetusel relvastatud vastupanuga, püüdes Bosniat ja Hertsegoviinat etnilisi piire mööda tükeldada ning serblaste alad ühendada (Suur-Serbia). Täiemahuline Bosnia sõda kolme kogukonna (bosnialased, serblased ja horvaadid) vahel puhkes 1992. aasta aprillis, mil Bosnia serblaste relvajõud ja Jugoslaavia föderaalarmee alustasid Sarajevo tulistamist. ÜRO ja Euroopa Liit püüdsid vahendada vaherahu, kuid see ei õnnestunud ning riiki saadeti rahvusvahelised relvajõud. Jaanuaris 1993 nõustusid serblased ja horvaadid ametlikult ÜRO ja ELi rahuplaaniga, kuid sõjategevus jätkus sellegipoolest ning 6. mail 1993 teatas ÜRO julgeolekutsoonide loomisest Bosnia-Hertsegoviina territooriumil. 23. veebruaril 1994 saavutati kokkulepe kehtestada relvarahu bosnialaste ja horvaatide vahel. Märtsis loobusid bosnialased ja horvaadid omavahelisest võitlusest ning leppisid 18. märtsil 1994 kokku liitriigi Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni moodustamises. 8. juunil 1994 kirjutasid relvarahu kokkuleppele alla ka serblaste juhid, kuid see ei peatanud verevalamist. Seetõttu algasid 21. novembril 1994 NATO lennukite pommirünnakud serblaste positsioonidele. 21. novembril 1995 kirjutasid vaenupooled USA-s Ohio osariigis Daytonis alla vaherahule, mis lõpetas kolm aastat kestnud Bosnia sõja. Lõplikule leppele kirjutati pidulikult alla Pariisis 14. detsembril 1995. Daytoni lepe jagab Bosnia ja Hertsegoviina enam-vähem võrdselt Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni ning Serblaste Vabariigi vahel. ÜRO rahuvalvejõuna paigutati konfliktipiirkonda 60 000 NATO sõjaväelast. Esimesed sõjajärgsed valimised toimusid 1996. aastal.^[7]

• Bosnia ja Hertsegoviina riigipeade loend
• Serbia ja horvaadi kirjandus
• Bosnia ja Hertsegoviina jalgpalli kõrgliiga
• Bosnia banaat
• Bosnia ejalett
• Bosnia ja Hertsegoviina muusika
• Bosnia ja Hertsegoviina Teaduste ja Kunstide Akadeemia
• Eesti – Bosnia ja Hertsegoviina suhted
• Bosnia ja Hertsegoviina raadiojaamade loend
• Bosnia ja Hertsegoviina serblased
• Bosnia ja Hertsegoviina horvaadid
• Koroonapandeemia Bosnias ja Hertsegoviinas
• Õlu Bosnias ja Hertsegoviinas

• Bosnia ja Hertsegoviina. reisitargalt.vm.ee.