Kiiruisutamine

Uiske kasutati juba vanaajal, et jääl paremini liikuda. Algselt olid need valmistatud loomaluust ning liikudes anti kepitõugetega hoogu. Raudteraga puu-uiske hakati valmistama Hollandis 13. sajandi keskel. Vanimad teadaolevad uisutamisvõistlused peeti 16. sajandil Friisimaal. Esimene uisutajate klubi asutati 1742. aastal Edinburghis. Võistlusspordina hakati kiiruisutamist harrastama 18. sajandil Inglismaal ning 19. sajandil Hollandis, Skandinaavia maades, Saksamaal, Venemaal ja Põhja-Ameerikas. 1848. aastal patenteeris E. W. Bushall Philadelpias esimesed terasuisud. 1889. aastal peeti Amsterdamis mitteametlikult esimesed maailmameistrivõistlused.

1892. aastal asutasid Austria, Hollandi, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia ja Ungari uisutajad Scheveningenis (Holland) Rahvusvahelise Uisutamisliidu ISU (ingl International Skating Union). See on vanim rahvusvaheline talialade liit. ISU-sse kuulub 73 liikmesriiki. ISU peakorter asub Lausanne'is.

• 1742 – Edinburghis asutati esimene uisutajate klubi.
• 1772 – Briti kapten Robert Jones andis välja esimese uisutamisõpiku "A Treatise on Skating".
• 1801 – Groningenis Hollandis toimusid esimesed kiiruisutamise võistlused.
• 1877 – valmis esimene Glaciariumi tehisjäärada Londonis.
• 1892 – Scheveningenis asutati rahvusvaheline uisuliit Internationale Eislaufvereinigung, hiljem International Skating Union, ISU.
• 1893 – toimusid esimesed ametlikud maailma- ja Euroopa meistrivõistlused. Maailmameistriks tuli hollandlane Jaap Eden ja Euroopa meistriks rootslane Rudolf Ericsson.
• 1924 – Chamonix' olümpiamängudel oli kiiruisutamine esimest korda kavas. Kolmekordseks võitjaks tuli soomlane Clas Thunberg, kes sai veel ka ühe hõbeda ja ühe pronksi.
• 1928 – Clas Thunberg jätkas oma võitude seeriat olümpiamängudel kahe kullaga.
• 1931 – Clas Thunberg tuli Helsingis viiendat korda maailmameistriks.
• 1952 – norralane Hjalmar Andersen võitis Oslos kolm olümpiakulda.
• 1980 – Lake Placidi olümpiamängudel sai ameeriklane Eric Heiden hakkama uskumatu saavutusega, võites kõikidel kavas olnud aladel olümpiakulla.
• 1992 – Albertville'i taliolümpiamängudel võisteldi esimest korda lühirajauisutamises (short track).
• 1997 – võeti kasutusele uut tüüpi klappuisud, mis võimaldasid kahe aasta jooksul uuendada kõiki maailmarekordeid.

Kiiruisutamine on üldiselt kestvusala. Viimastel aastakümnetel on kiiruisutajad spetsialiseerunud erinevatele distantsidele. Aastate eest oli võistlusprogramm selline, et hea treenitusega sportlane saavutas edu pea igal distantsil.

Lühim sõit on 500 m, mis nõuab uisutajalt väga kiiret starti ja head kiirendust ning head kurvitehnikat. Uisusprinterid saavutavad üldiselt edu 500 m ja 1000 m sõidul. 1500 m on selline distants, mida võivad edukalt läbida nii sprinterid kui ka pikkade distantside sõitjad. Distantsid 3000–10 000 m nõuavad uisutajatelt jõukestvust ja kõrget maksimaalset hapnikutarbimist. Eriti tähtis on hoida oma füüsilist tugevust kogu distantsi vältel. Kiiruse lisamine lühidistantsil ja ökonoomne sõitmine pikal distantsil on täiesti erinevad olukorrad. Kiiruisutaja uisutamisasend peab olema võimalikult aerodünaamiline.

Aastast 1997 on kasutusel nn klappuisud. Uisutera on kinnitatud uisusaapa külge ainult ühest punktist. Klappuisuga on jala liikumisulatus palju suurem ja uisutamine dünaamilisem.

Kiiruisutamisrada on ellipsikujuline, selle pikkus on 133,33, 250, 333,33 või 400 m. 400 m pikkune rada on rahvusvaheline standardrada, sellel paikneb kõrvuti kaks 4–5 m laiust rada, mida eraldavad teineteisest punasest plasttähised. Raja sirgete lõikude pikkus on 111,95 m, väliskurvide raadius 35 m, väliskaare pikkus 97,81 m, sisekurvide raadius 25 m, sisekaare pikkus 80,11 m. Välimise ja sisemise kurvi vahelise keskmise kaare raadius on 30 m.

Võisteldakse paarikaupa ja võistlejad vahetavad rada igal ringil finiši vastassirgel asuva 70 m pikkusel ristlemislõigul. Rajavahetusel on eelis välisrajalt siserajale mineval võistlejal. Võistleja tulemus võidakse tühistada järgmistel juhtudel:

• kui ta on uisutanud valel rajal;
• kui ta on ületanud rajapiirde vales kohas;
• kui ta on põhjustanud kokkupõrke rajavahetusel.

Lühirajauisutamise ehk short track'i rada on 111,12 pikk ja 6,75 m lai. Sirge on 28,07 m. Erinevus võrreldes tavalise kiiruisutamisega on see, et rada on lühem, kurvid järsemad ja starditakse koos. Uisu tera erineb tavalisest.

Mitmevõistlus (suur mitmevõistlus) koosneb naistel 500, 3000, 1500 ja 5000 m. Meestel aga 500, 5000, 1500 ja 10 000 m. Distantsid uisutatakse eespool mainitud järjekorras nii, et kaks esimest sõidetakse esimesel päeval ja kaks viimast teisel päeval. Lõpptulemus loetakse nelja distantsi liidetud punktide alusel. Punkte loetakse nii, et 500 m aeg on ühtlasi punktisumma. Edasi läheb punktide lugemine nii, et 1500 m sekundi väärtus on kolm punkti, 3000 m kuus, 5000 m kümme ja 10 000 m 20 punkti. Vähem punkte kogunud ehk distantsid suhteliselt kiiremini sõitnud kiiruisutaja on võitja.

Sprindimitmevõistluses uisutavad sprinterid 500 m ja 1000 m. Kahepäevasel võistlusel uisutatakse mõlemad distantsid kaks korda läbi.

Olümpiamängudel uisutatakse ainult üksikdistantsidel, nii naistel kui ka meestel on viis ala. Naised võistlevad 500, 1000, 1500, 3000 ja 5000 m distantsil, mehed 500, 1000, 1500, 5000 ja 10 000 m distantsil.

Lisaks senisele viiele distantsile oli kiiruisutajatel 2006. aasta Torino olümpiamängudel kavas veel kuueski medaliala – võistkonnavõistlus. Võistkonnad on kolmeliikmelised, peetakse nii meeste kui ka naiste võistlus. Uut ala on tänavu MK-sarja etappidel juba katsetatud.^[viide?] Programmi laiendamisest teatas 27. veebruaril 2004 Rahvusvaheline Olümpiakomitee.

2003. aastast on maailma karikasarjas kavas ka 100 m distants.

Lühirajauisutamine (inglise short track) koosneb naistel 500, 1000 ja 1500 m distantsist ning 3000 m teatesõidust. Mehed võistlevad 500, 1000 ja 1500 m ning 5000 m teatesõidus.

• Eesti meistrivõistlused kiiruisutamises
• 1962. aasta NSV Liidu meistrivõistlused kiiruisutamises
• Kiiruisutamise maailmameistrivõistlused

• Kiiruisutamise tulemused