Harilik vereurmarohi

Vereurmarohu ladinakeelne perekonnanimi Chelidonium pärineb kreeka keelest ja tähendab pääsukest. Vana-Kreeka uskumuse järgi kogub pääsuke vereurmarohu mahla ja puudutab sellega oma poegade silmi, kes seejärel nägema hakkavad. Teisalt on kirjeldatud, et vereurmarohi õitseb, kui pääsukesed saabuvad ning närbub, kui nad lahkuvad.^[2][3]

Rahvapärased nimetused vereurmarohule on punaserohi, punasetõverohi, vererohi, õuetõberohi, lehmapuna, soolatüügaste rohi ja tabukikkahain. ^[1][2]

Harilik vereurmarohi kasvab peaaegu kogu Euroopa ja Aasia parasvöötme ja lähistroopilistel aladel. Eestis on ta laialt levinud pärismaine taim. Vereurmarohi on Põhja-Ameerikasse sisse rännanud liik. Kesk-Lääne osariikides on see taim umbrohuna ohtlikult levima hakanud ning seega nendes osariikides on taime istutamine aedadesse tungivalt ebasoovituslik.^[3] Esimesed teated vereurmarohust Põhja-Ameerikas pärinevad aastast 1672.

Eestis leidub taime jäätmaadel, teeservades, asulate ümbruses, pargis ja mujal madalates niisketes kohtadas. Sagedamini leidub teda inimasustusega paikades.^[1][2]

Harilik vereurmarohi on mitmeaastane 20 - 80 cm kõrgune rohttaim. Erinevad allikad aga väidavad, et kõrgus võib ulatuda kuni 120 cm.^[4]

Vars on püstine ja harunev, kergesti murtav.^[1] Hõredalt pehmete karvadega.^[5]

Lehed on sulgjagused liitlehed kuni 30 cm pikad ja on kinnitunud varrel vahelduvalt. Alumised lehed on lühirootsulised, ülemised on rootsutud. Värvuse poolest pealt roheline, alt sinakas- või hallikasroheline. Lehed hakkavad kasvama kohe peale lume sulamist.^[2][4]

Erekollane õis on kahesuguline, nelja kroonlehe ja kahe tupplehega. Õied paiknevad hõredas sarikõisikus. Õiekate on kaheli ja lahklehine. Kroonlehed on äraspidi munajad. Tolmukad ja emakas on kroonlehtedest lühemad.^[1][4]Vereurmarohu õis võib meenutada ristõieliste õit, kuid vereurmarohul on tolmukaid mitu korda rohkem.^[2] Taim õitseb maist septembrini. See on putuktolmleja, sageli tolmeldavad seda kimalased.^[1]

Vili on kõdrataoline peenike 1,5-5 cm pikkune kupar. Õied ja kuprad esinevad taimel samaaegselt. Seemned valmivad alates juunist. Seemned on väikesed ja mustad ning eritavad aineid, mis meelitavad sipelgaid ligi. Tänu sellele kannavad sipelgad seemneid laiali.^[1][2]

Risoom on tugev ja hargnev. Sügisel maapealne osa sureb, taim talvitub risoomis ja tärkab sealt kevadel uuesti.^[1]

Vigastamisel eraldavad nii varred, lehed kui ka kuprad halvasti lõhnavat mürgist kollakasoranži piimmahla.^[1] See mahl on söövitava toimega, maitselt tulikibe.^[2]

Droogina on kasutusel vereurmarohu ürt (Chelidonii herba). Seda kogutakse kogu maapealse osana, aga ka õitsva ladvaosana maist oktoobrini. Droogi peab kuivatama temperatuuril 50-60 °C. Säilitatakse õhukindlas kuivas ja pimedas kohas.^[2]

Droogist tee valmistamiseks soovitatakse võtta 1,2 - 3,6 g peenestatud droogi päevas. Lasta tõmmata tassi täie kuumas vees 10 minutit ja kurnata.^[2][6]

Harilik vereurmarohi sisaldab üle 30 alkaloidi. Isokinoliinalkaloididest, mida on 0,01 - 1%, leidub taimes näiteks helidoniini, berberiini, protoberberiini ja koptisiini. Koostises võib leida ka flavonoide nagu rutiin, kemferool ja kvertsetiin. Veel on taimes hüdroksükaneelhappe ühendeid, saponiine ja tanniine.^[2][4]

Vereurmarohi, eriti tema piimmahl on mürgine. Allaneelamise korral tekib suus ja kurgus äge kõrvetus ning villid. See võib põhjustada valusid maos ja maksas, iiveldust ja krampe. Mürgistus võib olla tõsine, kuid esmaabi korral ei ole see surmav. Taim on mürgine kõigile koduloomadele peale kitsede ja sigade. ^[1]

Nahale ja silma sattudes põhjustab ärritust ja põletustunnet.^[7]

Vereurmarohu piimmahla kasutatakse välispidi erinevate nahahaiguste raviks nagu soolatüükad, konnasilmad, seenhaigused ja käsnad. Kuigi vereurmarohi on eriti populaarne soolatüügaste ravis, on see tõhus vaid kergemate vormide puhul.^[2]

Seespidises kasutamises on taim toimet leidnud sapinõristust suurendava, põletiku- ja mikroobivastase vahendina ja ka mao-sooletrakti nõrkade spasmide leevendamiseks. Seega kasutatakse seda bakteriaalsete maksa- ja sapipõiehaiguste ravis.^[4]

Traditsiooniliselt kasutati taime leotist koduloomade punakusesuse vastu. Inimesed on leotisega loputanud pead pärast pesemist, et vabaneda kõõmast.^[1]

Vereurmarohi leiab kasutust ka taimekaitsevahendina. Selleks kogutakse kogu maapealne osa õitsemise ajal. Võetakse neli puhmast, mis peenestatakse ning seejärel valatakse peale 10 liitrit vett. Segul tuleb lasta seista 10-20 minutit, mille järel muutub vedelik pruuniks. Vedelik kurnatakse ja kasutatakse pritsimiseks. Saadud lahus sobib erinevate taimekahjurite hävitamiseks nagu lehetäid, maipõrnika tõugud, lehekirbud ja traatussid.^[8]

See taim on vastunäidustatud sapikivide, sapiteede ummistuste ja ägedate maksahaiguste korral. Lisaks ei ole soovitatud tarvitada seda raseduse ja imetamise ajal.^[2]

Vereurmarohu tarvitamisel võivad kõrvaltoimena esineda iiveldust ja kõhulahtisust, väga harva ka maksapõletikku.^[4]

Üleannustamise korral on märgitud mao- ja soolespasme, sagedast urineerimisvajadust ja verd uriinis. Mürgistus ilmneb tõenäolisemalt suurte annuste korral pikaajalisel tarvitamisel.^[2]

•  
  Vereurmarohu õis ja kupar
•  
  Vereurmarohu piimmahl

• Margot Spohn, Roland Spohn. "Mis lill see on?", Sinisukk 2008, ISBN 9789949144099

• v{Elurikkus}}